You are here

Soomeugriluse olevik ja tulevik

Soomeugrilasi on maailmas selleks liiga vähe, et nende arengule oleksid kohaldatavad üleüldiselt aktsepteeritavad arengukäsitlusskeemid. Seetõttu on teaduses väga lihtne nende arenguga manipuleerida, rakendades arenguskeeme, mis ei arvesta kohaliku ajaloo käiku. Nii on eestlased-soomlased ja venelased eri arvamusel 1939.-1940. ja 1944. aasta sündmuste osas, ungarlastel on oma nägemus 1848. ja 1956. aastast ning maridel ja udmurtidel, kui selleks pisutki võimalust antaks, 1554.-1584. aastast ning loomulikult ka kommunistlikust terrorist 20. sajandil. Selline rahvuslikult eripärane arusaam nii minevikust kui ka tulevikust on loomulik ning iseenesestmõistetavalt ei pea see meeldima kõigile naaberrahvastele.

Oma rahvusliku mineviku- ja tulevikunägemuse kindlustamiseks peab iga rahvas paratamatult otsima liitlasi. Umbes veerand tuhande aastase teadusteoreetilise ajalooga soomeugrilus on identiteeditoeks ungarlastele, soomlastele, eestlastele, udmurtidele, ersalastele, maridele, mokšalastele, komidele, karjalastele, saamidele, hantidele, vepslastele, mansidele, isuritele, liivlastele, vadjalastele ja ka soomeugrilastega koos uurali keelkonda kuuluvatele samojeedi rahvastele neenetsitele, sölkuppidele, nganassaanidele ja eenetsitele. Soomeugri identiteet ei tarvitse vastanduda suurvene ja panslaavi identiteedile, vastandumisel edelanaabritele germaanlastele on slaavlased soomeugrilastele parimateks liitlasteks, niisamuti nagu germaanlased on soomeugrilaste liitlasteks slaavlastele vastandumisel.

Soome-ugri keelte kõnelejaid on Euroopa Liidus pisut üle 20 miljoni ehk peaaegu kümnendik kogu rahvastikust, Venemaal ligi kaks miljonit ehk pisut enam kui sajandik rahvastikust. Isegi siis, kui väikerahvastel oleks Euroopas ja Venemaal samad võimalused, jääks soome-ugri rahvaste hääl Venemaa poliitilises väljundis seetõttu ligi kümme korda nõrgemaks.

Asualade poolest kuuluvad eespool loetletud seitsmeteistkümnest soome-ugri rahvast seevastu vaid viis (ungarlased, soomlased, eestlased, saamid ja liivlased) Euroopa Liitu. Ülejäänud tosin, kõik samojeedi rahvad ning lisaks väikese osana ka saamid Koola poolsaarel, on tänapäeval Venemaa koosseisus. Euroopa Liidu soomeugrilastest puudub omariiklus vaid saamidel ja liivlastel.

Venemaa administratiivjaotuses on olemas soome-ugri rahvusnimelised haldusüksused, nagu Udmurdi, Mordva (ersa ja mokša), Mari El ja Komi vabariigid ning Handi-Mansi autonoomne ringkond; samojeedi rahvusnimelised on Neenetsi, Jamali-Neenetsi ja Taimõri (dolgaani-neenetsi) autonoomsed ringkonnad. Sellised rahvusnimelised haldusüksused, eriti veel, kui need kannavad eksitavalt nimetust vabariik, tekitavad illusiooni omariiklusest. Oluline on aga, et mitte üheski neist ei ole soome-ugri nimirahvas rahvastiku enamusrahvuseks; ainus niisugune, Komi-Permi Autonoomne Ringkond, likvideeriti 2004. Tulenevalt sellest ei saa Venemaa soomeugrilased taotleda omanimelistel haldusaladel oma keelele ja kultuurile eelisõigusi. Kommunistliku terrori aastate venestamispoliitikas olidki sageli rahvaste-nimelised haldusalad intensiivsemate ja süstemaatilisemate aktsioonide objektiks, mistõttu näiteks maridel ja hantidel vähenes rahvuskeelsus omanimelisel haldusalal kiiremini kui väljaspool seda (joonis trükinumbris).

Enamikul Venemaa soome-ugri rahvastest jääb oluline osa asualast väljapoole nendenimelist haldusala: ersadel-mokšadel kaks kolmandikku, maridel pool, hantidel-mansidel, karjalastel ja udmurtidel ligi kolmandik.



1. Uurali keelkonna rahvaste nimelised haldusalad Venemaal 2002


Nimirahva osakaal (%)

Kogu Venemaa vastavast rahvast elab sel territooriumil (%)

Udmurdi Vabariik

29,3

72,3

Mordva Vabariik

31,9

33,7

Mari El Vabariik

42,9

51,7

Komi Vabariik

25,3

87,4

Karjala Vabariik

9,2

70,3

Permikomi Autonoomne Ringkond

59,1

64,1

Handi-Mansi Autonoomne Ringkond

1,9

67,4

Neenetsi Autonoomne Ringkond

18,7

90,2

Jamali-Neenetsi Autonoomne Ringkond

5,2


Taimõri Autonoomne Ringkond

7,7




2. Soome-ugri riigid Euroopa Liidus


Riigirahva osakaal (%)

Kogu maailma vastavast rahvast elab riigis (%)

Ungari

92,3

64,9

Soome

99,3

80,0

Eesti

67,6

84,6



Tabelite 1 ja 2 võrdlemisel ilmneb üsnagi selgelt Venemaa etnilise nimetusega haldusüksuse ja Euroopa Liidu rahvusriigi vastandlikkus: nimirahva osatähtsus Venemaal on kõrgem nõrgema majandustasemega rahvuspiirkondade rahvastikus, seevastu Euroopas on riigirahva osatähtsus kõrgem tugevama majandusega riigis. Kuigi siinne võrdlus hõlmab vaid Venemaa soome-ugri rahvaste nimelisi haldusüksusi, osundab see sellegipoolest nimirahva mitteosalemisele majanduslikes otsustes ehk lihtsamalt väljendudes - koloniaalrežiimile.

Viletsad majandusolud ning ka otseselt kommunistliku režiimi poolt põlisrahvaste vastu suunatud tegevus - näiteks nõudmine, et põllumajanduse kollektiviseerimine oleks rahvuskülades intensiivsem; poliitilised repressioonid rahvusliku haritlaskonna vastu; kõrgem sõjaväkke mobiliseerimise tase maaelanikkonna hulgas sõja ajal - muutsid etniliste nimetustega halduspiirkonnad nende nimirahvaste esindajatele ebasoodsaks elukeskkonnaks.

Venemaa suuremate soome-ugri rahvaste udmurdi, mari, ersa, mokša ja karjala külaelanike väljarändamine nimihaldusaladelt kujunes sovetiaastatel järjepidevaks. Eriti massiline oli kodukülade tühjenemine mordvalastel kollektiviseerimisperioodil 1926-1939 ning maridel ja udmurtidel põllumajanduse industrialiseerimisperioodil 1959-1970, kusjuures väljarännanud ei jäänud elama sama piirkonna või naaberalade linnadesse, vaid suundusid Venemaa teistesse, kaugematesse piirkondadesse (kaardid "Udmurtide asualad ja migratsioonid 20. sajandil" ning "Mordvalaste (ersade ja mokšade) asualad ja migratsioonid 20. sajandil" trükinumbris).

Üllatuslikult näitavad Venemaa viimase, 2002. aasta rahvaloenduse tulemused selle rände vastupidiseks pöördumist postsovetlikul perioodil: soome-ugri rahvaste nimelistel haldusaladel kahaneb nende rahvaste arvukus aeglasemalt kui väljaspool. Millega seda seletada?

Põhjusi on ilmselt mitmeid. Turumajandusele üleminekuga kadusid paljud riigi dotatsioonid tööjõu värbamiskampaaniates, mis varem meelitasid näiteks marisid vaesunud koduküladest Tjumeni naftaväljadele või Kasahstani uudismaadele. Etniline enesemääratlemine postkommunistlikus ühiskonnas on vabam kui varem ning seetõttu kasutatakse julgemalt võimalust olla eile Tuulas venelane, täna Glazovis udmurt ja homme Kaasanis tatarlane. Rahvuslikud liikumised leiavad oma tegevuseks riigieelarvelist toetust ja ettevõtjate sponsorlust eelkõige oma rahvusnimelistel haldusaladel.

Föderaalringkondade kasutuselevõtt Venemaa territoriaaljaotuses 2000. aastast alates on viinud rahvusvabariikide-nimelised haldusüksused riigi strateegilistes otsustes osalemisest ühe taksonoomilise ühiku võrra kaugemale. Ka muud haldussüsteemi ümberkorraldused on suunatud rahvusnimeliste haldusüksuste eriõiguste vähendamisele. Juba varemgi vaid nominaalsest rahvaste föderatsioonist on arenemas haldusüksuste föderatsioon.

Trükinumbris toodud Venemaa soomeugrilaste arvukuse muutumise diagrammid kinnitavad, et udmurtide, ersade, mokšade, maride ja komide koguarvu ning ka vastavate keelte kõnelejaskonna arvukuse arengule ei ole Venemaa postkommunistlik aastakümme positiivselt mõjunud. Vastupidi, 20. sajandil korduvalt ränki hoope saanud varasemate sajandite normaalne kasvukõver on uuel aastatuhandel kõigil suurematel Venemaa soome-ugri rahvastel pöördunud enneolematult kiirele langusele. Pisut on pidurdunud sellel aastakümnel karjalaste rahvuskeelsuse langustempo, samas viitab nende eneseteadvuse järgi määratletud arvukuse kiire langus võimalusele, et paljud varasemal rahvaloendusel karjalasena esinenud pidasid end 2002. aastal soomlaseks. Samas saame järeldada, et vabam etnilise enesemääramise võimalus on märgatavalt soosinud põlis- ja väikerahva eristaatust nautivate hantide ja manside arvukuse kasvu. Veelgi rõõmustavam on näha, et ka handi ja mansi keelte kõnelejaskond ei kahane enam nii kiirelt kui varem. Vepslased, kes suutsid juba 1980. aastatel meid üllatada oma kiire hääbumise kasvuks pöördumisega, ei ole siiski suutnud seda suunda säilitada.

Hoolimata tunduvalt suuremast arvukusest ja majanduslikust edukusest ei saa ka Euroopa Liidu soome-ugri riigid rahul olla oma rahva loomuliku iibega, mis kipub pigem negatiivne olema. Kui oma rahvusriigis on etnilise eneseteadvuse säilitamine Euroopa Liidu tingimustes iseenesestmõistetav, siis mujale elama asumisel on see ehk otstarbekas vaid juhul, kui on plaanis kodumaale naasta või asutakse väljapoole rahvusriiki jäänud ajaloolistel rahvusaladel nagu näiteks ungarlased Transilvaanias. Vaevalt rõõmustaks prantslasi, kui nende vastvalitud ungari päritolu president Nicolas Sarkozy alustaks oma peokõnesid Petőfi (kes muide tegelikult oli päritolult hoopis slovakk) tsiteerimisega:

Ma olen madjar. Ei ma tunne muid

nii kauneid riike viies ilmajaos

kui meie maa. Mul pole küllalt suid,

et kiita kõike ilu, mis siin täos.

Niisiis ei ole soomeugrilaste arvukuse kiiret suurenemist loomuliku demograafilise juurdekasvu teel ei Venemaal ega ka Euroopa Liidus lähiajal loota. Kõige suurem reserv, vähemalt eneseteadvuse järgi arvukuse kasvuks, tundub praegu olevat Venemaal põlisrahvaste majanduslike privileegide seadustele tuginevalt hantidel, mansidel ja saamidel, samuti ka neenetsitel. Vähemalt esialgsed andmed näitavad, et eneseteadvuse kasvuga võib kaasneda ka rahvuskeele prestiiži mõningane tõus.

Euroopa Liidu soomeugrilastest on suurimat arvukuse kasvu oodata eestlastel, kuivõrd Venemaa agressiivne hoiak Eesti ja selle kaudu ka Euroopa Liidu suhtes võib viia mitte-eesti päritoluga Eesti elanikkonna assimileerumisele. Just nende hulgast, kuid miks mitte ka Somaalia päritoluga soomlaste või Balkani päritoluga ungarlaste seast, võivad tulla vaoshoitud meelega soomeugrilaste sekka kirglikud rahvuslased, nagu seda oli Sándor Petőfi.

 

Heno Sarv (1954) on inim- ja kultuurigeograaf. Lõpetanud Tartu Ülikooli geograafiaosakonna 1978. Doktoritöö "Indigenous Europeans East of Moscow" (2002). Uurinud idapoolsete soomeugrilaste arvukust ja rändeid, boreaalsete kultuuride keskkonnasuhteid, soomeugrilaste materiaalset kultuuri ja folkloori, eriti Siberi rahvaid ja mordvalasi. Koostanud ERM-is soome-ugri rahvaste alaseid näitusi. Oli Lennart Mere filmi "Linnutee tuuled" etnograafiatoimetaja. Ansambli "Hellero" liikmena kogunud, õppinud ja laulnud sugulasrahvaste laule. Laulab seto laule ansamblis "Liinatsuraq".

Ilmume ka e-ajakirjana: