Vastab Horisondi esimene peatoimetaja Feodor Feodorov
Sündis nii, nagu kõik asjad sünnivad. Esmalt oli mõttesähvatus. Selle algatajat-autorit tuleks tolleaegsesse ühingusse Teadus koondunud teadlaste ja kultuuritegelaste hulgast otsida. Miskipärast aga väljakäidud idee jäi toppama. Eespool mainitud ühingu nimetus viitab tema põhitegevusele – teadmiste viimisele rahvani suusõnaliselt loengute ja vestluste näol. Ent sama võis teha moodsamalt ja laiahaardelisemalt – trükisõnaga. Ja ühingu helgemad pead hakkasid koputama ustele, mille taga istujad niisuguseid küsimusi otsustasid. Ega sealt erilisi vastuhääli kostnudki: “Muidugi, muidugi, teie plaanid on õilsad, aga...” “Aga” taga peitus paberi defitsiit. Mindi Moskvani välja. Jutt oli üks ja sama: uusi väljaandeid võite teha, kuid üksnes teile eraldatud paberifondi piires. Ohvriks toodi Pilt ja Sõna. Selle viimane number ilmus 1966. aasta lõpus.
“Me panime tagakaanele Amandus Adamsoni skulptuuri “Laeva viimne ohe” foto, korraldasime vaikse ja nukra peo ja nii oligi ilusatele aastatele kriips alla tõmmatud,” kirjutab Pilt ja Sõna vastutava sekretäri ametit pidanud Hans Treimann oma mälestusteraamatus “Sulerüütlina Nikitast Gorbani”.
Nii need kõrgemate sfääride välgud sähvisid, ühed langesid, teised tõusid.
