5. novembril möödus 100 aastat akadeemik Aksel Kipperi sünnist. Noorematele teadushuvilistele see nimi võib-olla väga palju ei ütle. Ka minu isiklikud mälestused Aksel Kipperist piirduvad paari juhusliku kohtumisega ülikooli lõpuaastatel. Ometi tundub aeg-ajalt, et Kipperi vaim hõljub tänagi Tõravere teleskoobikuplite vahel, põikab sisse observatooriumi peahoonesse, külastab meie teadusnõukogu koosolekuid - vahel rahulolevalt naeratades, aga vahel ka kurvalt pead vangutades.
Eesti astronoomia jaoks oli ja jääb Aksel Kipper suurmeheks, kelle eestvedamisel said astronoomid enda käsutusse nüüdisaegse observatooriumi Tõraveres. Viljandimaal Paistus sündinud Aksel Kipper lõpetas 1930. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna ja asus tööle tähetornis Toomemäel. Tema peamisteks õpetajateks astronoomia alal olid Taavet Rootsmäe ja Ernst Julius Öpik. Tänapäeva Eesti teaduse seisukohalt on aga olulisem Teise maailmasõja järgne aeg. Teatavasti saatis nõukogude võim 1938. aastal asutatud Eesti Teaduste Akadeemia laiali ning asutas selle asemele 1946. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Aksel Kipper valiti kohe selle liikmeks ja ka asepresidendiks - selles rollis aitas ta tööle panna Tartus asuvaid Teaduste Akadeemia instituute. 1950. aastal sai temast aga TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi direktor. Just tänu sellele ametile jääb ta igavesti Eesti astronoomia, atmosfäärifüüsika ja kosmoseuuringute ajalukku.
Isiksuse osa üle ajaloos on palju arutletud ja vaieldud. Kas ilma Leninita oleks toimunud sotsialistlik revolutsioon Venemaal ja sellele järgnenud Stalini türannia alistatud rahvaste seas? Kui Hitler oleks sündinud teisel ajal ja teises kohas, kas siis ... ? Selliseid küsimusi võib püstitada lõputult ja (vähemalt on see minu isiklik arvamus) ühest vastust pole võimalik neile anda. Inimkonna ajalugu planeedil Maa on selles mõttes võrreldav Universumi kui terviku tekkimise ja arenguga: meil ei ole võtta ühtegi teist näidet võrdluskatseteks või statistilisteks uuringuteks. Omamoodi avaldub siin vanade kreeklaste poolt väljendatud mikrokosmose (inimese) ja makrokosmose (universumi) ühtsus. Ja nii võimegi esitada järjekordse vastamatu küsimuse: kas universumi uurimine Eestis oleks oma praegusel tasemel, kui Aksel Kipper poleks olnud õigel ajal õiges kohas?
Paradoksaalsel kombel sattus Kipperi organisaatoritegevuse algus süngesse Stalini aega. Täppisteadustel oli tollal vahest kõige vähem tegemist ideoloogiaga, kuid oma karid olid sealgi. Kipperil õnnestus neist mööda laveerida ja korraldada 1953. aasta mais Tartus NSV Liidu Teaduste Akadeemia Astronoomianõukogu pleenum (jah, selleks ajaks oli Stalin surnud, aga ettevalmistused ürituseks algasid märksa varem). Sellel koosolekul võeti vastu põhimõtteline otsus rajada uus observatoorium väljaspoole Tartu linna - ilma Moskva heakskiiduta poleks see saanud toimuda. Pärast seda pleenumit kutsus Aksel Kipper tollased Tartu astronoomid oma koju õhtusöögile, mille käigus ta lausus klassikaks saanud sõnad: "Poisid, nüüd tuleb tööle hakata!"
Algaski tõsine töö, mille tulemusena 29. aprillil 1963 pühitseti mitteametlikult sisse uue observatooriumi kolmekorruseline peahoone Tõraveres. Esimesed elumajad ja töökojahoone olid valmis saanud juba paar aastat varem. 14. septembril 1964 avati pidulikult kogu uus observatoorium ning anti talle F.G.W. Struve nimi. Aksel Kipper jätkas tööd instituudi juhina. 1. oktoobril 1973 sai Füüsika ja Astronoomia Instituudist kaks iseseisvat teadusasutust: Füüsika Instituut Tartus ning Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut Tõraveres. Aksel Kipper oli viimase direktor veel mõnda aega ja andis 1974. aastal ohjad üle Väino Undile.
Seega on Kipperi valitsusaja lõpust Tõraveres möödunud juba 33 aastat. Milles siis ikkagi avaldub Kipperi vaim ja kuidas on see tänapäeva kandunud - lisaks sellele, et tema poeg Tõnu Kipper jätkab isa tööd astronoomina ja juhib praegu astrofüüsika osakonda. Pikem tsitaat akadeemik Jaan Einasto kirjutisest 2007. aasta Tähetorni kalendris (lk 52) annab ehk veidi aimu: "Ta (Aksel Kipper) oli esimene, kes oskas Nõukogude korras peituvaid võimalusi ära kasutada teaduse arendamiseks. Talle oli selge, et teaduse arendamiseks vajas ta võimude toetust, seepärast ei saanud ta endale lubada avalikku opositsiooni võimudega. Teiselt poolt olid talle hästi teada Nõukogude Liidus toimepandud kuriteod, seepärast hoidus ta mis tahes tegevusest, mida saaks tõlgendada kui otsest toetust võimudele. [...] Hoolimata laiemas ümbruskonnas toimuvast totrusest õnnestus astronoomide peres säilitada siiras, avameelne ja vaba õhkkond." Just seda avameelset ja vaba õhkkonda on minu meelest tunda tänaseni. Lubades väikest isiklikku kõrvalepõiget, võiks lisada, et kui mina 1983. aastal Tõraverre tööle tulin, olid paremad ajad seal juba möödas - möödas olid kõige huvitavamad filosoofiaseminarid, kus toimusid näiteks legendaarsed vaidlused Hando Runneli ja Gustav Naani vahel. Aga kõik siiski polnud veel möödas. Mõni nädal pärast minu tööle asumist oli Martin Lutheri 500. sünniaastapäev. Sel puhul kutsuti Tõraverre esinema EELK Usuteaduse Instituudi professor ja Saarde koguduse õpetaja dr Elmar Salumaa. Aga tuletagem meelde, mis aeg see oli: Leonid Brežnev oli aasta tagasi surnud, Nõukogude Liitu valitses veelgi karmima käega KGB kooliga Juri Andropov. Ma ei tea, kas instituudi juhtkonnal oli selle ürituse pärast pahandusi, aga kohtumisi huvitavate inimestega toimus Tõraveres hiljemgi. Mõnda aega kasutati isegi saali täituvuse mõõtühikut "pastor" - see tähendas maksimaalselt täis saali, kuhu enam ükski inimene juurde ei mahu.
Vabameelne õhkkond jätkus muidugi ka 1980. aastate lõpu ärkamisajal. Eks tagantjärele püüavad paljud, eriti poliitikud, näidata, kui vaprad nad tollal olid. Võib-olla on järgnev ka veidi "soovitud mälestus", aga julgen väita, et 1988. aasta novembri algul öeldi Tõraveres lahtisel parteikoosolekul esimest korda avalikult välja ning trükiti ka ajalehes "Edasi" mõte, et mingid keerutamised liidulepingu ja IME ümber ei aita, Eesti peab täielikult iseseisvaks saama. Loomulikult on teadlased ka tänapäeva Eestis erksa ühiskondliku närviga ning elavad kaasa riigi õnnestumistele ja ebaõnnestumistele, säilitades arukalt kriitilist meelt.
Kuid tagasi teaduse ja Kipperi juurde. Kui uus observatoorium valmis sai, kasvas instituudi töötajate arv märgatavalt ja teaduslik temaatika hakkas laienema. Kolleegide mälestustest on teada, et vahel tõid uued teadussuunad ja algatused kaasa pingeid ja vastuolusid isikute vahel. Eks Kipperilgi olid oma eelistused instituudi arendamiseks ja kõige uuega ta kohe ei nõustunud. Kuid tema auks on ka öeldud, et ta ei teinud väga energiliselt takistusi teiste suundade arenguks. "Las õitsevad sada lille, küll pärast on näha, millised neist vilja kannavad," meenutab kolleeg Jaan Einasto Aksel Kipperi ütlust.
Muu hulgas oli vilja kandev 1940. aastate lõpu idee ühendada ühes instituudis Tartu Ülikooli Tähetorn ja Meteoroloogiaobservatoorium. Astrofüüsika ja atmosfäärifüüsika on Tõraveres läbi aegade ikka teineteist täiendanud, süvendanud interdistsiplinaarsust ehk veelgi moodsamalt öeldes - loonud sünergiat. Tahaks loota, et sellise teaduskoosluse tähtsus ja kasulikkus avalduvad lähemas (ja muidugi ka kaugemas) tulevikus veelgi ilmekamalt. Sõna kosmos on viimasel ajal Euroopas ka poliitikute hulgas järjest populaarsemaks saanud. Kosmosetehnoloogiad ja kosmoseuuringud peavad olema oma aja teaduse ja tehnoloogia eesliinil. Riik, mis on edukas kosmosevallas, suudab olla edukas ka muudel elualadel.
Praegu Tartu Observatooriumis Tõraveres tehtava teadustöö saab kokku võtta sõnaga kosmoseuuringud - olgu selleks siis kauge kosmose objektide uurimine Maalt või Maa-lähedasest kosmosest või Maa enda uurimine kosmosest "allapoole" vaadates. Aksel Kipper arendas välja Eesti kliima jaoks optimaalse võimsusega astronoomiaobservatooriumi. Tema ajal algas osalemine Nõukogude kosmoseprogrammides. Astronoomilised vaatlused Tõraveres jätkuvad tänapäevani. Kosmosele läheneb Eesti ja ka Tartu Observatoorium nüüd aga Euroopa ja selle kosmoseagentuuri ESA kaudu. Esimene koostööleping Eesti Vabariigi ja ESA vahel sõlmiti 20. juunil 2007, pidades silmas eelkõige kosmosetehnoloogiaga tegelemise kasulikkust kõrgtehnoloogiliste ettevõtete väljaarendamisel. Kuid ka teadusuuringud on lepingus olulisel kohal ja Tartu Observatoorium on kindlasti üks peamine asutus, kes sel alal Eesti elu edasi viima peab. Meie hiljutine taotlus Eesti kosmoseuuringute potentsiaali väljaarendamiseks ja Euroopa mastaabis paremaks esiletoomiseks pälvis Euroopa Komisjoni 7. raamprogrammi ekspertidelt väga kõrge hinnangu, mis praegu teadaoleva info järgi peaks lähema kolme aasta jooksul andma meile olulist lisaraha.
Usun, et Aksel Kipperile selline asjade käik meeldib ja ta võib Tõraveres peahoone nurgal rahulolevalt muiata.
LAURITS LEEDJÄRV (1960) on lõpetanud
Tartu Ülikooli 1983 füüsikuna. Samast aastast
töötanud
Tõraveres insenerina, nooremteadurina, teadurina ja
teadusdirektorina, 1999. aastast Tartu Observatooriumi direktor.
2006. aasta aprillist Eesti kosmosepoliitika töögrupi
aseesimees. Uurinud peamiselt muutlikke kaksiktähti.
Füüsika-matemaatikakandidaat.
