Milliseid muljeid pakkus legendaarne Räniorg Eesti teadus(innovatsiooni)ajakirjanikule?
Vastab Vikerraadio teadustoimetaja Priit Ennet
Stanfordi Ülikoolis toimus mai lõpus konverents, mille teemaks innovatsiooniajakirjandus. Stanford on üks keskseid uurimisasutusi, mille ümber Silicon Valley ehk Räniorg, maailma tuntuim innovatiivsete tehnoloogiafirmade võrgustik, on koondunud. Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, millel nüüd on Räniorus ka oma esindaja tööl, korraldas konverentsil käinud Eesti ajakirjanikele lisaks ka ringsõidu mõnedes sealsetes ettevõtetes. Eestist osales konverentsil peale minu veel kolm ajakirjanikku: Julia Bali Raadio 4-st, Kristjan Otsmann Eesti Ekspressist ja Kristo Kiviorg Äripäevast.
Innovatsiooniajakirjandus on üsna uus mõiste, millega Stanfordi Ülikooli õppejõud David Nordfors on mõne aasta eest välja tulnud ja mida ta kõvasti propageerib. Tegelikult oli Stanfordis toimunud konverents juba neljas omalaadne, nii et teema on väga tõsiselt ette võetud. Iva peitub selles, et ajakirjanduses, eriti päevalehtedes, tavatsetakse kõik teemad suurtesse rubriikidesse jaotada - on poliitika-, majandus-, teadus-, kultuuri- ja spordiküljed. Aga täpselt samamoodi, väidab Nordfors, võiks üheks niisuguseks rubriigiks olla ka innovatsioon, meie teadmistepõhise postindustriaalse ühiskonna mootor, mille kajastus on praegu jaotunud laiali majandus-, tehnika- ja vahest veidi ka teaduskülgedele.
Põnevad ideed
Konverents käsitleski seda, kuidas innovatsiooniajakirjandust arendada ja mil määral see üldse vajalik oleks. Palju oli kõnelejaid ja kuulajaid Põhjamaadest, eriti Rootsist. Osalt ilmselt tänu sellele, et David Nordfors ise on Rootsi päritolu, kuid eks ole just Põhjamaad (aga näiteks ka Iisrael) maailma innovatsiooniedetabelites alatasa juhtivatel kohtadel.
Konverentsil oli päris põnevaid esinejaid. Tuntuim neist vahest Douglas Engelbart, praegu juba 82-aastane mees, kes on arvutiasjanduse ajalukku läinud näiteks hiire leiutajana. Ta töötas kõvasti ka meile praegu nii harjumuspärase graafilise kasutajaliidese (aknad, ikoonid jne) ühe eelkäija kallal ja oli üks hüperteksti idee arendajaid. Juba aastakümnete eest rääkis Engelbart, et arvutite ja arvutivõrkude laiem kasutuselevõtt aitaks maailma probleeme lahendada. Aga seesama Douglas Engelbart on, nagu välja tuli, nn Moore'i seaduse tegelik autor. Moore'i seadus kujutab endast 1960. aastail tehtud empiirilist tähelepanekut, et protsessoris sisalduvate transistoride arv kahekordistub umbes iga 18-24 kuuga. Ja seadus kehtib seniajani. Ent just Engelbart oli mees, kes sest tähelepanekust ühel loengul või konverentsil kõneles. Kuulajate seas olnud Gordon Moore tõstis teema juba tugevamalt esile. Ja nüüd ei ole enam midagi teha, Engelbarti seadusest ei räägi mitte keegi, ehkki Moore ise tunnistab, et ta ei ole päriselt seaduse autor.
Huvitava ettekande tehnoloogiamuutuste analüüsist pidas Iisraeli professor Noam Lemelshtrich Latar, kes arutles, kuidas võiks ennustada ja kajastada tehnilise innovatsiooni mõju ühiskonnale, majandusele ja kultuurile. Ta soovitas õpetada ajakirjandustudengeile teooriaid ja muid vahendeid, millega viimaseil sajandeil, Marxist ja Weberist alates, on tehnikauuenduste mõju ette näha püütud, ulmekirjandusest kuni andmekaevanduse ja tehisintellektini. Muide, Lemelshtrich Latar käis juba 1974. aastal välja interaktiivse televisiooni idee, mis praegu on YouTube'i jms näol hakanud ka tegelikkuseks saama.
Veel on meelde jäänud Taani-Ameerika veebitarkvara-arendaja Kapow Technologies asutaja ja juhi Stefan Andreaseni sõnad, et tema võtab oma ettevõttesse tööle ainult niisuguseid inimesi, kes oskavad ja julgevad küsida "miks?" - miks me just seda teeme, miks me seda just niimoodi teeme jne. Juhtidele võib see ebamugav olla, kuid just kõigi töötajate ärksus aitab ettevõtte innovatsioonilisust alal hoida. Õnneks toetab seesugust küsivat hoiakut Põhjamaade avatud organisatsioonikultuur.
Riskialtid tegijad
Eriline avatud suhtluskultuur valitseb ka Räniorus. Seda ei jätnud rõhutamata pea ükski ettevõtlustegelane, kellega konverentsijärgsetel päevadel kohtusime. Välisettevõtetel Ameerikas kohaneda aitava US Market Access Centeri juht Chuck Erickson jutustas, kuidas juba 1950. aastatel, kui Santa Clara orus laiunud põldude ja viljapuuaedade vahele olid alles äsja sugenenud esimesed tehnoloogiaettevõtted, said nende töötajad reedeti San Joses Wagon Wheeli baaris kokku ja rääkisid uutest ideedest, millega üks või teine firma parajasti tegeles. Nii ühtlustus firmade tehnoloogiline areng, ja seda üsna kõrgel tasemel.
Ross Mayfield, ettevõtetele viki-tüüpi võrgusuhtlusvara tootva SocialTexti looja ja juht (ja president Lennart Meri kunagine nõunik) rääkis, et suur osa Räniorus tehtavast innovatsioonist põhineb asjaolul, et inimesed jagavad omavahel infot. Jagatakse tarkvara lähtekoode ja standardeid, arutatakse oma äriideede üle ja küsitakse nende kohta teiste arvamust. Mõistetakse, et äriidee iseenesest ei tähenda mitte midagi, loeb vaid idee elluviimine, kusjuures niikuinii jõutakse välja hoopis mujale, kui algselt kavandatud.
Mayfield toonitas, et Räniorg kui ettevõtluskeskkond tunnustab ka nurjumisi. Kui keegi on asutanud neli ettevõtet, mis kõik on untsu läinud, siis on lootust, et ta on kogemusest õppinud ja viiendat ettevõtet võib saata suur edu. Igal juhul peetakse tema eduväljavaateid paremaks kui mõnel esmaüritajal. Osaliselt on sellise riskimist soosiva hoiaku taga riskikapitalistid, kes lähtuvad ideest, et kui investeerida kümnesse firmasse, siis üheksa neist võivad hävida, juhul kui üks kasvatab investeeringu kümnekordseks. Inimesi õhutatakse äärmuslikke riske võtma, et võib-olla midagi väga väärtuslikku luua.
Riskikapitalifirma Blue Run Ventures Eestist pärit turundusjuht Gina Bauman rääkis, et Ränioru firmajuhid peavad üldiselt kompanii õitsengut isiklikest huvidest tähtsamaks. Kui firma soovib saada riskikapitali-investeeringut, peab juht olema valmis ametist loobuma. Asutajajuht võib kompaniile teatud arenguastmeni väga hästi sobida, aga kui organisatsioon kasvab näiteks üle 300 inimese ja viib oma aktsiad turule, siis tuleb ta võib-olla kogenuma juhi vastu välja vahetada. Bauman ütles, et Euroopas on niisugune asi peaaegu võimatu, kuid Räniorus sellega palju probleeme ei ole.
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse esindajana Räniorus äsja ametisse asunud Andrus Viirg ütles, et piirkonna üheks eduvõtmeks tuleb pidada seal toimetavat väga rahvusvahelist seltskonda. Koos on parimad tegijad kogu maailmast, see loob eriliselt innuka õhkkonna.
Kummaline ehk küll, kuid Ränioru linnades ringi liikudes mingit erilist tehnika kõrgtaset silma ei hakanudki - täiesti tavaline Lääne paikkond. Negatiivse üllatuse osaliseks saime Ränioru (õieti küll Santa Clara maakonna) suurima päevalehe San Jose Mercury News toimetuses. Kirjutavat pressi esindanud reisikaaslased panid tähele, et näiteks selle lehe trükiprotsess on tehniliselt veel niisugusel tasemel, mida Eestis enam ei kohta. Ja ka lehe sisu planeerimise koosolekul, mida meil õnnestus jälgida, ei olnud kellelgi isegi sülearvutit ees. Nii et kohati on tehnoloogia saavutuste jõudmine Silicon Valley enda argikeskkonda lausa hämmastavalt tagasihoidlik.
