Kramplik salastamine kosmoseürituste osas - ja seda eriti ebaõnnestumiste puhul - viis omaaegses Nõukogude Liidus olukorrani, kus suurem osa olulist informatsiooni levis kuuldustena. Viimaste hulka sattus tihti ka väljamõeldisi, mis kusagil Läänes ajakirjanduse veergudele jõudnuna pretendeerisid tõele.
Ungari ajakirjanik Istvan Nemene avaldas kunagi raamatu "Gagarin - kosmosevale?", milles väitis, et 12. aprillil 1961 saadetud kosmosesse katselendur Vladimir Iljušin. Et viimase tervis sai lennul kahjustada, siis pandud tema asemele esimese kosmonaudi rolli Juri Gagarin, kes üldse polevat kosmoses viibinud. Nemenet hakati kohe kritiseerima, ent leidus küllalt veelgi fantastilisemate versioonide pakkujaid.
Kogu folkloorist tegi põhjaliku ülevaate USA kosmosetehnika ekspert James Oberg. Raamatus "Nõukogude varjatud avariid" loetleb ta ligi kümmekond väidetavat Nõukogude kosmonaudikandidaati, kellega olevat ajakirjanduse andmetel juhtunud õnnetusi. 1957. aastal olevat keegi Lodovski hukkunud Kapustin Jari kosmodroomilt tehtud stardikatsel. Samal aastal saanud surma veel keegi Šiborin. 1959. aastal olevat hukkunud Mitjakov, 1960. aastal kosmonaudid Zaitsev ja Dolgov. 1961 lennanud orbiidile Aleksei Belokonev, Ivan Katšur ja Aleksei Gratšov. Alles nende järel tulnud Iljušin. 1961. aasta maikuus püüdsid mõned raadioamatöörid jällegi kinni kahe tundmatuks jäänud nõukogude kosmonaudi hädasignaalid. 1963 olevat traagiliselt lõppenud katse saata orbiidile teine naiskosmonaut.
James Oberg kvalifitseerib kõik eeltoodud teated müütideks, mis ei osutunud tõesteks ei omavahelistes vestlustes nõukogude kosmosespetsialistidega ega hilisemalt avalikustatud teadetes õnnetuste ja avariide kohta. Nõukogude Liidu aktiivsust kosmosesse pürgimisel jälgiti USA-s tähelepanelikult, nii et näiteks president John Kennedy teadis satelliitide orbiidile jõudmisest enne, kui sellest teatas TASS. Üht-teist ebameeldivat siiski nõukogude kosmoselaevadega juhtus, mida omal ajal varjati.
Kuid kohe peab nentima, et enne 1961. aastat ei olnud inimese orbiidile saatmine tehniliselt võimalik - selleks puudusid kanderaketid ja laev ise. Gagarini kosmoselaev ei olnud rangelt võttes tõesti esimene taoline orbiidil. Enne seda startis mitu mittepiloteeritavat Vostoki varianti ja siis veel kaks piloteeritavat laeva nn mannekeenide ja koertega. Pardalt edastati magnetofonilindile salvestatud muusikat ning südamelöökide imitatsiooni. Selle seeria satelliidid Zenit olid aga muidu ette nähtud maapinna luureotstarbeliseks pildistamiseks, nad kandsid ühemeetrise fookuskaugusega aerofotoaparaati. Vladimir Iljušin sai enne Gagarini lendu vigastada autoavariis ja teda raviti Hiinas, kuid kahtlusi süvendas veel üks just 9. aprillil toimunud sõjaraketi start.
Leidus ka neid, kes vanemast peast minevikku meenutades kaotasid tegelikkuse ja illusoorsuse piirid. Noorena kuulsaks saanud katselendur Sergei Anohhin töötas hiljem pikka aega Koroljovi firmas ja mingil määral isegi osales teadusaparatuuri paigaldamisel kosmoselaevadele. Selles rollis puutusid temaga kokku mõnedki Tõravere esindajad, kes mäletavad teda heasüdamliku ja abivalmis inimesena. Pensionile läinuna esines Anohhin aga ajakirjanike ees väitega, nagu oleks ta ise teinud läbi katselennu raketil. Kui mitte muul põhjusel, siis arstid poleks ilmaski teda kosmonaudiks vastu võtnud - lennuõnnetuses 1945. aastal kaotas Anohhin ühe silma!
Väiksemaid elusolendeid siiski hukkus. 28. juulil 1960 startinud kosmoselaeval 1K olid koerad Tšaika ja Lissitška - 23 sekundit pärast starti kanderakett plahvatas. Edasi üks lend koertega Belka ja Strelka õnnestus, kuid Ptšelka ja Muška jälle hukkusid. Viimased jõudsid õnnelikult orbiidile, kuid naasmisel ähvardas oht laskuda kuhugi väljapoole N Liidu piire. Kosmoselaev ning koeradki kujutasid endast nii suurt riiklikku saladust, et laev hävitati kaasas olnud pommiga. Detsembri lõpul 1960 saadeti välja veel üks koertega kosmoselaev, mille kanderaketi kolmas aste ei töötanud ning kosmoselaev maandati avariikorras Jakuutiasse. Koerad jäid ellu. Kuid lennust avalikkusele ei teatatud. Päris enne Gagarini lendu saadeti orbiidile kaks korda kosmonaudi mannekeen koos koeraga, mõlemad lennud õnnestusid.
Kuigi ametlike teadete kohaselt kulges Juri Gagarini lend suurepäraselt, oli tegelikkus hoopis midagi muud: juhtus ridamisi tehnilisi äpardusi. Seepärast jäi kosmonaudi enda aruanne lennust ligi kolmekümneks aastaks salastatuks! Olgu nimetatud üks korduvalt piinlikkust tekitanud tõik - Gagarinit sunniti ütlema, et ta maandus kosmoselaeva sees, tegelikult ta aga katapulteerus sealt umbes poolteise kilomeetri kõrgusel ja laskus maapinnale langevarjuga. Rahvusvaheline astronautikaföderatsioon oli nõus lendu rekordina registreerima vaid juhul, kui kosmonaut laskus kabiinis. Selle väite juurde N Liidu esindajad ka jäid ning rekord registreeriti. Ometi imbus tõde välja ja Gagarinil tuli pärast paljudel pressikonverentsidel edasi valetades piinlikkust tunda.
Küll juhtus kosmonaudikandidaatidega mõndagi ettevalmistuse käigus. Algsest kuueliikmelisest grupist kadus inimesi mitmesugustel põhjustel. Pärast treeningut tsentrifuugil kaheksakordse ülekoormusega märkasid arstid Anatoli Kartašovi seljal verevalumeid ning tal tuli grupist lahkuda. Valentin Varlamov vigastas end vettehüppel peaga põhja puudutades ja ta suunati administratiivtööle kosmoselendude juhtimiskeskusesse, 1980. aastal ta suri. Kolm kandidaati arvati grupist välja, kuna nad tabati avalikus kohas alkoholi tarvitanutena. Üks kosmonaudikandidaat hukkus tõesti teenistuskohuste täitmisel. See oli Valentin Bondarenko, kes suri pärast surdobarokambris puhkenud tulekahju põletushaavadesse.
Gagarin oli siiski esimene kosmonaut.
UNO VEISMANN (1934) on Tartu Observatooriumi atmosfäärifüüsika osakonna vanemteadur, füüsika-matemaatikakandidaat. Atmosfäärifüüsikuna osalenud mitmetes kosmoseeksperimentides. Eesti riiklik preemia 1977. Ta on avaldanud 1967. aastast Horisondis paarkümmend artiklit.
