Selleks, et saada enam-vähemgi aru, milline oli üks või teine rahvuslik suurkuju inimesena, tuleb pöörduda tema intiimseima, omastele saadetud kirjavahetuse juurde. Alati ei pruugi seegi aidata, sest paljud omaaegsed kirjad on hävinud või hävitatud, mõni omaaegne tegelane polnud aga lihtsalt usin kirjasaatja. Kui selline kirjavahetus on aga säilinud, on ajaloolaste jaoks tegemist tõelise varalaekaga. Võib vaid ette kujutada tulevaste põlvede ajaloolaste ette kerkivaid probleeme, kes msn-sõnumite ja elektronkirjade tõttu saatmata jäänud "päris" kirju kibedalt taga nutavad.
Eesti rahvusliku liikumise ühe juhi Jakob Hurda erakirjavahetusest polnud pikka aega midagi teada, see näis olevat jäljetult kadunud. Jakob Hurda pojapoeg Gunnar leidis oma tädi suvilast Pikakosel pesukorvitäie perekondlikku kirjavahetust ja viis selle endaga kaasa Saksamaale. Koolivend Henno Lenderi abil jõudsid koopiad kirjavahetusest 1979. aastal Tartu Kirjandusmuuseumisse. Esimesena Eesti uurijatest tutvus Hurda erakirjavahetusega Rudolf Põldmäe, kes neist ajakirjas "Keel ja Kirjandus" pikema uurimuse üllitas. Hiljem on nimetatud kogu olnud aluseks mitmetele Hurdast koostatud uurimustele. Nüüd on kirjastus "Ilmamaa" teinud Hurda kirjad omastele kättesaadavaks kõigile huvilistele.
Hurtade armastuse lugu
Hurda kirjavahetusest võiks loomulikult lõputult kirjutada. Keskenduksin järgnevalt siiski vaid ühele aspektile selles - Hurdale kui inimesele, temale kui mehele, abikaasale ja isale. Hurda kui veendunud rahvuslase jaoks oli seejuures tegemist tõelise väljakutsega. Eesti seltskonda ja haritlasperekondi polnud olemas. Hurdal tuli luua esiteks eesti perekond, kus lapsed saaksid rahvusliku kasvatuse ning meelsuse ega saksastuks. Ülesanne oli seda raskem, et sobivat naist polnud Hurdal eesti keskkonnast kuskilt võtta. Vahel osutusid saksastunud eesti neiud isegi päris-sakslastest hullemateks.
Tegemist polnud kerge otsusega ning Hurda kirjavahetus annab sellest selgelt märku. On ju enamik kirju lähetatud Hurda abikaasale, "armastatud Jennyle". Jenny ehk täisnimega Adele Eugenie Hurt sündis 1847. aastal Tartu kreiskooli inspektori Carl Oetteli perekonnas, ühendades isa poolt saksa ja ema poolt prantsuse-šveitsi verd. Carl Oettel kujutas endast Herderi aadete vaimus üles kasvanud rahvuslast, kes pidas enda kohuseks aidata kaasa kohalike rahvaste haridusteele. Nii finantseeris ta mitme läti ja eesti rahvusliku tegelase haridusteed, kes tema kodus ka tihedad külalised olid. Üks Oetteli tütardest abiellus läti rahvusliku liikumise tegelase Dsirnega (nende ühest tütrest sai hiljem helilooja Johannes Kappeli ja teisest Eesti iseseisvusdeklaratsiooni ühe autori Juhan Kuke abikaasa), teine hilisema legendaarse Kärla kirikuõpetaja Johannes Kergiga (nende tütar abiellus hiljem professor Paldrockiga). Noor Eugenie sai igal juhul oma aja kohta hea hariduse. Ta oli väga musikaalne ning mängis hästi klaverit. Mälestuste kohaselt oli Eugenie väikest kasvu ning hästi rõõmsameelne, tugeva kondiga Hurt armastanud "naisukest" sõna otseses mõttes kätel kanda. Kuulus oli Eugenie temperament, taldrikud ja isegi vaasid kippusid tema käe all kergelt lendu tõusma.
Eespooltoodu alusel pole imestada, et Hurtade armastuse lugu üsna värvikaks kujunes. Esialgu oli Hurda sümpaatia kuulunud Eugenie vanemale õele Ernestinele, kuid siin jõudis temast ette õpingukaaslane ja sõber O. Hermansohn. Tekkinud olukorda kasutas ära Eugenie, kellele noor häbelik värvikandja ilmselt samuti meeldis ning kes kurba Hurta hea sõnaga lohutada oskas. See mõjutas Hurta sedavõrd, et ta ilmselt endalegi ootamatult veel leeris käimata neiu kätt palus. Noorte kihlus kippus mitmel põhjusel siiski venima. Hurt jäi oma rahvuslike vaadete tõttu ilma kirikuõpetaja ametist ning üritas saada luba oma ajalehe väljaandmiseks. See ei meeldinud aga Jennyle, kes selle üsna otseselt peigmehele ka välja ütles. Suhetesse kippus tekkima kriis, mis kajastub ka kirjavahetuses. Vastuoludest saadi siiski üle ning 1868. aasta suvel Jakob ja Jenny abiellusid. 1869. aastal sündis perre esimene laps - tütar Mathilde - kellele järgnesid peagi riburada järgmised. Elurõõmus Jenny oli küll usin perenaine, nõudis aga ka tähelepanu endale kui naisele ning polnud alati sugugi rõõmus, kui mees pikalt kodust ära oli või siis kodus olles temaga ei tegelenud.
Eestimeelne kodu
Mis aga puutub Hurda rahvuslikku tegevusse, siis siin sai Hurt naiselt täieliku toetuse. Sellele pani aluse Hurda poolt pruudile kihluse alguses saadetud programmiline läkitus. Selles meenutas Hurt oma lapsepõlvekodu, kritiseeris teravalt sugusalgamist ning tegi pruudile teatavaks, et tema ei kavatse mitte ainult eestlaseks jääda, vaid oma elu eesti rahva teenimisele pühendada. Sellist hoiakut eeldas ta ka oma pruudilt, kirjutades: "Sina, mu südame truu väljavalitu, saad loomulikult mu mõtteid mõistma ja mu arvamusi jagama." Jenny pidas seda kirja sedavõrd oluliseks, et hoidis enda juures elupäevade lõpuni, mistõttu see on ka tänaseni säilinud.
Armastus oma mehe vastu pani Jenny armastama ka tema rahvast. Jenny elas Hurda ettevõtmistele energiliselt kaasa, väljendudes oma kirjades üsna teravalt abikaasat taga kiusavate saksa tegelaste kohta. 1881. aasta suvel, mil Hurda vastuolud saksa ametivendadega olid taas haripunktis, kirjutas Eugenie talle: "Kui ma nüüd saaksin Sinu juures olla, võtaksin ma Sind oma käte vahele ja ütleksin Sulle, kui väga armas on mulle just see eestlane. Neile niinimetatud sakslastele, kes aga peaaegu kõik on eestlased, ütleksin ma: keegi teist pole nii õilis ja hea kui eestlane Hurt, minu mees. Ja uhkelt pööraksin ma neile selja ja võtaksin Sind jälle oma käte vahele, Sa kallis hea meheke." Jenny hoiatas Hurta kuulujuttude eest, nagu oleks Hurt sakslaste poole üle läinud, soovitades tal ettevaatlik olla. Kirjavahetusest on üheselt näha, et Eugenie Hurda süüdistamine saksameelsuses on sügavalt ülekohtune.
Eriti oluliseks muutus Eugenie Hurda osa rahvuslikus liikumises Hurda Otepää aastatel, mil Otepää pastoraat kujunes rahvusliku liikumise keskuseks, kuhu voolas rahvast kokku kogu maalt. Kui Hurt ise oli vaikne ja tagasihoidlik, siis tema elavast naisest kujunes Otepääl koos käiva kireva seltskonna keskpunkt. Peamiselt koosnes see noortest üliõpilastest ja Hurda sugulastest, siin tutvuti, armuti ja sõlmiti kihlusi. Jenny temperament oli tollases seltskonnas üldtuntud, teda peeti mõnevõrra pööraseks. Hurda lapselapsedki on öelnud, et ega nende vanaisal oma naisega kerge olnud. Sellele vaatamata - või vahest just tänu sellele - püsis Jakobi ja Jenny armastus noore ja kirglikuna. 1881. aastal muretses lastega suvepuhkusel viibiv Jenny, et mees polnud teda lahkumisel kallistanud. "Mõttes ja südames valdab mind sõnulseletamatu igatsus Sinu järele, mehe järele, kes on minu jaoks KÕIK." Rohkem kui 20 aastat pärast abiellumist, 18. juunil 1888 kirjutas Jenny oma eemalviibivale kaasale. "Ma suudlen Su käsi, suud, silmi, mu armas truu meheke. Olgu Sulle aga öeldud - mulle on see täiesti ükspuha, oled Sa vana või noor, Sa oled mulle igal juhul armas, nii armas, et ma surun Sind mõttes tugevasti oma sooja armuküllase südame vastu." Selline armastus aitas Hurdal teda tabanud raskustest ja tagasilöökidest üle saada, säilitada optimismi ning elurõõmsa meele.
Lapsed ja saksameelne minia
Perekondlik kirjavahetus annab pildi ka Hurdast isana. Ta oli oma laste suhtes äärmiselt hoolitsev ning osales nende koolitamises ja maailmavaatelises suunamises. Oli loomulik, et Hurda pojad astusid isa eeskujul Eesti Üliõpilaste Seltsi. Kirjavahetuse järgi on näha, et kõige lähedasemaks lapseks oli Hurdale siiski tütar Mathilde ehk Mausi, kes abiellus Hurda juures prooviaastat pidanud Aleksander Mohrfeldtiga, luues isa rõõmuks eestikeelse ja eestimeelse perekonna.
Kui poegade eestlaseks kasvatamisega sai Hurt veel hakkama, siis nende laste puhul tekkisid tal tõsised probleemid. Saksastumine oli tollastes haritlasperekondades tavaline nähtus, Hurt ei kavatsenud sellega aga leppida. Kirjavahetuse kohaselt tekkis tal selles küsimuses poeg Rudolfiga tõsine vastasseis. Kirikuõpetajaks õppinud Rudolf oli nimelt armunud Hurda sõbra, tuntud ärkamisaja tegelase Martin Lipu tütar Helmisse, kes oleks mitmete tunnuste kohaselt pidanud olema Hurdale ideaalne minia. Vaimsete huvidega ja hästi haritud, energiline ja kunstilembeline noor neiu oli oma tulevasele intellektuaalselt vääriline partner. Pruudil oli vaid üks puudus: ta oli saksastunud ning suhtus eitavalt rahvuslikesse püüetesse. See sundis Hurta nõudma poega kihlust katkestama. Suure vaevaga suutis poeg isa veenda, et Helmi on end muutnud, kuid omaks miniat Hurtade kodus ei võetud. Eriti vaenulikult suhtus temasse Eugenie Hurt. Ta süüdistas kunstihuvilist miniat kodu hooletusse jätmises, kirjutades "ma nean kogu kunsti kuradile või naiskunstnikud ei tohiks abielluda".
Eriti vastumeelt oli ämmale aga minia saksameelsus. Jenny müristas oma kirjades minia kohta tuld ja tõrva. Ta leidis, et minia "vihkab kõike, mis võiks eestipäraselt kõlada või nime kanda" ning ei saanud aru, miks pidi Helmi Rudolfiga abielluma, kui ta ometi teadis, et Rudolf eestlane on. Eriti suureks läks tüli siis, kui Helmi Tallinnas Saksa kooliseltsi liikmeks astus. Hurt kavatses koguni suhted pojaga katkestada, mispeale Eugenie pojale kirjutas, et Helmi kavatseb ilmselt oma äia võimalikult kiiresti hauda ajada. Kuigi suuremast tülist saadi lõpuks üle, jätkusid pahandused Rudolfi abikaasa pärast Hurda elu lõpuni.
Sedalaadi üleelamistele vaatamata võib Hurda eraelu pidada sama harmooniliseks nagu tema rahvuslikku tegevust. Kodu ning omaksed lõid Hurda isamaalisele tegevusele hea tausta. Hurda rahu ning huumorimeel vedasid teda läbi ka perekondlikest vastasseisudest. Talle ei meeldinud tüli ja pahandused, ent oma põhimõtete eest oli ta valmis iga hetk seisma. Eestlus ja töö selle heaks oli Hurda elu juhtmõtteks ning sellest annab selget tunnistust ka tema perekondlik kirjavahetus.
MART LAAR (1960) on poliitik ja ajaloolane, kelle üheks uurimisvaldkonnaks on olnud rahvuslik liikumine, sealhulgas Jakob Hurda tegevus. Kaitsnud Tartu Ülikoolis 2005. aastal doktoritöö teemal "Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad". 1995. aastal üllitanud monograafia "Raamat Jakob Hurdast".
