30 soome-ugri uurimisretkel on valminud üle 4000 etnograafilise joonistuse
Eestlaste sügavam huvi sugulasrahvaste vastu sai alguse meie enda ärkamisajal ja sinna, ligi 200 aasta tagusesse aega ulatuvad välja ka Eesti fennougristika juured. Täna, 21. sajandi algul moodustab kahtlemata ühe tähelepanuväärse osa meie fennougristikast Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri uurimisprogramm ja selle raames korraldatavad ekspeditsioonid soome-ugri rahvaste juurde. Esimese taolise uurimisretke tegi teoks graafik professor Kaljo Põllu 1978. aastal, tänavuse ehk XXX temalt 1994. aastal ekspeditsioonide korraldamise üle võtnud tekstiilikunstnik, soome-ugri uurimisprogrammi praegune juht Kadri Viires.
Kuidas kulges 2007. aasta juubelihõnguline soome-ugri ekspeditsioon, mis suundus Siberi eestlaste juurde?
Sõitsime ekspeditsioonile 2. juulil ja et olime seotud 30-päevase viisaperioodiga, pidime tingimata ületama taas piiri hiljemalt 30. juulil. Selle aja sisse mahtus kolmenädalane töö Krasnojarski krai lõuna- ja põhjapoolsemates eesti külades, lisaks sõit Siberisse. Pärast viisaformaalsusi ja südamlikke kohtumisi Krasnojarski linnaeestlastega, teiste seas Eesti Seltsi esinaise Vera Oinetsi ja eestluse hoidmise eest Valgetähe ordeni pälvinud Helvi Kuusiga, jagunes ekspeditsioon kaheks: osa sõitsid edasi lõuna poole Suetuki külla, kus paar esimest päeva möödusid jaanipäeva ja -tule, surnuaiapüha ning kirikuteenistuse tähe all. Järgneval nädalal kaardistati kogu küla, pildile jäädvustati ehitisi, interjööre, käsitööesemeid, tööriistu; videosse intervjuud vanemate ja nooremate külainimestega. Kohati oli raske tajuda kaugust Eestist, niivõrd kodusena tundus eestikeelne varahommikune külamelu. Suetuki ja eestikeelse naaberküla Ülem-Pulani probleemid on sarnased: noorem põlvkond eelistab tööd suuremates linnades ning põhiliselt põllumajandusest elatuvad külad tühjenevad.
Ekspeditsiooni teine tegevuspiirkond hõlmas Krasnojarski ümbrusesse jäävad setu külad, kus töötasime koos Eesti Kirjandusmuuseumi teadurite Anu Korbi ja Andreas Kalkuniga. Lisaks setukeelsetele Haidaki ja Pulatnovka küladele peatusime pikemalt Uus-Petseris, mis on setu-eesti segaküla. Keskealised kohalikud elanikud mäletavad seal veel praegugi plankaeda ja väravat, mis ühisele eesti päritolule vaatamata eraldas üht külaosa teisest.
Mais ja juunis, enne väljasõitu ja pärast pronksmehe teravaid meediakajastusi Venemaal, seisime aktuaalse küsimuse eest - kas eestlaste ekspeditsioon eesti küladesse ja sellega kaasnev tähelepanu on õigustatud. Vaatamata läbikäimisele Eestimaa sugulastega elavad kohalikud Siberi-eestlased ikkagi Vene infokanalite mõjusfääris. Kindlasti ei oleks me soovinud äratada kõrgendatud tähelepanu või põhjustada surveavaldusi kohalikele eestlastele. Õnneks osutusid need kartused ennatlikeks. Siber elab oma elu, sinna on saatus kandnud väga erineva päritolu ja elukäiguga inimesi, kes eelistavad ennast identifitseerida rahvuse asemel pigem põlis-siberlasena. Pronksmeest mainiti siiski mitmel korral, kuid ühtlasi püüti erinevaid seisukohti mõista. Eesti külades tunti huvi rohkem Eesti igapäevaelu, sugulaste ja edasiõppimise võimaluste vastu.
Ent meiegi poolt loobus nii mõnigi üliõpilane Venemaa-kartuses tänavusest reisist.
2007. aasta ekspeditsioon oli XXX, aga kuidas kõik algas? Küllap on teil Kaljo Põlluga olnud juttu, mis temal neid uurimisretki alustades mõttes mõlkus. Kui palju teda omal ajal innustas tollane poliitiline olukord - venestuse moment ja sugulasrahvad nõukogude võimu surve all? Kas ta oskas tol ajal arvata, et ekspeditsioon kui nähtus osutub nii elujõuliseks?
Raske on oletada, et ta kunagi latti niimoodi numbrite järgi seadis. Kaljo Põllu on korduvalt rõhutanud, et kui ta 1978 uurimisreise alustas, olid selleks mitmesugused põhjused. Kõigepealt sügav hingemattev nõukogude aeg ja kunstimaastikul toimuvad moderniseerumisprotsessid koos oma näo kaotamise kartusega, mis sundisid teda pöörama pilgu sügavama kultuurilise aluskihi poole. Selle kõrval tema enda teadlik huvi soome-ugri ja üldse põlisrahvaste kultuuride vastu, toetatuna Tartu Ülikooli tollasest tugevast fennougristikast. Põllu on refereerinud Paul Aristet, kelle sõnul fennougristikateadus ei piirdu üksnes keele, rahvaluule, ajaloo ja etnoloogiaga, vaid haarab ka kunsti. Kaua meeles mõlkunud ekspeditsioonid muutusid tegelikkuseks Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, kui Põllu, tulnud Tartu Ülikooli Kunstikabineti juhataja kohalt õppejõuks Tallinna, leidis siin toetust tollaselt ERKI rektorilt professor Jaan Vareselt. Nii oligi võimalik ekspeditsioone kunstiüliõpilaste vabatahtliku suvepraktikana alustada. Et noored kunstnikud jõuaksid välitöö käigus saadud teadmiste ja isikliku kogemuse kaudu lähemale maailmapildile, mis omane soome-ugri rahvastele ja mis võiks olla toetuspinnaks iseseisval loominguteel - et avarduks tulevaste kunstnike n-ö põlismaastik. Kaugemalt vaadates väärtustad ka oma ja olemasolevat märksa enam ning oskad seda näha kontekstis.
Juba alguses seatud eesmärk - käia kõigi soome-ugri rahvaste juures - on tänaseks täitunud. Mõnel pool on käidud rohkemgi kordi. Ei saa aga kuidagi öelda, et kui ühe rahva juures käidud, siis on teema ammendatud. Vastupidi - alles siis on näha, kuivõrd palju oleks veel vaja jäädvustada ja uurida seda, mis praeguste kiirete muutumisprotsesside käigus on kadumas.
Kas pole tekkinud mõtet haaret veelgi laiendada, minna ka teiste rahvaste juurde? Näiteks võtta järjest ette slaavlased või mõned muud rahvad?
Kindlasti oleks rikastav tundma õppida võimalikult paljude rahvaste kultuure ja rahvakunstitraditsioone, ka siinsamas Eestis elavate rahvaste oma. Minu isiklik huvi erinevate rahvaste ja kultuuride vastu viis mind üliõpilasena korduvalt Kesk-Aasiasse ja Kaug-Itta. Viimastel aastatel olen koos abikaasaga käinud ning tutvunud paljude Lääne- ja Ida-Aafrika rahvaste tänini väga värvika elu ja kunstiga. Kuid EKA ekspeditsioonide tegevus on piiritletud soome-ugri ja uurali rahvastega. Isiklikult arvan, et kes siis veel kui mitte meie ei peaks tegelema soomeugrilastega. Eestlaste ja keelesugulastena oleme tugevamad selles osas, mis meile omasem ja arusaadavam nii maailmapildi kui teatud ühise ajaloo tõttu, ja ka selle pika fennougristika traditsiooni tõttu, mis Eestis on.
Üks kord, 2005. aastal, oleme meiegi võtnud piirkonda laiemalt, käisime siis tšuvaššide juures. Põhiliselt küll seepärast, et Volga rahvad - tšuvašid ja marid - on ülejõe naabrid ning nende materiaalses kultuuris on palju ühesuguseid mõjusid.
Kui aga rääkida veel numbrite ilust, siis tõesti on EKA soome-ugri ekspeditsioonid olnud oma monitooringus ainsana nii järjekindlad ja toiminud 30 suve järjepanu.
Ükski suvi pole vahele jäänud?
Jah, ekspeditsioonid jätkusid ka väga keerulistel aegadel 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, mil me ei teadnud, kuidas hakkavad jooksma piirid, kuidas saab raha ja viisadega ning kunstiülikool ise oli muutumas. Siis käidi lähemal, paaril suvel näiteks Hiiumaal. Nende välitööde tulemusel ilmus Kaljo Põllul "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst" (Ilmamaa, 2004). Kaljo Põllu on ka esimesed 10 ja seejärel 20 ekspeditsiooni kokku võtnud raamatutesse, mis käsitlevad ülevaatlikult soome-ugri teemat ja materiaalset kultuuri.
30 ekspeditsiooni jooksul on olnud huvitav jälgida muutusi soome-ugri rahvaste juures. Kuni 1990. aastate murranguteni oli tegemist Nõukogude Liidu kui ühtse kinnise süsteemiga. Töötasime inimeste juures külades, kus oli säilinud suhteliselt traditsiooniline elukorraldus ja puudus aktiivne suhe välismaailmaga. Loomulikult puudutas kõiki vähemusrahvaid venestamissurve, industrialiseerimine ja linnastumine, aga küla on ikkagi omakultuuri säilitaja ja alus.
1990. aastate alguses käivitunud protsessid, mis ei ole jätnud puutumata ka soome-ugri rahvaid, on kiirendanud külade tühjenemist ja toetanud linnastumist, seda eriti majanduslikult perifeersetes piirkondades. Traditsioonilise kultuuri kandjate põlvkonnad on vahetunud, suhtumine omakultuuri muutunud. Banaane võib osta igast putkast, st neissegi paikadesse on jõudnud globaalkultuuri ühtlustav mõju.
Kui rääkida murrangutest ja muutustest, siis ekspeditsioonid pole jäänud päris puutumata ka poliitikast ja eriti terav oli see puude 2005. aastal.
Poliitika on kerkinud ekspeditsioonidega seoses esile eeskätt seetõttu, et tegemist on välitöödega. Üliõpilased tulevad teisest keskkonnast, ja kuigi nende eesmärk on seotud materiaalse kultuuriga, st töö sisuks on dokumenteerida, joonistada-mõõdistada-pildistada, on nad samal ajal ka informaatorid, kes toovad suhteliselt suletud külakestesse väljast infot. Selline inimestevaheline kontakt oli kindlasti üks põhjus, mida eriti kardeti 2005. aastal Marimaal, kus me jäime n-ö poliitikarataste vahele. Kardeti noori inimesi, kes võiksid olla poliitiliste meelsuste ärgitajad. Muidugi oli ekspeditsioon ka kõige nõrgem ja ohutum lüli, mida Vene-Eesti suhete poliitikavankri ette rakendada. Neile sündmustele oli eelnenud Eesti-poolne tähelepanu juhtimine mari rahva inimõiguste rikkumisele läbi europarlamendi deklaratsiooni ning mari-kampaania, kus Eestis toetati allkirjadega mari rahva poliitilisi püüdlusi. Marimaal sattusime surveolukorda, kus meid saadeti maalt välja ja fabritseeriti tegelikkusele mittevastavaid, kuid hästi müüvaid pressiuudiseid. See on olnud ka kõige teravam olukord, millesse oleme sattunud.
1995. aastal käisime Marimaal samades külades, kus 2005. Siis olime veel n-ö lähivälismaa, peaaegu nagu kaasmaalased, ning eestlase nimi ei pannud kedagi kohe mõtlema mingisugustele poliitilistele aktsioonidele. 1990. aastate lõpupoole oli küll juba tunda, et Eestit hakati käsitama välismaana. Nüüdseks on distants veelgi kasvanud. Samas - suhted ja läbisaamine küla ehk rohujuure tasandil, inimestega, kelle juures töötame, on olnud alati erakordselt usalduslikud.
Lisaks järjepidevuse ilule on ju nende soome-ugri ekspeditsioonide näol ikkagi ka sisuliselt tegu nähtusega, millele on vist raske Eestist või isegi maailmast analoogi leida?
Otse sellist tegevust, niisuguseid ekspeditsioone ei toimu jah kusagil mujal. Taolised ettevõtmised ripuvad väga palju ära inimestest. Selleks, et käia aasta-aastalt üliõpilastega välitöödel, juhendada ja vastutada, vajadusel ka riskida, leida rahastus ja kohapealsed partnerid, on tarvis teatud veendumust või omamoodi hullust.
Ja otsustav ei ole olnud mitte ainult minu ettevõtmine või Kaljo Põllu entusiasm, vaid sünergia, mis tuleb lisaks ka üliõpilastelt, kes on valmis topelt tööd tegema. Ekspeditsioon pole ju ainult suvised välitööd - kolm nädalat tihedat meeskonnatööd võõrkeelses keskkonnas ja enamasti hädapärastes olmetingimustes -, vaid ka näitusteprogramm läbi aasta, uurimustöö ja konverents. Noor inimene paneb ennast proovile. On inimesi, kes arvavad, et nad saavad hakkama, ja nad ei saa, ning neid, kes on erakordselt tublid. Igal juhul saavad üliõpilased lisaks välitöökogemusele enda kohta ühe väga olulise eluteadmise. Kaljo Põllu on öelnud, et need üliõpilased, kes ekspeditsioonilt tagasi tulevad, ei ole kunagi needsamad, kes sinna läksid. Ja tal on õigus. Ma arvan, et neil retkedel saadav elukool ja psühholoogiline kogemus, mis pole otseselt nähtav, on äärmiselt oluline.
Ekspeditsioonide praktiline tulemus on rahvakunsti dokumenteerivad etnograafilised, joonistused, mida tänaseks on kogunenud ligi 4000 lehte. Lisaks fotod ning videomaterjal, mida oleme esitanud soome-ugri rahvaid tutvustavatel näitustel ja kasutanud trükistes.
Mis ekspeditsiooni käigus valminud joonistustest, piltidest, fotodest edasi saab? Kas vahel juhtub, et te ka esemeid kaasa toote?
Kõik joonised anname tasuta üle Eesti Rahva Muuseumile. Nad on seal jooniste kogus aastakäikude kaupa arhiveeritud ja kõigile kasutamiseks kättesaadavad. Kaljujooniste koopiad asuvad Kunstimuuseumis.
Traditsioon, et rahvakunsti kogumisel on joonistajana kaasas kunstnik, ei ole iseenesest midagi uut. Kunstiinimesed on sellega tihedalt seotud olnud nii Eesti Rahva Muuseumi kogumisretkedel 20. sajandi alguskümnenditel kui hilisemate õppetööde ja praktikate kaudu tänase päevani.
Kunstniku põhiülesanne tuleneb sellest, et ta oskab näha ja nähtut manuaalselt fikseerida - ka neid aspekte, mida fotograafia ei suuda jäädvustada. Näiteks nagu lõiked või mingid muud tehnoloogilised iseärasused.
Ühesõnaga - joonistus on see põhiline, millega kõik ekspeditsiooni liikmed tegelevad. Igaüks teeb vähemalt 20 dokumenteeritud joonistust esemetest, lähtudes oma erialast või sellest, mis on tema silmis huvitav ja vajalik. Järjest on suurenenud foto ja ka video osakaal. Fotodes avaldub ka selgelt vahepeal toimunud tehnoloogiline pööre: ORWO slaididelt ja mustvalgetelt fotodelt läbi värvinegatiivide täisdigitaalini.
Esemete korjamine ei ole meie eesmärk. Ese on selle inimese oma, kellele ta kuulub, ja jääb reeglina sinna, kus tal on väärtus ja oma lugu. Loomulikult on ette tulnud olukordi, kus meile esemeid kingitakse või palutakse ese ära viia, et see säiliks või et me selle muuseumile annaksime. Siis võtame selle kaasa. Esemete puhul on küsimus ka usalduse loomises. Suheldes on oluline rõhutada, et me ei taha eset endale, vaid tahame seda ainult joonistada või pildistada.
Kuidas fikseerite inimsuhted, mida ekspeditsioonil kogete?
Ekspeditsiooni aeg on piiratud, tööks ühes või teises külas on aega vaid mõni päev kuni nädal. See on lühike aeg, et leida kontakti ja võita kohalike inimeste usaldus. Oluline on leida mõni võtmeisik - külavanem, kooliõpetaja või kultuuritöötaja, kellest kohalik külarahvas lugu peab. Tundes huvi rahvakunstiesemete ja -kultuuri vastu, oleme saavutanud alati hea kontakti. Üliõpilaste joonistused, mis on "just nagu päris", on heaks ukseavajaks järgmiste inimeste, naabrite juurde, kes soovivad ka oma tallel hoitut näidata, esemetest ja nendega seonduvatest lugudest rääkida. Oluline on ka, et üliõpilased saavutavad kontakti omaealiste noortega, kes siis aitavad oma vanemate või vanavanematega kontakti luua.
Kohtumised ja lood pannakse kirja ekspeditsiooni üldisesse ja isiklikesse päevikutesse. Päevikupidaminegi on ekspeditsiooni kohustuslik element. Mitmeid lugusid on kokku pandud ka videofilmideks.
Kas te oma materjalidest koopiad ka kohapeale jätate või saadate? On ekspeditsioonil tavaliselt ka mõni kohalik koostööpartner?
Kui meid on palutud, oleme saatnud fotosid muuseumitesse või instituutidesse. Meil lubati näiteks pildistada esemeid Neenetsi Narjan-Mari muuseumikogus ja saatsime neile tagasi nii fotod kui negatiivid. Enamasti oleme kohalikele institutsioonidele jätnud valiku fotosid DVD-plaadil, Komi muuseumisse jäid näitusefotode suured väljaprindid. Kõige olulisem on aga meeles pidada lubadusi kohalikele inimestele.
Kohapealseid olusid ja kontakte valdav partner on suureks abiks ekspeditsiooni käigus kerkivate küsimuste lahendamisel. Meil on tavaliselt olnud koostöö kas mõne administratsiooni kultuuriosakonna, humanitaarinstituudi, koduloomuuseumi või ka ülikooliga, nagu näiteks Saranski Ülikool, kus tegutsevad mordva keelte kateedrid.
Kuidas ekspeditsiooni ette valmistate? Kuidas valite osalejad?
Sihtkoht, mida silmas pidades hakkan infot koguma, on õigupoolest üsna ammu paika pandud ja ettevalmistused ekspeditsiooniks algavad aasta varem.
Ekspeditsioonigrupi, olenevalt tööpiirkonnast 10-15 inimest, olen koostanud üliõpilaste avalduste alusel põhimõttel, et see kataks erinevaid erialasid ja kursusi - et tekiks võimalikult mitmekesine kooslus. Igal aastal on olnud inimesi, kellele see töö ja tegevus on sobinud ja kes on tulnud uuesti. Väga olulised kriteeriumid on hea joonistus- ja fotografeerimis- ning vene keele oskus.
Ekspeditsioon alustas ja on ka jäänud valikpraktikaks, mille eest üliõpilased saavad ainepunkte. Osavõtt on vabatahtlik, üliõpilased otsustavad panustada oma aega, tööd ja energiat. Kuid tunnen, et praegused tudengid on hakanud mõtlema praktilisemalt, nad arvestavad sageli võimalusega suvel pigem teenida. Kõigile ei saagi välitöö Venemaa külades meeldida ja üliõpilasi võib üllatada harjumuspärase mugavuse puudumine, viltune kemps aianurgas ja asjaolu, ei ole dušši. Siiani on neid, kellele see töö midagi pakub, olnud siiski rohkem, kui ma saan kaasa võtta.
Enne ekspeditsiooni, mais-juunis, räägime läbi tööpõhimõtted ja korralduslikud küsimused. Olen alati kustunud loenguid pidama vastavat piirkonda põhjalikult tundva spetsialisti. Peaaegu igal aastal on ekspeditsiooniga liitunud ka mõni etnoloog, folklorist või keeleteadlane nii Eestist kui välismaalt. Näiteks Vepsamaal oli kaasas keele- ja folklooritundja Kristi Salve Eesti Kirjandusmuuseumist. Handi etnograafia spetsialist Edgar Saar Eesti Rahva Muuseumist on käinud Kaljo Põlluga hantide juures. Ekspeditsioonidel on kaasas käinud antropoloogid Soomest, Saksamaalt, Belgiast, Inglismaalt.
Eeltööle järgnevad välitööd konkreetse rahva juures, minimaalselt kolm nädalat
Ekspeditsiooni aastaring välitöödega veel ei lõppe. Sügiseti, oktoobrikuiste hõimupäevade ajaks, paneme kokku näituse, mis on otsekui aruanne suvisest käigust. See annab võimaluse rääkida avalikkusele rohkem nii rahvast, kelle juures töötasime, vastavast kultuurist kui ka ekspeditsioonist endast.
Kevadeks kirjutavad üliõpilased kogutud materjali, oma ekspeditsioonipäeviku ja vastava teadusliku kirjanduse põhjal 10-15-leheküljelise uurimistöö ning toimub üliõpilaskonverents. Alles siis saab uurimisprogrammi aastaring läbi.
Kui peaks seda ekspeditsiooni kuidagi (teadus)valdkondlikult määratlema, siis kuidas?
Üheselt on seda raske määratleda. Ühelt poolt on see kunstnike haaramine koostöösse teiste humanitaaraladega: oma eriala, näiteks keraamika, tekstiili, naha, metalli materjali, tehnoloogiat ja esteetikat valdavate üliõpilaste erialaste oskuste rakendamine mitte ainult kunstiprojektide eesmärgil. Visuaalne dokument, olgu see joonistus või foto või liikuv pilt, võib olla väga informatiivne ja kõnekas materjal kultuuride kirjeldamisel ning representeerimisel. Ekspeditsioonigrupp töötab koos, materjali nähakse, kogutakse ja hiljem esitatakse erinevate erialade vaatepunktist, tekib mitmekesine kooslus.
Kogutud materjal annab palju interpreteerimisvõimalusi ja ka aluse iseseisvaks kunstiloominguks.
Olete oma tööst ka välismaal näitusi korraldanud?
Neid on olnud mitmeid. Suurem näitus oli Antverpenis Maailmakunsti Keskuses. Olen koostanud soome-ugri kultuure tutvustavaid näitusi Eesti presidendi riigivisiitideks, näiteks Ungarisse ja Lätisse. Viimasel ajal on suuremad projektid teostunud koostöös antropoloogidega, näiteks näitus "Lappland" Müncheni Antropoloogiamuuseumis, kus meie materjale kasutati ekspositsiooni ja kataloogide koostamiseks. Veel on olnud väiksemaid teemanäitusi mitmetes soome-ugri piirkondade pealinnades Venemaal, aga ka Soomes, Inglismaal, isegi Aserbaidžaanis.
Kuidas sai Teist soome-ugri uurimisprogrammi juht?
Minu praktiline kokkupuude ekspeditsiooniga algas 1987, kui käisin üliõpilasena Kaljo Põllu juhitud ekspeditsioonil Koola saamide juures. Olin näinud varasemate ekspeditsioonide näitusi ja kuulanud ettekandeid. See köitis. Kuid huvi teiste kultuuride vastu ning matkapisik olid mul veres juba varasematest kõrbe- ja mägimatkadest. Võimalus vabalt reisida tollastes liiduvabariikides Kaukaasias, Kesk-Aasias, Siberis, Põhjas ja Kaug-Idas andis vajaliku eelkogemuse soome-ugri ekspeditsioonide läbiviimiseks.
EKA soome-ugri uurimisprogrammi jätkumise tugisambaks sai aga 1994. aastal Sorose kõrghariduse arendamise grant (Higher Education Support Program), mis toetas ekspeditsioonide jätkumist järgneva viie aasta jooksul. See oli ka ekspeditsioonide juhtimise teatepulga üleandmise aeg. Istusime koos Kaljo Põlluga EKA rektori Jaak Kangilaski kabinetis ja arutasime võimalikke tulevikusuundi, ettepanek ekspeditsioonide juhtimine üle võtta tundus huvipakkuv. Ees ootas ekspeditsioon mulle juba tuttavasse piirkonda Koola saamide juurde ja see õnnestus. Järgnesid ekspeditsioonid Marimaale, Jamali neenetsite, Permi komide ja Obi hantide juurde.
Kuidas soome-ugri ekspeditsioonid end praegu majandavad ja tulevikku vaatavad?
Uurimisprogrammi välitööde eelarve, kui arvestada väga minimaalsete kuludega, st töövahendite, sõidu ja viisa maksumust, on 100 000 krooni ringis olenevalt piirkonnast ja grupi suurusest. Tihtipeale on sõit ida poole kallimgi kui läände. Sorose programmi lõppemise järel on ekspeditsioone toetanud mitmed kohalikud fondid, nagu Kultuurkapital, Rahvuskultuuri Fond ja Hõimurahvaste Programm. Järjekindlalt on meid toetanud Eesti Üliõpilaste Toetusfond USA-s. Tegemist on ühekordsete stipendiumitega, tihti selgub positiivne otsus vahetult enne ekspeditsiooni. See võimaldab plaane teha üheks aastaks, ent mitte kavandada tegevust pikemas perspektiivis.
Arvan, et on aeg revideerida uurimisprogrammi toimumisprintsiipe. Jätkamiseks ja perspektiivseks sisuliseks tööks peaks Kunstiakadeemias olema kindel platvorm, millelt teha järgmisi tööplaane. Mul on hea meel, et need ekspeditsioonid on olnud üheks tugisambaks, millele rajati Kunstiakadeemia rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia õppetool ning magistriõppekava.
Lisaks finantsilisele küljele on muidki asju, mis on aja jooksul muutunud ja mida tulevasi ekspeditsioone plaanides tuleb silmas pidada. Venemaaga ja -maal on asjaajamine muutunud keerulisemaks, raske on ette näha hoiakuid ja reageeringuid. Või too juba jutuks olnud põlvkondade vahetus ning suhtumine alalhoitavasse. Lisaks traditsioonilise rahvakunsti dokumenteerimisele oleme hakanud tähelepanu pöörama ka selle kohandumisele, muutumisele ja kasutusele tänases elus ning kunstiprotsessides.
Asi, mis on osutumas suureks takistuseks, on üliõpilaste vähene vene keele oskus. Kaunis oleks rääkida nende inimeste keelt, kelle juurde me läheme, kuid me pole filoloogid ja ma ei eelda, et räägiksime mari, komi või handi keelt. Suhtlemiskeeleks Venemaal on olnud vene keel, mille oskus üliõpilaste seas on aga märkimisväärselt kahanenud.
Mina olen nüüdseks käinud ekspeditsioonidel, kui arvestada ka ühte korda üliõpilasena, juba 15 aastat. Seda on omajagu. Mul on hea meel, et ekspeditsioonidest on välja kasvanud inimesi, kellele võiksin omakorda teatepulga üle anda.
Kas see tähendab Teie elus põhimõttelist pööret?
30 ekspeditsiooni, millest pooled minu juhitud, on lihtsalt üks teetähis. Ma ei arva, et see on pööre. Mul on kogunenud pagas, mida jagada ja millelt edasi minna, millega erinevatest aspektidest ja süvenenult võiks ja peaks edasi tegelema. Nagu näiteks soome-ugri rahvaste materiaalse kultuuri ja arhiivimaterjalidega. Seda ma tahaksingi teha.
Näiteks raamatut kirjutada?
Ka see on tarvis ära teha. See on üks paljudest võimalustest ja kohustustest.
Tänu ekspeditsioonidele on soome-ugri asi muutunud Teile vist otsekui eluviisiks - käite ka muul ajal Venemaal, osalete konverentsidel.
Soome-ugri ekspeditsioonidega seotud tegevus on tõesti ka ettekanded ja loengud meil ja mujal, osalemine teemakonverentsidel. Kaasnevaid tegevusi on omajagu. Üht-teist olen ka kirjutanud. Hetkel koostan suuremat soome-ugri näitust, mis jõuab ka Venemaale.
Kui endast rääkida, siis minu teine mina on ju ikkagi olla kunstnik. Mõnikord on üks töö tähtsam, teinekord teine, aga kindlasti tegutsen ka loominguga. Mul on käsil paar rahvusvahelist kunstiprojekti, mis kaudselt, ideeliselt on seotud rahvakunsti ja soome-ugri teemaga. Näiteks kuraatorprojekt "Transition and influence" Inglismaal. Tegemist on tekstiilitöödega, mis on mu eriala. Eestist on kutsutud osalema viis tekstiilikunstnikku ja oluline on see, kuidas valitud autorid suhestuvad oma maa kultuuritraditsiooniga, sünteesivad erinevaid kultuurimõjusid ja kuidas neist oma töö vormivad. Paar aastat tagasi osalesin Belgias rahvusvahelisel tekstiilibiennaalil ja mu töö "Hääletajad" pälvis kuninganna Fabiola hõbepreemia.
On Teil nende aastate jooksul kujunenud soome-ugri rahvaste seas oma lemmik? Mõni rahvas, kes tundub kõige huvitavam, omasem? Mõni, kellelt olete õppinud mõne olulise nipi?
Igal aastal avastan ja õpin ja vaimustun. Eelistused või huviareaalid konkureerivad üksteisega. Inimeste käitumine on kultuuripiirkonniti erinev. Põhjarahvad on peetumad, seal läheb hulga enam aega, kuni sind omaks võetakse ja usaldama hakatakse. Volga rahvad omakorda on väga elavad ja jõulised, seal on kontaktid ja omaksvõtt palju kiiremad tulema.
Vepslastelt olen õppinud, kuidas kasetohust veetopsikut voltida, kui on tarvis allikast vett ammutada. Komidel on väga head kudumis- ja maridel tikkimismustrid. Handid õpetasid kalatarkusi, kuidas valmistada parimat praadi vastpüütud 40-kilosest tuurakalast, kuidas kasutada soolikaid ja nahka. Heal meelel kasutaksin seda kalameheoskust ka Eestis, kui see võimalik oleks.
Suurem avastus oli minu jaoks siinsamas - setu pealinikute tikandid, värvilised pitsid ja pühaserättide mustrid.
Ei kahetse, et olete oma elu sellise asjaga sidunud?
Ei, ma arvan, et olen väga õnnelik inimene, sest olen teinud midagi, mida ehk ainult üks inimene maailmas saab teha. See on unikaalne kogemus.
Küsitles Kärt Jänes-Kapp
Kadri Viires on sündinud 1964. aastal, lõpetanud 1988. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (EKA) tekstiilikunstniku erialal ning töötanud samas alates 1994. aastast soome-ugri uurimisprogrammi juhina, aastail 2003-2006 ka Eesti Kunstiinstituudi rahvakunsti õppetooli juhataja ning magistriõppekava "Kunst ja kultuuriantropoloogia" juhina. Juhtinud 14 soome-ugri uurimisretke. Kureerinud Eestis 13 näitust EKA soome-ugri uurimisprogrammi raames ning üle 20 soome-ugri teemalise üldisema näituse Eestis ja välismaal. Olnud III ja IV soome-ugri rahvaste maailmakongressi delegaat. Osalenud paljudel kunstinäitustel, tema töid on Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Disaini- ja Tarbekunstimuuseumi ning erakollektsionääride kogudes Belgias, Rootsis, Soomes, Inglismaal. Aastal 2004 saanud Eesti Kultuurkapitali tänupreemia ja käesoleval aastal loomingulise stipendiumi "Ela ja sära". Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Tekstiilikunstnike Liidu ning Fenno-Ugria Asutuse juhatuse liige.
EKA soome-ugri kultuurimonitooring 1978-2007
2007 - setud ja eestlased Siberis Krasnojarski krais
2006 - vepslased Leningradi oblastis
2005 - tšuvašid, mäemarid Tšuvaši Vabariigis ja Mari-Eli Vabariigis
2004 - setud Venemaal ja Eestis
2003 - saamid Murmanski oblastis, Soomes, Norras
2002 - ersad, moksad Mordva Vabariigis
2001 - ungarlased Rumeenias, Transilvaanias
2000 - neenetsid Neenetsi Autonoomses Ringkonnas
1999 - udmurdid, idamarid, eestlased Baškortostani Vabariigis
1998 - handid Handi-Mansi Autonoomses Ringkonnas
1997 - komid Permi oblastis
1996 - neenetsid Jamali-Neenetsi Autonoomses Ringkonnas
1995 - niidu- ja mäemarid Mari-Eli Vabariigis
1994 - saamid Murmanski oblastis
1993 - eestlased Hiiumaal
1992 - eestlased Hiiumaal
1991 - vadjalased, isurid Leningradi oblastis
1990 - vepslased Leningradi oblastis
1989 - liivlased Lätis Talsi rannakülades (Liivi rand)
1988 - eestlased Hiiumaal
1987 - saamid, Koola kaljujoonised ja kivilabürindid Murmanski oblastis
1986 - ungarlased Taga-Karpaatias
1985 - ersad Kuibõsevi (Samara) oblastis ja Tatarstanis
1984 - karjalased, Karjala kaljujoonised Karjala Vabariigis
1983 - mansid Handi-Mansi Autonoomses Ringkonnas
1982 - eestlased Hiiumaal
1981 - handid, komid, neenetsid Komi Vabariigis, Jamali Neenetsi Autonoomses Ringkonnas
1980 - udmurdid Udmurdi Vabariigis
1979 - handid Jamali Neenetsi Autonoomses Ringkonnas
1978 - saamid, komid, neenetsid Murmanski oblastis
LOE VEEL
Kaljo Põllu. Kas tähekaart Karjala kaljujoonistel. Horisont 8/1990.
Kadri Viires. Maride maal. Horisont 3/1996.
Kadri Viires. Kauge hõimurahvas handid. Horisont 2/1999.
