Maarja Soomann ja Mark Gimbutas võitsid hõbemedalid Kanadas toimunud 18. rahvusvahelisel bioloogiaolümpiaadil. Kuldmedalid läksid Hiina, Suurbritannia, Lõuna-Korea, India, Tai, Indoneesia, USA ja Taiwani esindajatele. Absoluutselt suurima punktisumma kogus Janewit Wongboonsin Taimaalt.
Tartu Ülikooli vaiksetes laborites kummarduvad mikroskoopide kohale neli noort inimest - Eesti võistkond valmistub rahvusvaheliseks bioloogiaolümpiaadiks.
Lihvimise aeg
Seljataha on jäänud Eesti bioloogiaolümpiaadi piirkonna- ja lõppvoor ning kevadine katsevõistlus Tartus. Paula Solvak, Maarja Soomann, Eva-Liisa Pärtel ning Mark Gimbutas on need, kes läbisid selle kadalipu kõige edukamalt; nende õlul lasub nüüd õnn, au ja kohustus esindada oma kodumaad Kanadas, Saskatooni linnakeses toimuval 18. rahvusvahelisel bioloogiaolümpiaadil. Kaks viimast nädalat on ülikooli seinte vahel lihvitud eksperimentaalse töö oskusi ning omandatud ja kinnistatud teooriateadmisi. Erinevalt teiste olümpiaadide võistkondadest osaleb bioloogide võistkonna ettevalmistamises väga suur hulk erinevate bioloogia valdkondade spetsialiste, n-ö treenereid - olümpiaadil peab ju demonstreerima teadmisi alates looma- ja taimesüstemaatikast ning lõpetades vereanalüüsi tulemuste interpreteerimise ja valgumolekulide disainimisega. Müts maha oma suvepuhkuse ajast tänuväärset tööd teinud Tartu Ülikooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõudude ees.
On ärasõidueelse neljapäeva õhtu. Dotsent Mati Martin, ise parasjagu Pühajärvel üliõpilastega välipraktikal, on leidnud aega ka mõned tunnid kooliõpilastele pühendada. Veel kord saab üle korratud ümarusside süstemaatika ning seejärel ei jää Matil üle muud kui oma head soovid meile teele kaasa anda. Sõidame Käärikule - ehk aitab lühike matk Eestimaa kaunimatel küngastel meid ees ootavaks võistluseks häälestuda. Tõuseme Harimäe torni ja peame pisikese pikniku. Mark räägib linnupesade arhitektuurist, pisut enesessesüüvinud Paula, meie filmidiiva, kes mõned ettevalmistuspäevad Karlovy Vary festivalile "kaotas" (Paula mängis filmis "Klass", mis võitis kaks auhinda Karlovy Vary filmifestivalil), otsib silmapiirilt Suure Munamäe kontuuri. Oleks pidanud binokli kaasa võtma! Homme on ettevalmistuslaagri viimane päev.
Ülesannete vabrik
Olümpiaadi pidulik avamine on märksa ametlikum ning ilmetum kui tunamullu Hiinas või mullu Argentinas. Kohal on 49 võistkonda, puuduvad vaid Musta Mandri esindajad. Meie tüdrukud kannavad ühevärvilisi kleite - sinist, musta ja valget, Marki valget särki ehib lipuvärvides lips. Külma dušina mõjub uudis, et Maarja on tõsiselt haigestunud. On see siis ajavahest või mingist harjumatust toiduainest, igatahes on Maarja "merehaige" ja paraneb täielikult alles lõputseremooniaks. Pärast ühist lõunasööki lahutatakse mentorid õpilastest, kes viiakse üle vaatama järgmise päeva võistluspaiku - laboreid. Mentoreid ootab ees 14-16-tunnine tööpäev/öö žüriis, mis tähendab ülesannete tõlkimist ning samaaegselt ka küsimuste ühist läbiarutamist kõikide võistkondade esindajate osavõtul. Sageli tehakse selle arutelu käigus küsimused kümneid kordi ümber, ning juhtub sedagi, et mõni neist, mille suhtes rahvusvaheline seltskond üksmeelele ei jõua, jäetakse hoopis välja.
IBO ülesanded on seekord koostanud Saskatooni Ülikooli õppejõud, kusjuures ülesannete hulka on pikitud ka osalevate võistkondade mentorite poolt saadetud küsimusi. IBO reeglite kohaselt pidid kõik võistkonnad juba varakevadel saatma Saskatooni viis ülesannet ning parimad neist on ka kasutusse võetud. On päris uhke tunne, kui leiame nende hulgast kaks tartlaste küsimust, kusjuures mõlemad tunnistatakse sedavõrd heaks, et nende üle isegi ei diskuteerita.
Ülejärgmisel päeval ootab ees teooriaküsimuste arutelu ning taas kordub kõik. Loomulikult on kogu selles protsessis eelis ingliskeelsel ja venekeelsel seltskonnal, kes küsimusi tõlkima ei pea - on ju need kaks keelt olümpiaadi ametlikeks töökeelteks. Tõtt öelda on meie õpilaste keeleoskus sedavõrd hea, et nad suudaksid vastata ka ingliskeelsetele küsimustele, kuid paraku on vastamiseks aega väga napilt ja võõrkeeles esitatud küsimusest on sageli isegi spetsialistil esialgu raske aru saada ning selle küsimuse "iva" leida. Seetõttu püüavad kõik mentorid küsimused õpilaste emakeelde tõlkida.
Kodust kaasa võetud sülearvutitel on võimalik tõlkida ja korrektselt vormistada kogu küsimustik. Tõsi, kahe saatja peale on see üsna ränk töö, aga ... selgelt ja loetavalt formuleeritud küsimused annavad õpilastele märksa parema stardipositsiooni. Oli rõõm tõdeda, et meie kogemusest on õppust võtnud ka soomlased, tšehhid ja taanlased; nüüd koostavad nemadki emakeelse, korralikult vormistatud küsimustiku.
Kell on viis hommikul, ülesanded on plommitud ümbrikes ning meil jääb üksnes pöidlad pihku suruda, et omadel hästi läheks!
Võistlus
Esimesel võistluspäeval tuleb õpilastel täita neli erinevat praktilist ülesannet. Igaühe jaoks on aega vaid poolteist tundi ja ... Maarja on ikka veel haige ning on lausa ime, et tüdruk, ise näost valge ja valust kookus, kogu selle "maratoni" läbida suudab. Õnneks on peaaegu kõiki taolisi küsimusi ettevalmistuslaagris käsitletud. Kergeimaks osutub meie õpilaste jaoks biokeemia töö, kus tuleb kasutada spektrofotomeetrit ja leida ette antud standardlahuste abil toksilise ainevahetusprodukti kogus lillkapsa homogenaadis ning vastata esitatud tulpdiagrammide abil oksüdatiivset stressi puudutavatele küsimustele. Päris kenasti õnnestub ka zooloogia töö - erinevate ümarusside lahkamine ja määramine. Kui geneetika töö esimene osa, plasmiidi eraldamine, ei valmistanud raskusi, siis töö teine pool, plasmiidi nukleotiidjärjestuse lugemine, sai komistuskiviks paljudele võistlejatele. Nii ülesannete keerukust kui võistlejate teadmiste taset näitab maksimaalse võimaliku punktisumma ja kõigi võistlejate keskmise kogutud punktisumma võrdlus. Zooloogia töös olid need vastavalt 63 ja 49 punkti, botaanikas 77 ja 59, biokeemias 44 ja 37 ning geneetikas 43 ja 23 punkti. Eksperimendipäevast kokkuvõtet tehes on hea meel näha, et meie õpilaste tulemused on vähemalt keskmise punktisumma tasemel ja mõnel õpilasel isegi tublisti üle keskmise.
Teooriavoorus tuleb nii enne- kui pärastlõunal vastata 60-le erinevale küsimusele, kusjuures aega on selleks vaid 2,5 tundi. Väga hästi vastavad teooriaküsimustele Maarja ja Mark, Maarja punktisumma 192 võistleja hulgas on lausa kaheteistkümnes, kusjuures A voorus kogus Maarja 85 punkti 99-st ja B voorus 48 punkti 53-st võimalikust. Nii võib üksnes oletada, mida suutnuks Maarja korda saata tervena võisteldes.
Rahvaste paabel ja tõeline integratsioon
Võistluste ajaks on õpilased ja saatjad/mentorid lahutatud ning võimaliku sidepidamise vältimiseks kasutatakse üsna karme võtteid, nagu mobiiltelefonide ärakorjamine, interneti blokeerimine hotellides, sülearvutite lukustamine hoiuruumi. Selleks, et õpilased väga üksi ei jääks, on korraldajad iga võistkonna juurde määranud ühe abilise, vabatahtliku tudengi või õpetaja, kes aitab kõiki tekkida võivaid probleeme lahendada. Nii aitab Eesti võistkonna šeff, tohutult energiline ja jutukas ning lõpmata abivalmis tulevane kehalise kasvatuse õpetaja Clayton meil Maarjale arstirohtusid kätte toimetada. Claytoni hoole all on ka Iraani võistkond, ja tuleb see siis sellest või hoopis asjaolust, et Mark ja Eva-Liisa jagavad tuba iraanlastega, või millestki muust, kuid lõputseremoonial tahetakse kindlasti üks ühispilt teha. Iraanlastega koos elamine on omaette kogemus. Tihtilugu ärkavad Mark ja Eva-Liisa vaikse pobina peale - toanaabril on palvetamise aeg. Lisaks omapärane riietus ja arusaamatu komme ööseks tuled põlema jätta. Jääbki mõistatuseks, kas on selle taga mõni tavatu harjumus või tabu või hoopis naftarikka riigi kodaniku oskamatus energiat säästa.
Vaadates-kuulates seda kümnete eri rahvustest õpilaste sõbralikult podisevat katelt, kus suhtluskeeleks kõikvõimalikes variantides kõlav inglise keel, leiame end mõttelt, et vähemasti IBO-l osalenud õpilastel ei tohiks kunagi teiste kultuuride ja rahvaste sallimisega probleeme tekkida. Vaatamata sellele, et võistluspäevil ollakse karmid konkurendid, kulub kogu vaba aeg aktiivsele suhtlusele siin ja seal tekkivates ringikestes, kus läbisegi eestlased, tšehhid, ukrainlased, hiinlased.
Viimasel päeval jagavad võistkondade abilised auhindu. Eestisse tuleb neist kaks - Maarjale kui kõige vapramale võistlejale ("merehaigust" ei õnnestunud mingil moel varjata) ning Eesti tiimile kui kõige kaunimalt riietuvale võistkonnale.
Sugugi mitte ainsad eestlased
Avamispäeval tuleb meie juurde tõmmu ja temperamentne tütarlaps, kes üllatab kõiki eestikeelse tervitusega: "Tere! Minu vanaema ja vanaisa olid eestlased." Tõepoolest, Brenda Raud Argentina võistkonnast on poolenisti eestlane. Arvestades sellega, et eestlaste kogukond Argentinas on väga väike, on Brenda keeleoskus suisa hämmastav. Tõsi, eestikeelset kirja koju isale aitavad meie tüdrukud pisut kohendada. Aga kirjutatud see saab ning Brenda muidu lakkamatult säravad silmad muutuvad väga kurvaks, kui ta meie küllakutse peale tunnistab, et Eestimaale sõiduks napib neil raha. Kui lõputseremoonial saab Brenda kätte pronksmedali, on ülirõõmus ka meie võistkond.
Aga sellega pole üllatused lõppenud, Venemaa võistkonna Nastja räägib, et tema vanaisa on narvakas. Tõsi, eesti keelt tüdruk ei oska. Kui siia veel lisada, et tunamullu Pekingis võistles Austraalia võistkonnas üks eesti päritolu tüdruk, siis tuleb tõepoolest tunnistada, et Hemingway ei eksinud.
Kanada Kaljumäed
Üsna kahvatu ja müügielementidest kubiseva, kuid meile nii palju rõõmu valmistanud lõputseremoonia (ikkagi kaks hõbemedalit!) järgselt kestab pidu hommikuni. Soomlased ja taanlased pärivad, kuidas me oma õpilasi olümpiaadiks ette valmistame. Paraku oskame vaid seda öelda, et lapsed on ise tublid olnud ja palju, palju iseseisvalt lugenud. Vahetatakse aadresse ja meeneid, lepitakse kokku kohtumisi tuleval aastal. Ning siis asume, kõik pisut unised ja mõned suisa magamata, teele Kanada Kaljumägede poole. Ees ootavad võistlusjärgsed matkapäevad Banff'i Rahvuspargis. Mõned meist on mägedes esmakordselt, mõnele on see teab mitmes kord mägiradu tallata, kuid eufooria on üleüldine - nii kaunites mägedes pole keegi varem matkanud. Lugematud sinirohelised mägijärved, päikese käes sätendavad liustikud, mühisevad kosed, taldade all krudisev lumi, mägiaasad oma lilleilu ja -lõhnaga, meid valvsalt seiravad koopaelanikud - mitut liiki pisiimetajad, kõverasarveliste mägilammaste kari, must emakaru oma pojaga... Matkamuljeid sai enam kui keegi meist hetkel vastu võtta jaksas, igaühe fotokasse talletati sadu digipilte. Ja tõenäoliselt oli see kogu reisiseltskonna arvamus, et nii reisi viimasel päeval külastatud ülimalt kommertslik Niagara kosk kui Toronto teletorn ei pakkunud pooltki sellest elamusest, mida Kaljumäed.
Kodus
Pühapäeva keskpäev, Tallinna lennujaam. Ajavahe ning lennuvintsutused, aga ilmselt ka eelaimdus kusagil siinsamas lähedal ootavast kodusest voodist ja ema tehtud pannkookidest on pisikese reisiseltskonna eufooriliselt lõbusaks muutnud, ja kui veel kõik kotid pea üheaegselt transportöörilindile ilmuvad, võib seekordse olümpiaadireisi lõppenuks lugeda. Tallinna neide ootavad väravate taga emad ja kodused arvutid ning sealsamas saabuvate reiside saalis läheb kibekiireks piltide vahetamiseks, ikka ühest digikaamerast ja sülearvutist teise, et ka kaaslaste kaameraobjektiivide läbi nähtut kodus vaadata saaks. Ees ootab pea kuu aega puhkust, et siis taas ... kes kuhu. Tapa Gümnaasiumi lõpetanud Maarja alustab bioloogiaõpinguid ja Tallinna Prantsuse Lütseumi lõpetanud Eva-Liisa juuraõpinguid Tartu Ülikoolis, Tallinna Reaalkooli lõpetanud Paulat ootab ees aasta tööd Portugali loomapargis, Mark aga jätkab kooliteed Tartus, Hugo Treffneri Gümnaasiumis.
TIIT TALPSEP (1954) on AS Quattromed arendusdirektor, EBO žürii esimees, IBO võistkonna mentor.
