Kuuba kriis, mida Nõukogude ja Vene ajalookirjutuses enamasti Kariibi kriisiks nimetatakse, oli külma sõja ohtlikem konfrontatsioon Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel.
Kriis puhkes Nõukogude Liidu keskmaarakettide ja pommitajate pärast, mis paigutati Kuubale 1962. aasta suvel. 22. oktoobril nõudis USA president John F. Kennedy avalikult rakettide tagasiviimist ja baaside likvideerimist ning blokeeris 24. oktoobril Nõukogude laevade pääsu Kuubale. Seejärel viidi USA-s läbi mobilisatsioon, Nõukogude Liidus ja Kuubal rakendati sõjalisi meetmeid ning kokkuvõttes tekkis reaalne oht, et puhkeb tuumasõda. 28. oktoobril nõustus Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov pärast pingelisi läbirääkimisi siiski raketid tagasi tooma ning baasid likvideerima. USA lõpetas blokaadi 20. novembril ning konfliktile tõmbas joone alla USA ja Nõukogude Liidu ühine kiri Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile 1963. aasta jaanuaris.
Probleemid USA kagurannikust 145 kilomeetri kaugusel asuval Kuuba saarel said alguse õieti juba 1959. aasta jaanuaris, mil pahempoolsed partisanid Fidel Castro juhtimisel kukutasid seal senise USA-meelse diktaatori Fulgencio Batista. Muu hulgas natsionaliseeris uus režiim hinnanguliselt 850 miljoni dollari väärtuses saarel asunud USA ettevõtteid, mispeale USA katkestas Kuubaga diplomaatilised suhted ning kehtestas tänaseni jõus oleva majandusembargo. Castro valitsus ei lasknud end aga heidutada ja kuulutas maa sotsialistlikuks vabariigiks. Seejärel seati sisse suhted Nõukogude Liiduga ning asuti nautima viimase sõjalist ja majandusabi.
Tõsi - Hruštšov oli esialgu Kuuba toetamise küsimuses äraootaval seisukohal. Tema otsust Castrot abistada mõjutasid kaks olulist aspekti: lisaks Kuuba strateegilisele tähtsusele USA "tagaaias" ei soovinud Hruštšov näha Castro liikumist Hiina kontrolli alla. Selleks ajaks olid kahe kommunistliku riigi suhted juba arvestataval määral pingestunud ning Hruštšov pidas oluliseks Kuuba enda poole meelitada. Hiina hoidis kriisil siiski silma peal: piirikonflikt Indiaga Lõuna-Tiibeti pärast oli ajastatud just Kuuba kriisi algusesse, st perioodi, mil mõlemad supervõimud olid piisavalt hõivatud ega saanud India-Hiina konflikti sekkuda.
Riskantsed plaanid
Kui Kennedy 1961. aastal presidendina ametisse astus, ei jõudnud mööduda veel sada päevagi, mis presidendile tavaliselt ametisse sisseelamiseks antakse, kui Luure Keskagentuur (LKA) küsis tema heakskiitu Castro kukutamise operatsioonile. Kennedy kahtles, kuna kava oli heaks kiitnud tema eelkäija - president Dwight D. Eisenhower - ja Kennedy ei olnud selle õnnestumises kindel. Et aga Staabiülemate Komitee läks luureagentuuri plaaniga kaasa, nõustus suhteliselt riskantse ettevõtmisega lõpuks ka Kennedy.
1961. aasta 17. aprill tõestas värvikalt, et risk ei õigustanud end. Luure Keskagentuuri kavandatud dessant Sigade lahe rannikul (inglise keeles Bay of Pigs, hispaania keeles Bahía de Cochinos) kukkus häbiväärsel kombel läbi. Esiteks ei saanud USA lennuvägi oma liialt varajase rünnaku tõttu hakkama Kuuba õhujõudude võitlusvõimetuks muutmisega, mis omakorda võimaldas Castrol lüüa tagasi maabuvad dessantüksused. Kõigele lisaks ei olnud ka kohalikud elanikud mitte Castro vastu, nagu eeldati, vaid pigem tema poolt. Lõppkokkuvõttes nihkus Kuuba veelgi enam Moskva embusse. Hruštšov omalt poolt kahtlustas, et Sigade lahe operatsiooni taga seisis paljuski igipõline antikommunist, USA riigisekretär Allen Dulles, kes soovis nurjata suurriikide juhtide plaanitavat kohtumist. Sarnane situatsioon oli juhtunud ka enne 1955. aasta Pariisi tippkohtumist, kui 1. mail tulistati Nõukogude õhuruumis alla Francis Powersi piloteeritud luurelennuk U-2.
Ent dessandiga polnud probleemid Kuuba ümber kaugeltki läbi. 1962. aasta märtsis palus Castro, et Nõukogude Riiklik Julgeolekukomitee ehk KGB rajaks Havannasse operatiivbaasi "revolutsiooni eksportimiseks Ladina-Ameerikasse", lootes ühtlasi, et tuumarelva olemasolu heidutaks ameeriklasi ning paneks neid loobuma uutest võimalikest dessantidest ja tema režiimi kukutamise plaanidest.
Nii otsustaski Hruštšov 1962. aasta mais ehitada Kuubale tuumaraketibaasid ning saata saarele Nõukogude sõjaväelased. See oli külma sõja riskantseim käik. Osaliselt ajendas Hruštšovi soov rabada Washingtoni Nõukogude tuumavõimsusega (raketid pidid jääma Nõukogude Liidu kontrolli alla), samal ajal tahtis ta Kuuba revolutsiooni toetamisega teha demonstratiivse žesti. Kindlasti võib rakettide paigutamist Kuubale vaadelda ka kui vastust USA rakettidele Türgis Izmiri lähedal, kust need otseselt ohustasid linnu Nõukogude Liidu lääneosas, sh Moskvat. Olgu lisatud, et USA-l oli kontinentidevaheliste rakettide arendamises Nõukogude Liidu ees selge edumaa. Nõukogude R-7 Semjorka kaalus 276 tonni ja suutis kanda 3-megatonnist lõhkepead 9300 kilomeetri kaugusele. Ameeriklaste Atlas kaalus seevastu 130 tonni ning suutis 3,8-megatonnist lõhkepead kanda tervelt 20 700 kilomeetri kaugusele. Lisaks oli USA-l 1962. aastal rohkem tuumarelvi kui Nõukogude Liidul: 27 297 versus 3332.
Kriisi algus
1962. aasta oktoobris märkas USA luurelennuk U-2 Kuubale paigutatud tuumalõhkepeaga Nõukogude keskmaarakette. Ometi oli Hruštšov 11. septembril kinnitanud, et Nõukogude Liidul ei ole vajadust tuumarakette väljaspoole oma territooriumi paigutada ning et Kuubale ei viida ründerelvi. Tegelikult jõudis esimene saadetis SS-4 tüüpi keskmaarakette Kuubale juba 8. septembri öösel ning teine 16. septembril. Kiiruga oli alustatud ka stardipaikade ehitamist: kokku oli neid ette nähtud üheksa - kuus SS-4 ja kolm SS-5 rakettide tarbeks. Relvastusplaani täielik realiseerumine tähendanuks Nõukogude Liidu esmase löögi võime suurenemist 70 protsendi võrra.
Nimetatud luurelennust saigi alguse terav rahvusvaheline sõjalis-poliitiline kriis, mis on ajalukku läinud kui Kuuba või Kariibi mere kriis.
Kriisi käik
15. oktoober. Kuuba kohal tehtud fotodel leiti märke, et Nõukogude sõjatehnikud seavad saarel rakette stardipaikadesse.
16. oktoober. Kennedy kutsus kokku usaldusväärsetest riigiametnikest nõunike kogu, kokku 14 riigivalitsemise võtmefiguuri. Seda kogu hakati hiljem nimetama EX-COMM-iks tulenevalt nimetusest Executive Committee of the National Security Council. Kaitseminister Robert McNamara pakkus esimesel koosolekul välja kolm võimalikku lahendust kriisile: diplomaatiline; Kuuba blokaad ja luure; sõjaline löök Kuubale.
17. oktoober. Hoidmaks asjade kulgu salajas, jätkas Kennedy tööd oma tavalise graafiku kohaselt, kõik vabad hetked pühendas aga kriisile ja EX-COMM-i koosolekutele. Sama päeva õhtul, pärast järjekordset U-2 lendu, avastas USA sõjaväeluure, et Kuubale on paigutatud keskmise laskekaugusega tuumaraketid, mis on suutelised tabama USA maismaaterritooriumi.
18. oktoober. Kennedy kohtus Nõukogude välisministri Andrei Gromõkoga - kohtumine oli kokku lepitud enne kriisi algust. Kennedy suutis varjata, et ameeriklased teavad, mis Kuubal toimub. Samal päeval toetas EX-COMM-i liikmete enamik blokaadi, kuid konsensusele veel ei jõutud. President laskis valmis kirjutada kaks kõnet 22. oktoobriks: esimene kõne kuulutas blokaadi ja teine õhurünnaku algust, jättes sellega võimaluse juba tehtud otsust vajaduse korral kiiresti muuta.
19. oktoober. Kennedy läks varem kokku lepitud visiidile lääneosariikidesse. Samas tehti ettevalmistusi võimaliku invasiooni tarbeks: 1. soomusdiviis koondati Georgia osariiki ja lahingvalmidusse seati viis täiendavat diviisi. Strateegiline lennuväejuhatus viis oma lennukid tsiviillennuväljadele ning valmistas B-52 tüüpi pommitajad rünnakuks ette.
20. oktoober. Kennedy katkestas reisi, tuues põhjuseks haigestumise, ning suundus tagasi Washingtoni.
21. oktoober. USA otsustas blokaadi kasuks, kuid nimetusena võeti kasutusele karantiin. Põhjuseks asjaolu, et juriidiliselt on mereblokaad sõjakuulutus. USA strateegide arvates oli kavandatav blokaad küll sedavõrd piiratud, et Nõukogude Liit ei oleks nende arvates asunud vaid seepärast rünnakule, ent selleks, et mitte minna vastuollu rahvusvahelise õigusega, kasutati ikkagi terminit karantiin.
U-2 lend avastas samal päeval, et saarel paiknevad lisaks rakettidele ka Nõukogude pommituslennukid ja ründelennukid. Olgu lisatud, et kokku viis Nõukogude Liit Kuubale 42 keskmise tegevusraadiusega raketti ja nende tuumalõhkepead, 24 õhutõrjerakettide patareid ning 22 000 sõdurit ja tehnikut. Lisaks paigutati Kuubale 20 hävitajat MiG-23 ja 42 pommitajat IL-28 ning 80 tiibraketti.
22. oktoober. USA liitlasi teavitati eelmisel päeval vastu võetud otsusest. Samal ajal lahkusid USA sadamatest ligi 300 sõjalaeva, kümned lennukid tõusid õhku ning raketid seati laskevalmis. Terves USA-s oli sõjaline valmidus tõstetud tasemele DEFCON 3 (Defence Condition). Kell 7 hommikul pidas Kennedy kõne, milles teavitas avalikkust tekkinud olukorrast ning kavatsusest reageerida enda kaitseks. Seejärel mobiliseeris Castro oma väed.
23. oktoober. Kennedy käskis kehtestada Kuuba ümber karantiini alates kella kümnest 24. oktoobri hommikul. Samal päeval kiitis ka Ameerika Riikide Ühendus (Organization of American States, OAS) karantiini heaks.
24. oktoober. Hruštšov kuulutas karantiini ebaseaduslikuks ja käskis Nõukogude laevadel jätkata Kuubale lähenemist. EX-COMM-ile tegid muret Nõukogude laevu saatvad allaveelaevad. Sõjalist valmidust kõrgendati ja mindi üle tasemele DEFCON 2, mis oli kõrgeim eales kehtestatud tase USA ajaloos.
25. oktoober. ÜRO pakkus välja plaani pidada kriisis paus, ent Kennedy lükkas pakkumise tagasi põhjendusega, et Nõukogude Liit võiks selle aja jooksul raketibaasid valmis ehitada. Kella viiesel EX-COMM-i koosolekul ütles LKA direktor John McCone, et osa Nõukogude rakette on stardivalmis.
26. oktoober. Kennedy mõistis, et ainult karantiin ei takista raketibaaside valmisehitamist ja et vajadusel tuleb tungida Kuubasse. Teise variandina lootis Kennedy pakkuda võimalust viia USA raketid välja Türgist, kui Nõukogude Liit viiks vastutasuna ära raketid Kuubalt. Tuleb märkida, et Türgis asuvate rakettide väljaviimist oli Kennedy administratsioon juba varemgi kaalunud, sest allveelaevadelt tulistatavad ballistilised raketid olid võimelised pakkuma sama löögiulatust, ent olid raskemini avastatavad ja suurema hävitusjõuga. Hruštšov andis omalt poolt märku, et kriisil võib tõepoolest olla diplomaatiline lahendus: Nõukogude Liit viiks ründerelvad Kuubalt, kui USA lubab avalikult, et ei tungi tulevikus Kuubale.
27. oktoober. Kriisi kõrghetk. Kuuba kohal lasti alla üks U-2. Teine U-2 lennuk sattus kursilt kõrvalekaldumise tõttu Nõukogude õhuruumi, kus teda saadeti alla tulistama mitu MiG hävitajat. Eksinud lendur jõudis enne kokkupuudet hävitajatega Nõukogude õhuruumist väljuda.
Valgesse majja saabus Nõukogude Liidu juhi Nikita Hruštšovi kiri, mis sisaldas lisaks eelmisel päeval nõutule ka tingimust, et Ühendriigid viivad oma raketid Türgist ära. Kennedy otsustas vastata vaid Hruštšovi esimesele kirjale, ning Türgis asuvaid rakette mitte mainida, sest erinevalt Kennedyst oli EX-COMM Türgis asuvate rakettide äraviimise vastu. Nende arvates õõnestanuks see NATO prestiiži, liiati kui Türgi valitsus oli korduvalt kinnitanud, et nad on taolise kokkuleppe vastu. EX-COMM-i liikmed pelgasid, et kui Kenndy surutakse loobuma tuumarelvadest Türgis läbi "pitsitamise" maailma teises nurgas, ei saa ükski Euroopa riik tunda end turvalisena, sest tema julgeolek võib langeda samasuguse kokkuleppe ohvriks.
Mitteametlikult kinnitati aga Nõukogude suursaadikule Anatoli Dobrõninile, et USA võib "vabatahtlikult ja nagu muuseas" loobuda rakettidest Türgis vahetult pärast kriisi lõppu.
28. oktoober. Hruštšov teatas Moskva raadio vahendusel, et on nõustunud USA tingimustega ning lubas lõpetada rakettide ülesseadmine ja kohalepaigutatud raketid tagasi Nõukogude Liitu tuua.
Kõik kaotasid
Hruštšov oli mänginud õnnemängu ja kaotanud. Ta küll üritas serveerida kriisi lahendit oma võiduna, seletades, et eesmärgiks oligi olnud üksnes Kuuba julgeoleku kindlustamine ja see oli saavutatud, kui USA president oli lubanud austada Kuuba puutumatust. Samas ei saanud ta vastavalt Kennedyga sõlmitud kokkuleppele kuulutada, et ka USA rakettide väljaviimine Türgist oli olnud tema teene. Kokkuvõttes on Kuuba kriisi alustamist ning järeleandmiste tegemist USA-le nähtud kui üht põhjust, miks Hruštšov kahe aasta pärast (1964. aasta oktoobris) võimult kõrvaldati.
Ühe põhjusena, miks Hruštšov kriisiga sedavõrd kaugele läks, on nähtud Berliini edasise staatuse küsimust. Nimelt oli Hruštšov korduvalt nõudnud NATO vägede väljaviimist ning Berliini kuulutamist vabalinnaks, millega USA aga seni leppinud ei olnud. Nüüd, kus Hruštšov võis tänu Kuubal asuvatele tuumalõhkepeadega rakettidele Ühendriigid tõsiselt "pihtide vahele" võtta, uskus ta võimalusesse oma nõudmised realiseerida. Kõnes kompartei presiidiumi ees kasutas ta "pindpinevuse" (meniscus) metafoori: "Me peaksime survet tugevdama ega tohiks taganeda, oma võimsuse kasvu peame ka oma vastasele demonstreerima. Aga ärgem valagem viimast piiska, misläbi tass üle ääre ajama hakkaks. Las see olla justkui pindpinevus, mis tänu füüsikaseadustele ei luba vedelikul üle tassi ääre voolata." Sarnaselt ameeriklaste brinkmanship doktriinile, mille kohaselt tuli vastase järeleandmise saavutamiseks viia suhted äärmuseni teravaks ja pingeliseks, lausa sõja puhkemise äärele - to the brink of war, pidi selline käitumine ja tõsise surve avaldamine viima vastase taganemise ja järeleandmiseni.
Iroonilisel kombel heideti Kennedyle ette sedasama, mis Hruštšovilegi. Tema kriitikud pidasid Kennedy lubadust Kuubale mitte tungida häbiväärseks järeleandmiseks. Sõjaväe juhid olid rahulolematud, näiteks märkis kindral Curtis LeMay, et "tegu on meie ajaloo suurima kaotusega".
Suurim kaotaja oli aga ehk hoopiski Kuuba. Castro tundis end Nõukogude Liidu poolt reedetuna: temaga ei pidanud keegi läbirääkimisi, lõpplahendus pandi paika vaid Kennedy ja Hruštšovi vahel.
Kuigi konflikt oli väga pingeline, saavutati rahvusvaheliste suhete tulevikku silmas pidades ka positiivseid tulemusi: kahe suurriigi vahel loodi pidevalt töötav telefoniliin ehk nn kuum liin. Teiseks märkimisväärseks saavutuseks oli 1963. aastal sõlmitud leping, millega lõpetati tuumarelvade katsetamine atmosfääris. Nende katsetamist maa all see küll ei keelanud.
Kuuba kriis ja Eesti baas
Kuuba kriisiga olid seotud ka Eestis paiknenud Nõukogude sõjaväelased. Üks neist oli praegu Tallinnas Koplis vanaduspäevi veetev major Nikolai Obidin, kes 45 aastat tagasi juhatas Tallinna allveelaevabaasi (nüüdne Bekkeri sadam).
Ajakirjanik Raul Ranne on viis aastat tagasi artiklis "Tallinlane viis Kuubale laevatäie tuumarakette" (Eesti Ekspress, 22.10.2002) kirjutanud, et sündmuste jada sai alguse 1962. aasta suvel. Ühel juuniööl tuli autojuht Obidinile koju järele ning toimetas majori Tallinna mereväebaasi, kus teda ootasid komandör viitseadmiral Nikolai Kuznetsov, keegi admiral Moskvast ja üks erariietes kodanik, ilmselt KGB-st. Obidinile anti kolm-neli päeva aega koguda väike meeskond ning sõita Kaliningradi, kus ta pidi saama edasised juhised.
Nelja päeva pärast jõudiski Obidin 30 madrusega Kaliningradi, kus teda võttis vastu Balti mere laevastiku ülem admiral Aleksandr Orjol isiklikult. Obidin määrati Balti merelaevastiku esimese ešeloni ülemaks ja talle teatati, et sihtkoha saab ta teada alles merel. Järgnevalt juhatati Obidin kaubalaevale "Atkarsk", millele Mamonovo sadamas laaditi ööpimeduses salajane laadung. Veel laaditi laevale kaatrid, mis olid pakitud vineeri, jätmaks muljet, et tegu on põllumajandustehnikaga, ning tuhat meest.
Läänemerelt lahkudes peitis meeskond mundrid ja pani selga tsiviilriided. Kõigilt korjati ära laskemoon. Ettenähtud kohas juhiseid avades selgus, et sihtpunkt on Havanna. Pärast Assooridest möödumist algasid USA lennukite ülelennud. Ööpäev hiljem sõitsid juba vastu ameeriklaste laevad. Obidin võttis neist vabanemiseks kursi lõunasse. Havannasse jõudis tema laev neli päeva tähtajast hiljem. Neid võttis vastu Kuuba kaitseminister Raoul Castro. Salajase lasti mahalaadimisel sai lõpuks ka Obidin ülevaate, et "Atkarski" lastiks oli olnud 46 tuumalõhkepeaga raketti.
LOE VEEL
Andrew Christopher; Mitrohhin, Vassili. Mitrohhini arhiiv. Tallinn, 2002.
Davis, Kenneth. Don't Know Much About History. New York, 1990.
Fursenko, Aleksandr; Naftali, Timothy. Khruhchev's Cold War: The Inside Story of an American Adversary. New York, 2005.
Jakobson, Max. XX sajandi lõpparve. Tallinn, 2005.
Kennedy, Robert. Thirteen Days: a Memoir of the Cuban Missile Crisis. New York, 1969.
May, Ernest R; Zelikow, Philip D. The Kennedy tapes: inside the White House during the Cuban Missile Crisis. London, 2000.
Taubman, William. Khrushchev: the man [and] his era. London, 2005.
Winkler, Allan M. Modern America. The United States from World War II to the present. New York, 1986.
Безбородова, А. Б. История России: новейшее время 1945-1999. Moskva, 2001.
National Resources Defense Council. Archive of Nuclear Data. [http://www.nrdc.org/nuclear/nudb/datainx.asp].
British Broadcasting Company. The Cuban Missile Crisis. [http://www.bbc.co.uk/dna/h2g2/A563852].
KRISTJAN LUTS (1985) on Eesti Sõjamuuseumi - kindral Laidoneri Muuseumi teadur. Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo eriala bakalaureuseõppe 2006. aastal cum laude, praegu magistriõppes. Peamine uurimisvaldkond on külma sõja aegne maailm ja eestlaste osavõtt külma sõja konfliktidest nii NL-i kui lääneriikide mundris. Näituse "Eesti ja külm sõda" projektijuht, mälestuste kogumise projekti "Eesti sõdur võõras mundris" koordinaator.
