You are here

Komid kui “tavalised inimesed”

Komid on Uurali mägedest läänes Euroopa-Venemaa kirdenurgas elav soome-ugri rahvas. Venemaa 2002. aasta rahvaloenduse andmetel on komisid 293 406, neist kõnelevad komi keelt emakeelena 217 316. Komi Vabariigis, kus nad moodustavad umbes veerandi elanikkonnast, on komisid 265 500. Komid on aastasadu tegelenud põlluharimise ja jahindusega, põhjapoolsetel aladel ka põhjapõdrakasvatusega. Komid ristiusustati 14. sajandi lõpul, esimesena idapoolsetest soome-ugrilastest.

Aastatel 2006 ja 2007 oleme rännanud Komimaale (2006. aastal ka koos Jaanika Jaanitsa ja Kristi Tinkusega), eesmärgiga uurida nõukogudejärgsel ajal toimunud kohaliku argi- ning usuelu muutusi.

Ilmselt on igati loomulik, et inimene konstrueerib oma maailmapilti, nähes end olevat ümbritsevaga igati tasakaalus. Mitmed meie Komimaal Kulömdini rajooni külades tehtud intervjuud annavad tunnistust sellest, et sealsed komid käsitlevad ennast ja oma lähedasi tavaliste, harmooniliste inimestena, keda iseloomustavad igasugused keskmised näitajad ning kes esindavad õiget ja tavapärast eluviisi.

"Mina" esindab mingeid laiemalt kehtivaid või kogukonnale omistatavaid väärtushinnanguid ning norme. Igasuguste võimalike äärmuste suhtes nähakse end ja oma peret asetuvat n-ö nulltasandile. Enese kuvandamine "normile vastavana" toimub läbi mitme näitaja, olgu selleks siis majanduslik seis, peremudel, kogukonnatunne, usk, keel või miski muu. Ollakse igas mõttes keskmised, ent selles normaalsuses peitub vahel ka mõningane uhkus taolise erilise tavalisuse üle.

Naine (sündinud 1939): On palju dialekte, aga mulle tundub, et meil päris Kulömdinis on kõige õigem, kirjakeel. Meil on kõik sõnad kirjakeelsed. Meie alevis kirjakeelest kõrvalekaldeid ei ole.

See väljendatav "mina" või "meie" on just maa- või külaelanik(kond). Linnas elavate komide puhul on vähemal või suuremal määral kahtluse alla seatud, kas tegu üldse on enam "päris" komidega. Tuleb märkida, et teatavat kõhklust paistab see küsimus tekitavat linna asunutes enestestki. On iseloomulik, et linnakomide kohta kasutatakse terminit aganavenelane.

Tundub, et ühe osa komide "tavaliseks olemisest" moodustavad usulised praktikad, millele eraldi ehk isegi ei mõelda ja mida sellisena endale ei teadvustata. Inimesed ei peagi end päriselt usklikuks. Ehk polegi niisugune määratlemine mingi keskne probleem inimesele, kes on teatava tõsikindla järjepidevuse kandja?

Naine (sündinud 1940): Usklikud lükkavad kõik tööd kõrvale ja lähevad kirikusse. Meie, mitteusklikud, teeme tööd ära ja läheme seejärel kirikusse.

Niisamuti tundub näiteks surnud sugulaste mälestamine ja nendega suhtlemine komidele sedavõrd enesestmõistetav, et selles ei nähta midagi eriliselt religioosset. Oma kadunud esivanematega võib dialoogis olla ka inimene, kes samas veendunult kinnitab, et on ateist, nägemata seejuures mingitki vastuolu. Niisugusel juhul tundub, et ettekujutus n-ö tõelisest usulisest käitumisest on seotud eelkõige formaalsema küljega - õigeusupühade tähistamise ja kirikuskäimisega.

Komide maailmapilt ei oma mingit kindlakujulist vormi, pigem ilmneb see igapäevastes tegevustes, inimestevahelises suhtluses. Vaevalt, et komide puhul saab rääkida n-ö puhtast õigeusust. Komi usk võib väljenduda näiteks selles, et maja kaitseks on ukse kohale asetatud haugi lõualuu ja kadakaoks ning enne ahju kütmist tänatakse esivanemaid. Teisalt jällegi on õigeusu tähtpäevadel surnuaial käimine ja ikooninurga omamine normiks ka neile, kes end usklikuks ei kipu nimetama.

Ka üldist komi identiteeti mõtestavad Kulömdini rajooni komid kogukonna-keskselt. Vägagi negatiivselt võidakse suhtuda nendesse, kes püüavad ühist komi identiteeti lõhkuda või sellele vastanduda. Nii näiteks on Komimaa põhjaosas asuvad tugeva piirkondliku eripäraga ižmakomid hakanud püüdlema selle poole, et neid võetaks eraldi rahvusena. Teiste komide poolt on nende ürituse hukkamõistmine kohati vägagi kardinaalne:

Mees (sündinud 1966): Ižmalased on üritanud midagi ... Minu arust on see selge lollus. Mõttetud ambitsioonid. Nagu on oldud üks, peaks ka edasi olema.

Mees (sündinud 1965): Hästi, tahad olla eskimo - ole! Inuiit - palun väga! Kui tahad olla indiaanlane, siis ole! Siis ela reservaadis! Meie, Ežva ülemjooksu omad, lähtume sellest, et me oleme kõige suurem grupp, kes räägib oma keelt. Meie võiksime ka lahku lüüa. Ja siis ei oleks midagi. Ei oleks seda rahvast.

Milline on siis komi rahvas? Neil on kõik asjad tavalised: "kõige õigem keel", "täielikud perekonnad", nad on "mitte päris kerjused". Tavaliste inimeste elu tasemel on komide erilist olemist päris raske välja tuua. Ühest küljest moodustub inimeste enesetunnetus hulgast igapäevastest asjadest ning juttudest. Üldisemad identiteediaspektid pole eriti ilmsed. Inimesed ei peagi sellistele asjadele pidevalt mõtlema. Kõik, mida soome-ugrilased teevad, mõtlevad ja räägivad, kujundabki iseenesest nende identiteedi.

Nii komide soomeugrilus toimibki. Komide enesekuvand ei seisne ainult mingis riikliku ja kohaliku lojaalsuse topelttunnetuses, vaid moodustub eelkõige pidevas voolavuses olevatest eluolu pisiasjadest. Ning kogu see identiteedikobar on mingis hajusas dialoogis üldisemate, ehkki harva esiletulevate mõtetega komidest kui sellistest. Soome-ugri ühine kultuuritaust on ehk kusagil seal taga või selle ümber nagu mingi vatt või udu.

Me ei tahagi komide kohta midagi üldiselt ega erilist öelda. On elu tõsiasjalikkus ja muu võib olla põhimõtteliselt ükskõik kuidas.

 

Piret Koosa (1984) on lõpetanud Elva Gümnaasiumi 2003 ja Tartu Ülikooli etnoloogina 2006. Tartu Ülikooli etnoloogiamagistrand. Uurinud religiooni ja inimeste enesekuvandi suhteid komide näitel. Viibinud kahel korral välitöödel komide juures.

Art Leete (1969) on etnoloog, Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste ja Kunstide Instituudietnoloogia osakonna juhataja. Aastast 2000 filosoofiadoktor. On uurinud põhjarahvaste, eriti neenetsite, obiugrilaste ja komide usundit ning kultuurimuutusi. Avaldanud raamatud "Põhjarahvad antiigist tänapäevani: obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine" (2000), "Põhjapõder arktilises kultuuris" (koos Liivo Niglase ja Anzori Barkalajaga, 2001), "Kazõmi sõda: šamanistliku kultuuri allakäik Lääne-Siberis" (2002, vene keeles 2004, prantsuse keeles 2007), "Muutused ja meeleheide: põhjarahvad ja nõukogude võim 1920-40. aastatel" (2007). Tõlkinud eesti keelde metsaneenetsi Juri Vella luulet. Korraldanud mitmeid teadusüritusi ja toimetanud teaduskogumikke soome-ugri rahvaste kultuuri alalt. Horisondis ilmunud "Handi põhjapõdraohverdus Tromjugani jõel" (2/1999).

Ilmume ka e-ajakirjana: