Eesti tänaste rahvastikuprobleemide taustal on oluline iga inimese tervis ja tänuväärt iga inimese soov last saada. Selles seoses omandavad üha suurema kaalu ka viljatusega seotud probleemid. Tänavu mais valmis Tartu Ülikoolis reproduktiivimmunoloogia alane doktoritöö, mis analüüsis teatud immuunreaktsioonide rolli naiste viljatuses. Selle autori arstiteadlase Kadri Halleriga vestles KAILI KASEORG.
Mis motiveeris Teid 1994. aastal arstiteaduskonda astuma, kui sel ajal olid hoopis populaarsemad erialad majandus ja juura? Tahtsite Te inimesi abistada? Lootsite saada head elukutset, sest arsti tööd on alati hinnatud? Või soovisitegi saada teadlaseks, kes Te nüüd värskelt doktorikraadi kaitsnuna olete?
Sel ajal oli populaarne veel ka stomatoloogia, kuna stomatoloogiakabinetid hakkasid just täiustuma ning see paistis perspektiivne. Mina kandideerisin ainult ravisse, ehkki paberid oleks olnud võimalik anda paralleelselt mitmele erialale. Mõte arstiks saada oli mul juba enne keskkooli, mistõttu valisin Hugo Treffneri gümnaasiumi bioloogia-keemia eriklassi. Niisiis oli see ammune plaan, kuigi ma mingil hetkel kahtlesin, kas valida bioloogia- või arstiteaduskond. See, millega praegu tegelen, ongi selline vahepealne variant, sest ainult arsti töö jääb minu jaoks liialt praktiliseks ja pinnapealseks.
Valisin arstiteaduskonna, et saada rohkem teada inimese füsioloogiast ja meditsiinist, ning tagavaraplaan oli minna doktorantuuri ja teha teadust. Seda ma soovisin, aga enne keskkooli ei kujutanud ma neid samme nii detailselt ette.
Doktorantuur oli siis nagu tagavaraplaan?
Ei. Ma teadsin, et kui valin bioloogia, siis jään inimesest ja meditsiinist kaugele, aga kui lähen arstiteaduskonda ja sealt doktorantuuri, saan kokku selle, mida tahan. Eelistan ka tulevikus töötada nii arstina kui teha teadust - üks või teine ainsana mind ei rahulda. Doktorantuur on olnud vajalik, et mitte läbida arstiteaduse kõrvale bioloogia-geograafia teaduskonda.
Olen kuulnud bioloogidelt, kes on tulnud edasi õppima arstiteaduskonda, et neile heidetakse ette arstihariduse ja taustatunnetuse puudumist.
Just nimelt. Arstiteaduskond koolitab praktiseerivaid arste, andes tervikliku ettekujutuse inimese organismist. Muidugi on arstil raske minna selle baasiga teadust tegema. Et kogu laboripõhine mõtlemisviis oli alguses võõras, mind ei üllatanud, sest need mõttemaailmad ongi erinevad. Samas on hea, kui mõlemad pooled on olemas, kusjuures mitte tingimata ühes inimeses, nad võivad ju olla grupis. Keegi on arst ja keegi valdab mõnda laborioskust või bioloogilist protsessi ning kokku saab hea meeskond. Mina eelistan need poolused küll endas hoida.
Samas leidub palju neid, kes on arstiteaduskonna taustaga doktorantuuri astunud ja saavad hästi hakkama.
Jah, seda küll. Sagedamini valitakse siiski kliiniline doktorantuur, prekliinilisse lähevad need, kes ei soovi töötada arstina. Mina mõtlen siiski ka tagasi kliinikusse minna. Levinum on ikkagi variant, et arst teeb kliinilisel erialal doktorantuuri, toetudes laborile ja kolleegidele, kes teda abistavad. Mis on ka muidugi õige.
Räägime pisut üldisemalt Teie uurimisvaldkonnast - naiste viljatusega seotud probleemidest. Sõna "viljatus" kõlab üsna pahaendeliselt. See oleks nagu mingi nüüdisaja haigus negatiivse iibega lääne ühiskonnas, kus noored ei taha varakult järglasi saada ja siit need probleemid ka kerkivad. Kas ma eksin?
See on nii ja ei ole ka. Meditsiinis defineeritakse viljatusena olukorda, kus paar elab regulaarset suguelu, mitte ei kohtu näiteks kord kuus, ja rasestumisvastaste vahendite mittekasutamisel pole naine aasta jooksul rasestunud. Niisiis - rasedust on planeeritud, aga aastaga pole see õnnestunud. Tegelikult arvatakse viljatute hulka ekslikult ka mehi-naisi, kes lihtsalt vajavad pikemat aega - nende tsüklid ja hormoonide omapära eeldavad näiteks kolm aastat regulaarset suguelu, enne kui rasedus tekib. Teisalt on aeg või vanus muidugi oluline, sest kui pere saamist aina edasi lükata, ei pruugi hiljem rasestumiseks ka mitmest aastast piisata.
Lihtne on määratleda steriilsust, st absoluutset viljatust, näiteks kui sugurakud puuduvad. Kõikide vahepealsete olukordade puhul tuleb lähtuda kontekstist. Sõnasse "viljatus" peakski ehk suhtuma definitsiooni piires - paari kohta võib täna öelda viljatu, sest naine pole aastaga rasestunud. Ent nad ei pruugi viljatuks jääda, sest palju oleneb emotsionaalsetest ja tööga seotud faktoritest, samuti elutingimustest. Võib muidugi oletada, et kui 7-8 aastat pole õnnestunud last saada, on selle taga suure tõenäosusega meditsiiniline probleem.
Siin on selge vastuolu. Ühelt poolt sotsiaalne aspekt, et ei tahetagi väga noorena lapsi saada - eeldatakse, et eluiga pikeneb ja meditsiin toetab hiliseid lapsesaajaid. Teisalt tiksub bioloogiline kell halastamatult, munarakud küpsevad ja kahjustuvad ning juurde neid ei tule. Kuidas oleks neist asjust õige mõelda?
Olen ka ise kuulnud, et kehavälist viljastamist võetakse kui võimalust sünnitada hilisemas eas. Aga bioloogiliselt see nii ei ole. Kõige parem on ikka sünnitada siis, kui menstruatsiooni tsükkel on regulaarseks muutunud ja naise vanus on 22-30, ehk ka kuni 35. Pärast seda käivituvad suured muutused, kõik ohud hakkavad eksponentsiaalselt kasvama.
Ent sotsiaalne surve on teisesuunaline. Me õpime kaua ja ei pruugi enne kolmekümnendaid olla kooligi lõpetanud. Siis tahame karjääri teha, elu korda seada, ja mõtleme, et küll jõuab. Loodetavasti on selline hoiak siiski mööduv ning praegune karjääri- ja peremudel ei ole lõplik.
Enda sotsiaalne küpsetamine on tänapäeval niisiis väga pikk ja siit tulebki vastuolu. Naised soovivad oma elukorralduse tõttu sünnitada vanemas eas, ent sünnitusiga ju ei pikene. Meditsiin ei tee imet, me saame tervist mõjutada vaid tervislikult elades. Kui oskame hoiduda haigustest, mis tekitavad viljatust, saame sünnitada reproduktiivea piires. Viimast pikendada ei saa. Siin ei aita ka kehavälise viljastamise protseduurid, sest vanusesõel on ees.
Neid õnnestunud kehavälise viljastuse juhtumeid, kus naine 60-aastaselt sünnitab, on võetud kui tõelist tulevikumuusikat. Tegelikult on see siis suur erand?
Jah, 60-aastased sünnitajad on markantsed äärmused, nagu kõik teised erakordsed tunnused, näiteks mõne inimese eriline pikkus või kaal. On muidugi huvitav uurida, mis tingib neil indiviididel viljastumisvõime nii hilises eas. Teisalt on haigusi, mis lõpetavad viljastumisvõime kahekümneselt.
Lugesin just, et munarakke on võimalik järelküpsetada ja seejärel külmutada, et inimesed, kel on noorena mingi haigus, saaksid tulevikus järglasi.
Jah, munasarjast on võimalik võtta tükk kude, seda külmutada ja säilitada. Kui organismi alles jäänud munarakud kahjustuvad näiteks keemia- või kiiritusravist, siis on võimalik see kude tagasi siirdada. Ent ka seda hakkab reguleerima organism, hormoonid ja vanus. See tähendab, et see kõik töötab fertiilse ea piires. Elundit saab säästa ja päästa, võtta ta kehast välja ja külmutada, aga see elund ei lähe tööle vanal inimesel.
Kuidas asetada mõiste "viljatus" teaduslikku, ent siiski kõigile arusaadavasse konteksti? Mis on viljatuse põhjuseks?
Kõigepealt kliinilisest jaotusest. Kõikide kooselavate paaride partneritest kannatab viljatuse all umbes 15 protsenti. Siia hulka on arvestatud ka täielik steriilsus. Nendel 15 protsendil on põhjus umbes pooltel juhtudel naisepoolne, pooltel mehepoolne, ja võib juhtuda, et ühes paaris saavad kokku mõlemapoolsed põhjused.
Kui vaadata naisepoolseid viljatuse põhjusi, siis Eestis on kindlasti sagedaseim tubaarne viljatus (40 protsenti) - munajuhade sulgusest või funktsiooni häirest tingitud terviserike. See on ainuke ärahoitav viljatuse põhjus, kuna tekib eelnevalt läbipõetud suguhaiguse, näiteks klamüüdia ja gonorröa tagajärjel.
Üks olulisi põhjusi on ka endometrioos - haigus, kus emaka limaskest ehk endomeetrium pesastub väljapoole emakat. Selle põhjuseks on äraspidine menstruatsioon, st veri ja emaka irdunud limaskest võivad liikuda ka ülespoole, läbi munajuhade kõhuõõnde. Tegelikult on see normaalne nähtus, küsimus on selles, kui palju seda limaskesta materjali kõhuõõnde satub ning kuidas kõhuõõne vedelik ja immuunsüsteemi rakud suudavad selle ära koristada. Kolmandaks on oluline, kuivõrd emaka limaskesta rakud, mis kõhuõõnde satuvad, on valmis sinna pesastuma. Endometrioosihaigetel on need rakud veidi muutunud. Need satuvad kuhugi, teevad sinna pesa, ja kui emakasisene limaskest hormoonide toimel kord kuus irdub ja veritseb, siis veritsevad ka need kolded. Sel verel pole alati väljapääsu, tekivad tsüstid, põletiku tagajärjel ka liited. Tulemust võiks kirjeldada kui väikese vaagna normaalse anatoomia muserdamist, mille tulemusel on häiritud kõik viljastumise etapid. Endometrioos on väga tugevalt pärilik haigus.
Ülejäänud põhjused (10-11 protsenti) on ovulatsiooni- või endokriinsüsteemihäired. Nimetaksin polütsüstiliste munasarjade sündroomi (PCOS), mis on sama sage kui endometrioos, esinedes 10-15 protsendil viljatutest. Kõik endometrioosi- ja PCOS-i haiged pole viljatud, aga kui rääkida viljatutest naistest, siis diagnoositakse kumbagi haigust 10-15 protsendil.
PCOS-iga kaasaskäivad muutused munasarjades on tegelikult teisesed ja tingitud haiguse süsteemsetest põhjustest. Munasarjades stimuleeritakse ühe folliikuli ja ühe munaraku asemel iga kuu kümneid folliikuleid, aga küpsemine ei kulge lõpuni. Ei valita välja ühte peamist, vaid hulk folliikuleid jääb seisma teatud staadiumisse. Järgmisel kuul niisamuti. Munasari muutub kärgjaks, seal on palju tsüste ja tekibki PCOS. PCOS-il on üle hormoonide ja insuliini ainevahetuse tugev seos 2. tüüpi diabeediga. Viljakas eas naiste hulgas on selline insuliini ainevahetushäire viljatusprobleemiks, hilisemas eas aga tingivad samad algpõhjused kõrgvererõhktõbe ja 2. tüüpi diabeeti ning on seega südame-veresoonkonnahaiguste riskifaktoriks.
Märkimisväärne on veel üks grupp patsiente, kelle viljatust ei osata seletada. Nii mees kui naine loetakse terveks, aga paar on viljatu. Ilmselt ei oska me kõiki haigusi veel diagnoosida või on põhjuseks haigused, mis veel ei ole kliiniliste parameetriteni küündinud. Nagu näiteks algstaadiumis endometrioos või mõni teine haigus, mis kõige enne avaldubki viljatusena.
Mainite oma doktoritöös, et Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias on naiste viljatuse põhjuseks eeskätt väikevaagna põletik, mis on tekkinud sugulisel teel levivate haiguste põdemise tagajärjel. Samas on lääne ühiskondades sagedasemad endokrinoloogilised ning immuunmehhanismidega, sealhulgas autoimmuunreaktsioonidega seotud põhjused.
Kui rääkida immuunmehhanismidega seotud põhjustest, siis nendeks on puhtalt autoimmuunse munasarjade kahjustusega seotud haigused, aga ka nii endometrioosi, PCOS-i kui seletamatu viljatuse puhul on immuunsüsteemi komponent oluline.
Vahe Ida- ja Lääne-Euroopa vahel on selles, et Ida-Euroopa 35-aastaste populatsioonis, mis on kehavälise viljastamise patsientide põhivanusrühm, ilmnevad tagajärjed, mille on kaasa toonud omaaegne suguhaiguste esmashaigestumiste rohkus. Nende viljakust mõjutabki nüüd see tubaarne viljatus, mille taga peitub aastaid tagasi põetud suguhaigus.
Samas on meie ühiskonnas endiselt vähe näiteks ülekaalulisi inimesi ning ülekaalulisusest tingitud ovulatsioonihäireid. Seevastu esineb rohkem alakaalulisusest tingitud ovulatsioonihäireid.
Nii et kuigi Ameerikas on palju ülekaalulisi, pole viljatuse esinemise sagedus populatsiooniti väga erinev, lihtsalt viljatuse põhjuste hulgas on esimene ja teine koht vahetuses. Meil on tubaarne põhjus hetkel olulisem, aga ühiskonna arenedes olukord paraneb. Samas võib oletada, et ainevahetushäired sagenevad.
Nende häirete taga on siis omakorda elustiil ja näiteks ka keskkonnategurid?
Jah, kindlasti. Ühtepidi on nii, et kui inimesed söövad palju, siis töötab see läbi ainevahetushäirete viljatuse kasuks. Teisalt mängivad ka alakaalulisus ja stress üle endokriinsüsteemi ning mõjutavad omakorda viljakust. Hea oleks saavutada tasakaal, kus inimesed poleks stressis, aga samas ka mitte liialt mugavad, et ikka teeksid sporti ja säilitaksid hea elustiili. Praegu on näha, et üks maailm on ühes äärmuses ja teine on teises. Ei kujuta ette, kas võtame sellest õppust ja valime kolmanda tee.
Mainite oma doktoritöös, et Eestis on hinnanguliselt 15 000 viljatut paari, kelle hulgas neidki, kes on viljatud seetõttu, et kokku on sattunud inimesed, kel mõlemal partneril mingi probleem. See on päris suur arv. Kui nähtavad viljatusprobleemid selles kontekstis üldse on?
Ega ei pruugigi olla nähtavad. Kui inimesel on mingi haigus, ei pruugi see veel tähendada viljatust, sest paari viljatuse määravad ära mõlemad pooled. Kui naisel on väike häire ja mehel ka, ei pruugi see kummagi elukvaliteeti mõjutada ega eraldivõetuna viljatust põhjustada. Aga kui need häired satuvad kokku ühte peresse, võib selles kontekstis häire avalduda. Sellest tulenebki, et kui ühel hetkel on hinnatud patsiente eraldi, siis vanuse kasvades, haiguste progresseerudes või partneri vahetudes olukord muutub.
Jah, 15 000 on suur arv. Ma olen lugenud hinnangut, et oma probleemi taibanud paaridest pöördub meditsiini poole vaid iga teine. Mina olen märganud suhtumist, et "ah, nemad elasid koos ja nemad lapsi ei saanudki". Justkui kõik ei peakski saama. Teine äärmus on see, kui lastetus tekitab pingeid ja paarid vahetavad partnereid viljatuse tõttu. Paaride kokku-lahku kolimine on tänapäeval väga sage. See võib tegelikkust varjutada, mistõttu me ei näe neid 15 000 viljatut paari ja nemad ise ei pruugi oma probleemist teadlikud olla.
Sellest hinnangulisest 15 000-st näevad arstid pooli ja neist omakorda saab abi, kas või läbi kehavälise viljastamise, umbes 30 protsenti. Neid, kes lahenduse saamiseks peavad korduvalt arsti poole pöörduma, on võib-olla kümnendik kõigist viljatutest.
Need eespool nimetatud seletamatud juhtumid on Teie uurimisalaga ka tugevalt seotud?
Seletamatule viljatusele on põhjusi püütud leida, aga teadustöödes esitatakse seda endiselt "seletamatu viljatusena". Selle grupi puhul on organismis leitud palju muutusi, aga pole selge, kas need on määrava tähtsusega viljatuse kujunemisel. Vanusest oli juba juttu ja see mängib suurt rolli. Haigustest nimetatakse esimese astme endometrioosi. See haigus jaotatakse kirurgilise leiu alusel nelja staadiumisse, kusjuures kolmanda ja neljanda puhul esinevad väga tugevad liited ning on selge, et tegu on viljatuse mehaanilise põhjusega. Aga esimese astme endometrioosi puhul ei pruugi näha olla muud kui pisikesed kolded, mis füüsiliselt munaraku viljastamist ei takista. Oletatakse, et selles staadiumis on väga suur osa immuunsüsteemil.
Teine nähtus, mis klassifitseeritakse seletamatu viljatuse alla, on korduvalt ebaõnnestunud kehavälise viljastamise protseduurid. Miskipärast ei rasestu patsient loomulikul teel ja kui viljastada munarakk kehaväliselt, ei jää rasedus püsima. Ilmselt on neil patisentidel muutunud immuunsüsteemi regulatsioon, kuigi kliiniliselt ei ole ükski autoimmuunhaigus veel avaldunud. Ühegi elundi osas neil kaebusi pole, ainus, mis neil esineb, on viljatus. Seetõttu ongi hakatud rääkima autoimmuunsest viljatusest. Selgeid diagnostilisi kriteeriume siiski pole ning puudub üksmeel, kas ja kuidas neid ravida. Sel grupil leidub huvitavaid seoseid ka mitmete geenimutatsioonidega, polümorfismidega. Kui kehaväline viljastamine ei õnnestu, on neil püütud maha suruda immuunvastust, nagu näiteks Prantsusmaa kliinilises praktikas. Seda tehakse kas enne järgnevat kehavälise viljastamise protseduuri või näiteks oodatakse spontaanset rasestumist vastava ravi järgselt. Selliseid hädaabinõusid ravina eksisteerib, aga ühe diagnoosi alla pole julgetud neid patsiente koondada. Ilmselt seetõttu, et grupp on väga heterogeenne - ühel võib olla põhjus autoimmuunsuses, teisel geenide variatsioonides.
Kui palju on Eestis selle ala uurijaid?
Oleneb, kust poolt vaadata. Immuunsüsteemi seoseid viljatusega on TÜ ÜMPI immunoloogia õppetooli labor püüdnud uurida. Mina plaanin minna veel edasi günekoloogia residentuuri, ja siis ei olekski kahjuks rohkem naistehaiguste klinitsiste, kes ühtlasti uuriksid viljatust immuunsüsteemi valdkonnas. On küll nii viljatuse, immuunsüsteemi kui ka naistehaiguste uurijaid, aga pole neid, kes tegeleks kõigega korraga. Samas arvan, et ega ei peagi olema, sest niisugust konsulteerimist vajab teatud grupp patsiente ja seda annab organiseerida. Muidugi oleks toekam, kui saaks kellegagi konsulteerida, praegu saan igaühega üht sektorit arutada.
Nii et kui inimene Eestis tunneb, et kõik pole päris nii, nagu peab, tasub tal arsti juurde minna?
Ikka. Kõik algab käigust günekoloogi juurde. Tema teeb põhiuuringud naisele, annab nõu, kas ka mees peaks pöörduma androloogi poole. Kui erialaarstid on patsiendid üle vaadatud, on mitmeid võimalusi kuni kehavälise viljastamiseni välja.
Minu sõnum on see, et olgugi inimene vaid 20-aastane, aga kui ta elab partneriga koos ja nad ei kasuta ühtegi rasestumisvastast vahendit ja rasedust ei teki, siis isegi juhul kui rasedust lausa ei planeeritud, ei tasu ootama jääda. Viljatuse põhjuseni jõudmiseks võib minna palju aega ja kui hakata seda otsima napilt enne neljakümnendaid, pole palju šansse abi saada.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et me oleme aru saanud, et konkreetse inimese puhul on viljatust sageli raske hinnata. Meie suund TÜ Naistekliinikus (doktor Andres Salumetsa grupis) on viljatu paari mõlema partneri uuring. Üritame asju vaadata kompleksselt, arvestada perekonna geneetilist tausta jne. Teema muutub järjest populaarsemaks, sellega tegelevad mitmed uurimisgrupid ka TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudis ning TÜ arstiteaduskonnas.
Üha enam inimesi jõuab doktorikraadini. Kuidas Teie asjale vaatate - kas tegemist on enese oskuste ja teadmiste lihvimisega kraadini, mille tulemiks võiks olla kvaliteedimärgiga inimene, kes on oodatud oma teadmistega kõikjale? Või ei ole Eestis peale ülikooli või kliiniku sellega kuskile minna?
Ma arvan, et see on kvaliteedimärk. Aga see ei tohiks olla massiline tegevus. Kõik arstiteaduskonna lõpetanud või bioloogid-magistrid ei pea minema doktorantuuri, see kurnaks süsteemi. Hea klinitsist ei pea omama doktorikraadi.
Doktorikraad iseenesest võiks muidugi olla kvaliteedimärk inimesele endale, kuna ideaalis see korrastab mõtlemist. Doktorantuur õpetab nägema oma mõtteid rohkem lahterdatult. Doktorikraadi omandamine ei sisalda ju ainult mingi teadusliku probleemi lahendamist, vaid ka palju muud. Tarvis on osata täiendavat võõrkeelt, esitada tulemusi ja neid kaitsta, suhelda eri inimestega eri maadest, reisida, kirjutada rahataotlusi ja tänukirju.
Klinitsisti jaoks on doktorikraad samuti hea, sest annab ettekujutuse, et ettekirjutatud raviskeem ei pruugi olla ainuõige viis ravida ja et teadmine ei ole lõplik, vaid areneb edasi. Teadust tegev arst soovib kogu aeg otsida maailmast uut informatsiooni. Ta ei lähe neid uusi teadmisi kohe patsiendi peal katsetama, aga tal on kogu aeg selline edasiarenemise vajadus sees.
Doktorikraadiga inimene on uuele infole avatum?
Jah. Ta suhtub kõigesse ettevaatuse ja kriitikaga, aga see ei takista tal uut infot kasutada, loomulikult kliinilises praktikas aktsepteeritud võimaluste piires. Ma annan endale aru, et meditsiin ongi aeglane, sest millegi uue praktikasse viimiseks peab selle taga olema sügav veendumus. Ent jätkates põhjuste otsimist ja sisusse tungimist, võib mõnikord mõelda välja uue lahenduse.
Olete noor naisterahvas ja sealjuures sellise meeldivalt rahuliku ja tagasihoidliku olemisega. Kui palju peab tänapäeva teadlases olema erialalist andekust ja kui palju sellist "lärmakust", et olla aktsepteeritav?
See on kahe otsaga asi. Iseenesest teadlane ei pea seda olema. Aga samas leian, et kui inimene midagi teab, aga ei ütle seda kunagi välja, ei ole sellest kasu. Kuna niisama ei tule keegi sinult midagi küsima, peab ennast ka n-ö müüma. See laieneb ka publitseerimisele. Muidugi on oht, et teadlased, kes on kõige nähtavamad ja kuuldavamad, ei pruugi olla just parimad. Tugevas teadusgrupis ei peagi ka olema iga üksiku asi olla see lärmaja, kuigi mina eelistan, et inimesed räägivad, mis nad teevad.
Kas Te ära minna pole mõelnud? Arstid ju lähevad ...
Arstid lähevad jah. Ma olen mõelnud äraminemisele vaid kontekstis, kus näen Eestis vastuseisu. Tihtipeale ei hinda ka arstid teadustööd teinud kolleegi. Aga mulle meeldib Eestis, mujale elama ma ei koliks. Ära olen käinud ja võib-olla käin veel. See käimine tähendab mõnda nädalat või kuud mingis haiglas ning loomulikult konverentse ja esinemisi.
Kindlasti on Eestis mõnda asja teha kergem, mõnda asja raskem. Kindlasti on siin kergem olla see üks ja ainus ning midagi teha, aga raskem on ka leida poolehoidu ja tuge, kuna inimesi on vähe.
Mis toob tulevik Teile teaduslikus plaanis?
Tahaksin jätkata, võib-olla
veidi kliinilisemal tasemel, uurides inimesi ja markereid, mida
praktiline meditsiin kasutab. Proovin arsti tööd
kombineerida teadusega. Päris eksperimentaalseks ja
loomkatsetele ma kindlasti ei läheks ja õppejõu
tüüp ma ka üldiselt ei ole, mulle meeldivad natuke
selgema eesmärgiga tegevused, kuigi õpetaminegi on
kaugperspektiivis väga tänuväärne.
Kadri Haller
on sündinud 20. märtsil 1976 Tartus. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetas ta 2000. aastal ning üldarsti internatuuri Tartu Ülikooli Kliinikumis 2001. 2002-2007 oli Kadri Haller TÜ Üld- ja Molekulaarpatoloogia Instituudi immunoloogia teadusgrupi doktorant. 2006. aastast töötab Kadri Haller TÜ sünnitusabi ja günekoloogia õppetoolis, alates 2007 lisaks veel TÜ Üld- ja Molekulaarpatoloogia Instituudi immunoloogia teadusgrupis ning Üld- ja Rakubioloogia Instituudis teadurina. Kadri Haller on autori või kaasautorina avaldanud 12 teaduspublikatsiooni rahvusvahelistes eelretsenseeritavates erialaajakirjades. Eesti immunoloogide ja allergoloogide seltsi liige.
KAILI KASEORG (1975) on Tartu Ülikooli Molekulaarse ja Kliinilise Meditsiini Keskuse projektijuht.
