Laiatarberobotid on ainurakse intelligentsiga
Juba paljudesse kodudesse jõudnud robottolmuimejad on ilmekaks näiteks tänapäevasest masstootmises olevast robotist. Tegemist on keskkooliõpilase taskukalkulaatoriga võrreldava arvutusvõimsusega aparaadiga, millel on hulk kavalaid andureid vältimaks seinte pikalilükkamist ja trepist allakukkumist. Samas saavutatakse lihtsate, näiteks spiraalikujuliste või päris juhuslike liikumismanöövritega soovitud tulemus: enamus põrandale kogunenud tolmust ja prügist kogutakse kokku. Hoolimata ainurakse intelligentsitasemest saavad eriotstarbelised robotid hakkama oma kitsaste ülesannetega ning valmistavad omanikele rõõmu, pälvivad tunnustust ja tihtipeale saavad endale suisa nimegi.
Inimeste ammusest unistusest, et robotid suudavad ühel päeval inimestega loomulikult suhelda, annavad tunnistust paljud ulmekirjandusest tuntud figuurid, nagu näiteks kullakarva C-3PO Tähesõdade filmidest või robot Rops Boris Kaburi 1960-ndatel aastatel kirjutatud näidenditest (Endla teatris kohandas näidendid 2005. aastal Kiti Kaur lavastuseks "Robot Robi").
Robotteraapia
Loomateraapiast innustust saanuna said jaapanlased 2004. aastal müügiküpseks hülgepoja kujuga roboti Paro, mille eesmärgiks on seltsiks olemine ja meelelahutamine. Põhiliseks rakendusvaldkonnaks on hooldekodud ja haiglad, kus hülgepoeg lõbustab patsiente oma nunnu olemise ja lõbusa piiksumisega. Paro oskab piiksuda, pead liigutada ja silmi pilgutada ning on tundlik puudutustele - robot näitab üles rahulolu, kui teda sügatakse või patsutatakse. Robotit tutvustaval veebilehel kirjeldatakse, et robotil on kolm põhilist eesmärki. Esiteks, psühholoogiline ehk endaga tegelemiseks motivatsiooni loov ning tähelepanu koondades lõdvestuda aitav. Teiseks, füsioloogiline ehk endaga tegelema motiveerides elavdav. Ning kolmandaks, sotsiaalne ehk hooldajatele ja patsientidele alternatiivset jutuainet andev.
Robothülgepoeg Paro
Parol on viit sorti andureid: puute-, valgus-, heli-, temperatuuri- ning asendiandur. Puuteandurite abil saab ta aru, kas teda paitatakse, patsutatakse või hoopis lüüakse. Valgusandur annab teada, kas ruumis on valge või pime. Helianduri abil tunneb Paro ära oma nime, tervitused ja kiitused ning määrab heli lähtumise suuna. Asendianduri abil tajub robot süllevõtmist.
Kuigi see on vahva mänguasi, on pessimistid juba avaldanud arvamusi, et tegemist on järjekordse indulgentsiga, ehk võimalusega sugulastele osta end vabaks kohustusest ise vastavate patsientidega tegeleda. Siinkohal väldiks hinnangu andmist, sest tehnoloogia kasutamise vorm ja eetilisus sõltub siiski eelkõige kasutajast, mitte tehnoloogiast endast.
Igatahes on Paro muutnud suure hulga inimeste argipäeva lõbusamaks ning sobib kohtadesse, kus loomateraapia on sanitaarreeglite tõttu võimatu. Kui võrrelda Parot mänguasjadega, nagu salvestatud lauseid rääkiv ja nägusid tegev Furby või regulaarset tähelepanu vajav Tamagotchi, on Paro suurem, nunnum ja ehk mõnevõrra vähem etteaimatav, kuid oma olemuselt viimastele üsna sarnane.
Robot inimkeskkonnas
Kõige loomulikumaks inimestevahelise suhtluse viisiks on lisaks kõnele žestide, puudutuste ja ilmete keel. Hulk robotiteadlasi eesotsas Cynthia Breazealiga Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) meedialaborist on juba aastaid uurinud, kuidas ehitada roboteid, mis mõistaksid inimestevahelist suhtlusprotokolli. Cynthia Breazeal valmistas oma 2000. aastal valminud doktoritöö raames roboti nimega Kismet, mis oskab oma meeleolusid ja emotsioone näoilmete kaudu esitada ning mis andis võimaluse uurida, kui altid on inimesed suhtlema niisuguste kasutajaliidestega. Loomulikult tuli peale emotsioonide väljendamise füüsilise võime luua ka süsteem, kuidas emotsioonid vahelduvad ja mis neid ajendavad. Vastava süsteemi loomisel kasutati nii etoloogias ehk loomade käitumist uurivas teadusharus kui ka imikute arengupsühholoogias saadud tulemusi ning moodustati mudel, kus robotit juhivad kolm põhilist tungi: tung suhelda, tung puhata ja tung mängida. Suhtlemiseks on Kismetil vaja suhtluspartnerit - inimest, mängimiseks mänguasja ja puhkamiseks rahu. Lisaks emotsioonide väljendamisele tuleb tuvastada ka oma suhtluspartnerit ja
temalt laekuvaid signaale. Kismeti puhul realiseeriti reaktsioonid, mis on adekvaatsed imikutele.
Robot Kismet üllatunud ilmega
Kuna Kismetil on ainult pea, jätkati MIT meedialaboris sotsiaalsete robotite uurimist uue roboti Leonardo kallal, millel on lisaks peale ja näole ka jäsemed. Tähelepanu koondus roboti õpetamisele ehk näiteks, kuidas anda robotile võimet õppida uusi tegevusi juhendava inimeste tegevuste imiteerimise kaudu ning kuidas panna robotit taipama vastavate liigutuste eesmärki.
The Huggable
Projekt The Huggable (Emmatav) on MIT meedialabori üks kõige värskemaid sotsiaalsete robotite valdkonnas ja koondab endas muu hulgas Kismeti ja Leonardo juures saadud kogemusi. Projekti üheks konkreetseks motivatsiooniks ja rakenduseks on USA-s jätkuvalt kasvav eakate proportsioon ühiskonnas ning sellega kaasnev hooldekoduasukate arvu suurenemine ja hooldajate põud. Liigutav, rääkiv, nägev, kuulev ja puudutusi ning asendimuutusi tunnetav kaisukaru on MIT professori Cynthia Breazeali sõnul üks võimalik abivahend probleemi leevendamisel ning käimas on katsed, kuidas lõbus mõmmik vastavas keskkonnas hakkama saab.
Teraapilise roboti idee ei ole uus, kuid The Huggable üritab õppida eelmiste projektide õnnestumistest ja ka vigadest. Üks kurioossem näide armsa välimusega küberkanni disaini keerulisusest tuli välja Paro kasutusmustritest: inimesed panid üllatavalt tihti karvase, elektroonikat ja elektrilisi ajameid sisaldava hülge vanni, kuna hüljestele on vesi ju loomulik keskkond!
Kaisukaru on Cynthia Breazeali sõnul üks kõige ühemõttelisem mänguasi, mille puhul pole siiani avastatud kõrvalefekte eri kultuurides.
Robot "The Huggable"Karu nahka katavad seestpoolt kolme sorti andurid: elektrivälja-, temperatuuri- ja puuteandurid. Elektriväljaandurid võimaldavad eristada, kas karu puudutab inimene või mõni tehisobjekt. Puuteandurid lubaavad teada saada puutekontakti asukohta ja tugevust ja eristada, kas karu paitatakse, patsutatakse või hoopis näpistatakse. Liikumis- ja asendiandur võimaldab karul aru saada, kas ta on pikali või püsti ning tuvastada liikumise muutusi, näiteks raputamist või kukkumist. Karu kõrvades on mikrofonid, mis lisaks kõnetuvastusele võimaldavad määrata rääkija asukoha karu suhtes. Silmades on tal kaamerad, mille abil tuvastatakse suhtluspartnerit, kuid mille abil saab lisaks ka vahendada videosignaali hooldajatele. Valjuhääldi abil saab karu end verbaalselt väljendada. Huggable'i juures on erilist rõhku pandud hääletutele ja sujuvatele ajamitele, mis ei oleks kanged ega suriseks liikumisel. Roboti ajuks on peaaegu tavaline personaalarvuti, mis on vähendatud mõõtude ja energiatarbega ning saab traadita ühenduse abil Interneti või hoolduspersonaliga ühenduses olla.
Robot pole ori
Üks oluline asi, mida Paro ja Huggable'i laadsed robotid meile õpetavad: robotitesse ei tohiks suhtuda kui orjadesse, vaid nende roll sarnaneb pigem lemmikloomade omale. Samas eristab roboteid lemmikloomadest peale tehisliku päritolu ka võime inimkeeli suhelda ja kohati üsna nupukad olla. Sellised robotid oskavad inimeselt õppida ja sõltuvad oma suhtluspartneritest.
LOE VEEL
Mitmesugused sotsiaalsete robotite projektid MIT-s
JUHAN ERNITS (1974) on õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis arvutiteadust, tehnikateaduste magister, praegu doktorant. Töötab teadurina Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudis ja TTÜ arvutiteaduste instituudis. Hetkel praktikal USA-s Redmondis Microsoft Researchis.
