Sügis läheneb ning koos sellega tugevamad tuuled, paksemad pilved ning sagedasemad vihmahood. Sest kuigi Eestis ei puhu nii järjekindlaid tuuli nagu mussoonid, on meiegi tuultele omane teatav sesoonsus. Seekordses Horisondis tutvustab Kalju Eerme siiski just mussoontuuli ja mussoonkliimat. Mida halba eriti tugev mussoon ja sellega kaasnevad sademed endaga kaasa võivad tuua, seda oleme tänavu suvel korduvalt kuulda saanud, sest Lõuna-Aasias on tulvavesi mõjutanud miljonite elu. Kusagilt on jäänud kõrva võrdlus, et üleujutuste käes on Aasias tänavu vaevelnud rohkem inimesi kui Skandinaavias ja Baltikumis elanikke kokku.
Ent nagu Kalju Eermegi artiklist selgub, on see, mis paljudele tsivilisatsioonidele lõpuks hukatuslikuks saanud, hoopiski põud, kliima kuivemaks muutumine, kõrbestumine. Selles seoses on Lõuna-Aasia tulvavete kõrval vähemalt sama oluline viimastel aastatel Lõuna- ja Ida-Austraaliat tabanud nn Suur Kuivus. Ka Austraaliat, vähemalt selle põhjaosa, puudutavad mõnevõrra mussoonid, üldisemalt mõjutab mitme maailmamere kokkupuutekohal paikneva Austraalia ilmaolusid aga El Niño Lõunaostsillatsioon, mida Kalju Eerme tutvustas põhjalikult maikuu Horisondis. N-ö loodusteaduslikud asjaolud, miks Austraalia tihedamini asustatud piirkondi selline enneolematu põud on tabanud, on niisiis suhteliselt selged. Nagu näiteks El Niño ja La Niña kombed, vee aurustumise suurenemine temperatuuri tõusu tagajärjel, veehulga vähenemine jõgedes ning muud nüansid. Välja arvatud ehk inimese roll kliimasoojenemises, mille üle jätkuvalt vaieldakse. Seda huvitavam ja otsustavam on aga asja ühiskondlik pool - küsimus, kuidas austraallased suudavad uutes oludes kohaneda.
Alguses ei võetud järjekordset põuaperioodi Austraalias sugugi tõsiselt, pigem andis see jutuainet, võimaluse sõpradega rannas aega veeta või ettekäände üheskoos kallimaga duši alla minna. Aga nagu kirjutas juunikuine New Scientist, möödunud aastal, kui piirangute tõttu vee kasutamisel hakkasid hävima aiad, kui selgus, et põllumajandustoodang on langenud ja veepuudus seadis ohtu elektrijaamade töö, st Suureks Kuivuseks (Big Dry) ristitud põud hakkas mõjutama austraallaste eluviisi ja -taset, meeleolud muutusid. Šokk oli seda tugevam, et veel kümmekond aastat tagasi arvati, et Austraalia on end põua vastu kindlustanud: kuna tegu on kõige kuivema asustatud kontinendiga, kus sademete hulk on lisaks veel väga kõikuv, rajati 1950. ja 1960. aastail Austraalias palju veehoidlaid ning sealsed veevarud elaniku kohta olid suurimad maailmas. Nüüd on aga situatsioon selline, et Victoria osariigi peamine elektrijaam on sunnitud ostma juurde vett jahutussüsteemidele, Queenslandis on kaks generaatorit koguni seisatud, Uus-Lõuna-Walesi hüdroelektrijaamade hoidlates on vett üksnes 8 protsenti heade aegade kogusest. Veepuuduse tõttu on elekter kallinenud kaks korda, samal põhjusel võib elektritoodang 2008. aastal väheneda kümnendiku võrra. See viib hinna omakorda üles ja võib põhjustada katkestusi elektrivarustuses. Nii otsivadki austraallased hetkel väljapääsu tuuleenergiast, heitvete puhastamisest, merevee soolatustamisest, veetarbimise piiramisest ja veehinna tõstmisest, asustusskeemi muutmisest ja muust ning on jõudnud äratundmisele, et veepuuduse puhul ei ole küsimus kindlasti mitte ainult joogivees, vaid see on samavõrra majandus-, rahandus-, põllumajandus-, keskkonna-, rahvastiku- ja energeetikaprobleem. Isegi nende senine põldude niisutussüsteem ei kõlba uutes oludes enam põhimõtteliselt.
Aasta austraallaseks tituleeritud Macquarie Ülikooli professor Tim Flannery on New Scientisti veergudel kinnitanud, et kuigi seekordne põud möödub, peaksid austraallased loobuma arutlemast põua üle ning lähtuma edaspidi pigem asjaolust, et Austraalia kliima on juba muutunud. Lisaks kõigele muule on inimesi üllatanud, kui kiiresti see Austraalias on toimunud. Eks omanda Kalju Eerme artiklis näiteks toodud hoiatused minevikust sel taustal hoopis uue tähenduse?
