Astronoomid naljatavad, et nende jaoks võib Eestis novembrikuu kalendrist ära kaotada - selge ilma tõenäosus on kaduvväike. Nii võibki juhtuda, et kui üle mitme nädala on hommik selge, heliseb varahommikul taskus telefon ja uudishimulik hääl küsib, et mis uus hele asi taevas paistab. Veenus muidugi, ja eks teda oleks näha igal hommikul, kui vaid ilm lubaks.
Kui kevadel olid Veenus ja Saturn koos ehataevas, siis nüüd on neid hea vaadelda enne päikesetõusu. Veenus on Neitsi tähtkujus, tõuseb üle kolme tunni enne Päikest ning tema heledus on jätkuvalt suurem kui -4 tähesuurust. Planeet oli suurimas eemaldumuses Päikesest oktoobri lõpus ning nüüd liigub oma orbiidil Maast üha kaugemale. Sellega seoses muutub ka planeedi näiv läbimõõt, mis novembris on suurusjärgus 17 kaaresekundit ja väheneb aasta lõpuks 15 kaaresekundini. Saturn on Lõvis ning vastandina Veenusele tema läbimõõt (17'' - umbes sama mis Veenuselgi) ja heledus pikkamisi suurenevad, ehkki vastasseisuni on veel mitu kuud aega. Sellest hoolimata on Saturn oma rõngasüsteemi ja kaaslastega alati väärt vaatlemist. Kolmas suure neliku liige Jupiter liigub üha lähemale Päikesele, mis tähendab tema tänavuse vaatlusperioodi lõppu - ühendus Päikesega on 23. detsembril.
Aastalõpu vaieldamatuks staariks on meie naaberplaneet Marss. 24. detsembril jõuab kätte aeg, mil Marss on jälle vastasseisus Maaga. Paarikuine vaatlusperiood vastasseisude ümbruses ongi aeg, mil üldse on mõtet Marssi vaadelda. Ülejäänud ajal on teleskoobi okulaaris näha vaid tibatilluke udune oranžikas tomp. Aga kõik vastasseisud pole ses mõttes üheväärsed - parimad vastasseisud jäävad ajaliselt tavaliselt kahe-kolmekaupa nn suurte vastasseisude ümbrusesse. Praegu ongi just üks niisugune soodne periood läbi saanud ning 2007. aastal saavutab Marss näivaks läbimõõduks vaid kuni 16 kaaresekundit. Lähemalt saab lugeda Marsi vastasseisudest Horisondi 2005. aasta novembrinumbrist.
Siiski ei tasu jääda ootama järgmist, 2018. aasta vastasseisu, sest mõnevõrra kompenseerib väiksemat läbimõõtu see, et põhjapoolkera vaatleja jaoks asub Marss talvetaevas oma kõrgeimas asendis ning seetõttu on atmosfääri segav mõju kõige väikesem. Novembris on planeet juba saavutanud heleduse -1 tähesuurust ja läbimõõdu 13 kaaresekundit. See on küllaldane, et keskmise suurusega teleskoobiga Marsi pinnadetaile identifitseerida ja jälgida. Kõige lähemal on Marss Maale 18. detsembril, kaugus temani on siis 88 miljonit kilomeetrit. Heledusega -1,7 tähesuurust ja näiva läbimõõduga 15,9 kaaresekundit on ta sel ajal vaieldamatult kõige silmatorkavam objekt Kaksikute tähtkujus.
Omades 4-6-tollise apertuuriga teleskoopi, võib heade vaatlustingimustega öödel näha Marsi üht polaarmütsi ning vastaspoolusel nõrgemat ja difuussemat talvist pilvkatet. Tumedad pinna(albeedo)detailid võivad olla kergesti või raskelt eraldatavad, sõltuvalt vaatlusoludest, sellest, missugune Marsi külg on parasjagu Maa poole, ning sellest, palju tolmu on hetkel Marsi atmosfääris. Hoolikal vaatlemisel võib märgata hägusust Marsi ketta äärtel, ajutisi valgeid pilvi ja kollakaid liikuvaid tolmutorme. Vaatlemisel on abiks värvilised filtrid - need aitavad suurendada kontrastsust. Punased ja kollased filtrid näitavad paremini pinnadetaile. Kui liikuda spektri punasest osast sinise poole, siis näeb vähem pinna- ja rohkem atmosfääridetaile. Tuleks kasutada suhteliselt heledaid filtreid, tumedamad sobivad paremini suurematele teleskoopidele. Marsi kaaslasi Phobost ja Deimost õnnestub vaadelda ainult suurte amatöörteleskoopidega ja et kaaslased asuvad Marsi heledale kettale väga lähedal, siis kaetakse planeedi enda kujutis okulaaris tihti spetsiaalse kattega. Täiendavaid nõuandeid amatöörile Marsi vaatlemiseks saab lugeda juba mainitud Horisondi 2005. aasta numbrist ning alltoodud viidetest.
Huvitavat vaatepilti võib jälgida ka 26. novembril ja 23. detsembril, mil Kuu möödub Marsist vähem kui 1° kauguselt.
LOE VEEL
ALPO - Kuu- ja planeedivaatlejate assotsiatsioon
Jüri Ivask. Marss jälle lähedal. Horisont 6/2005.
Ülo-Ilmar Veltmann. Marss: planeet, kus on elu? Valgus, Tallinn, 1968.
JÜRI IVASK (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia erialal, praegu vanemteadur TTÜ Geoloogia Instituudis (www.gi.ee). Astronoomiast huvitunud juba koolipõlves, astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus (www.ridamus.ee) üks asutajatest.
