You are here

Koolev kala ujub vees

Refereering ajakirjas The Economist 20. detsembril 2005 ilmunud Edward Lucase artiklist "The dying fish swims in water".

"Suur Soome Uuraliteni ja edasi!" Sellise toosti saatel viinaklaasi tõstes võib ühtaegu tekitada soomlases piinlikkust ja ajada venelase marru. The Economisti Ida-Euroopa korrespondent Edward Lucas märgib aga sealjuures, et taoline arusaamatu suurustamine on olnud reaalne geopoliitika.

Tsaariimpeeriumi kokkukukkumise päevil pulbitsesid rahvuslikud meeleolud tõsiselt Venemaa vähemusrahvuste seas, kellest paljudel on etnilisi seoseid Soomega. Kui aga soomlased ise lõid toona Venemaast igaveseks lahku, siis nende etnilised hõimurahvad komid, marid, udmurdid ja teised nautisid iseseisvust vaid põgusalt.

Artikli autor läheb tagasi ajalukku, meenutades, et 1917.-1918. aastal oli Venemaa keskosas suur riik Idel-Ural (Volga-Uural tatari keeles), mis ühendas sealseid soome-ugri ja türgi rahvaid. Kui see riik bolševike poolt 1918. aasta lõpul puruks löödi, võeti pagendusse läinud välisminister Sadrí Maqsudí Arsal esmalt soojalt vastu Soomes ja siis Eestis.

Venemaa hirmud

Ammu maakaardilt pühitud Idel-Ural hakkab Lucase sõnul end Venemaa hirmuunenägudes taaslooma. Tõestuseks tsiteerib ajakirjanik Vladimir Putini nõunikku Vladislav Surkovi, kelle kinnitusel on Soomel, Eestil ja Euroopa Liidul olemas "läbimõeldud operatsioonide süsteem", külvamaks soome-ugri aladel rahulolematust.

Samuti avaldavad Venemaa natsionalistlikumad ajalehed kirglikke lugusid sellest, kuidas Lääs kavatseb Venemaad lagundada, ning president Putin on maininud, et Venemaa eriteenistused peaksid rohkem tegelema välismaalt finantseeritavate organisatsioonidega. Venemaa võimudega tihedalt seotud võrgukülg news12.ru teatas, et maride toetajaid peaks edasi (kriminaal)uurima. Sulgudes lisab Lucas, et sama võrgukülg on süüdistanud Eesti natsionaliste Pariisi neegrite mässu õhutamises.

Lucas ise peab soome-ugri telge maailmapoliitikas aga pigem kummalisuseks kui vandenõuks. Ta selgitab, et soomlased ja eestlased on küll keeleliselt lähedased, kuid nende sidemed Ungariga on peaasjalikult tundelist laadi. Ungari kaasatus hõimuliikumisse on ka kõige tagasihoidlikum, sest riigi vasakpoolsel valitsusel on head suhted Venemaaga ning nad ei soovi osaleda oma russofoobsete põhjapoolsete sugulaste tülides.

Soome-ugri rahvaste sugulussidemed on üsna haprad ja ühised keelelised juured väga kauged. Filoloogid on tuvastanud kolmes peamises soome-ugri keeles vaid umbes 200 ühistüvelist sõna. Neist 55 on seotud kalapüügiga, 15 põhjapõdrakasvatusega ning vaid kolm sõna puudutavad kaubandust. Eesti filoloog Mall Hellam on leidnud vaid ühe ühise väljendi: "Elav kala ujub vee all." Soome keeles kõlab see nii: "Elävä kala ui veden alla." Ja ungari keeles: "Eleven hal úszkál a víz alatt."

Väljasurevad rahvad

Tugevalt allasurutud soome-ugri vähemusrahvused Kesk-Venemaal Mari Eli Vabariigis, Komimaal ja Udmurtias on aga oma hõimuvendadest halvemal positsioonil. Nende jaoks on Eesti oma taastatud riiklusega tõeline ime ning Soome kadestamist väärt superjõud.

Venemaa soome-ugri keeled on välja suremas, neid räägivad vaid vanad inimesed maal ja käputäis intellektuaale. Raamatuid ja ajalehti ilmub väga vähe, samuti on nappus raadio- ja telesaadetest ning emakeeleõpetusest. Vene keel on kultuuri ja tsivilisatsiooni sümbol, kohalik keel aga paljude jaoks vaid kasutu maarahva sõnamulin. Autor möönab, et niisugune oleks olnud ka Eesti saatus, kui Nõukogude Liit poleks 1991. aastal kokku varisenud.

Tuliste soome-ugri aktivistide jaoks aga on vene keelešovinism osa millestki veel hullemast. Ersa keele päästmise fondi apellatsioonis kirjeldatakse põhiliselt Kesk-Venemaal Mordva Vabariigis elavate ersade olukorda "kriitilisena ja isegi lootusetuna" haridussüsteemis ning meedias valitseva venekesksuse tõttu. "Imperiaalne agressioon" on viinud etniliste vähemuste rahvaarvu kiire vähenemiseni, märgib dokument, mis süüdistab Venemaa kohalikke ja keskvõime genotsiidis.

Rängalt öeldud, kuid Lucase kinnitusel on tõsi, et paljud Venemaa umbes sajast vähemuskeelest on välja suremas. Näiteks toob ta ära, et turgi päritolu šori keelt räägib Lõuna-Venemaal veel vaid 10 000 inimest, kellest enamik on vanurid. Kuid eesti keelele lähedaseima vadja keele rääkijaid ei ole niigi palju - Loode-Venemaal kõneleb seda paari küla peale kokku vaid 20 inimest.

Üksnes Mari Eli Vabariigis üritasid võimud esimestel postsovetlikel aastatel kakskeelsust kehtestada, kuid nüüd on isegi see tendents vastupidiseks pöördunud. Vabariigi juhid on teinud mari rahvusest ametiisikute seas puhastuse ning piiranud järsult marikeelset meediat ja haridust. Mari aktiviste on läbi pekstud ja üks neist on isegi kahtlastel asjaoludel hukkunud.

Samas ei ole soome-ugri vähemused sugugi nii jõulised kui nende turgi naabrid. Samal ajal kui turgi vähemuste identiteet on sellistes paikades nagu Tatarstan tänu islamile tõusmas, on soomeugrilased olnud traditsiooniliselt paganad ja on osalt seda edasi. Marimaa ja Udmurtia on võib-olla ainsad kohad Euroopas, kus šamanism (loodususund) on siiani autentne ja organiseeritud religioon.

Ellujäämise toetus

"Mida siis teha?" küsib autor. Kui jätta välja Vene riigi kokkuvarisemine, siis näib iga idee Eesti stiilis iseseisvusest lootusetuna: igas Venemaa soome-ugri regioonis on enamuses indoeurooplased. Mordvas näiteks moodustavad ersad ja nende suguvennad mokšad kokku vähem kui kolmandiku elanikkonnast.

Seega on peamine eesmärk ellu jääda - hoida alal nende hõimurahvaste keeli ja kultuuri ning heita valgust Vene šovinismile. Esimene ülesanne on keeruline. Tallinnas asuvas soome-ugri liikumise kahetoalises keskuses seisab riiul uute luuleraamatutega mari ja teistes keeltes, mis on vaid piisk ookeani. "Mida me tõeliselt vajame, see on "Da Vinci kood" udmurdi keeles," tsiteerib Lucas Fenno-Ugria töötajaid.

Suurem lootus on tuua tudengeid Venemaa soome-ugri aladelt Eestisse õppima. 1999. aastal algatatud Hõimurahvaste Programm oli mõeldud kogemuste jagamiseks, tudengite tutvustamiseks Lääne ühiskonnaga ja nende eneseteadvuse tõstmiseks, kuid nii see päris välja ei kukkunud. Pooled ligi sajast tudengist otsustasid Eestisse jääda. Nüüd on põhitähelepanu suunatud kraadiharidusele ning tudengiprogrammile eraldatav raha on väga väike - üksnes kolm miljonit Eesti krooni. Rikas Soome annab vaid veidi rohkem, Ungari aga peaaegu ei midagi.

"Suure kala" protestid

Artikli autori hinnangul on vaid üks valdkond, kus soome-ugri liikumine on saavutanud mõningast edu - need on poliitikute ja aktivistide propagandainitsiatiivid. 2005. aasta mais kiitis Euroopa Parlament heaks Mari Eli Vabariigi võime hukka mõistva resolutsiooni.

See ajas Vene võimud vihale, nii nagu ka 2005. aasta augustis Marimaa pealinnas Joškar-Olas peetud 10. ülemaailmne fennougristikakongress. Kremlile lojaalne Mari Eli Vabariigi president Leonid Markelov puutus toona nähtavasti esimest korda kokku faktiga, et mõned võõramaalased - nende hulgas ka soome-ugri riikide suursaadikud ja poliitikud pluss mõned teadlased - pidasid vanu külakombeid ja imelikku keelt üsnagi huvitavaks.

Keele väljasuremist on võimalik Lucase kinnitusel peatada. Ta toob näite, et Norra on andnud kõvasti raha saamide kultuuri ja keele kaitseks, Venemaal aga suhtuvad võimud vähemuskeeltesse hoolimatult ja kahtlustavalt. Kui vana Idel-Urali riigi keskmeks olnud Tatarstan püüdis taas kasutusele võtta ladina tähestikku, milles saab kohalikku türgi keelt loogilisemalt kirjutada, keelas Kreml selle ära.

Peaasjalikult filoloogide ja etnograafide nõrgalt organiseeritud liikumise tagasihoidlikke proteste on raske võrrelda nende põhjustatud allergilise reaktsiooniga. Fennougristide eesmärk on hoida ära oma hõimurahvaste väljasuremist, mitte aga lagundada Venemaad, kirjutab Economist.

Kuid arvestades Venemaa raskusi oma tsaariajastu ajaloo mõistmisel, on vaenulik reaktsioon artikli autori arvates loogiline, sest Nõukogude Liidu kokkuvarisemine, mida president Putin nimetas katastroofiks, kajab vastu veel tänagi ning Eesti osalemine soome-ugri liikumises raskendab olukorda veelgi. Lucas märgib, et venemaalased ei salli Eestit tema majandusliku edu ja tugevate antisovetlike vaadete pärast suhtumises ajaloosse. Venemaa raev on soome-ugri aktivistide jaoks Lucase sõnul küll nagu tagantkäekompliment, kuid inimestele, keda nad püüavad aidata, on see järjekordne halb uudis.

Vahendanud Üve Maloverjan

 

Edward Lucas (1962) on Briti ajakirjanik, The Economist'i Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent. Ida-Euroopa teemadel kirjutanud ajakirjas aastast 1986. Oli 1996. aastast ajakirja Berliini korrespondent ja 19982002 Moskva büroo juhataja.

Üve Maloverjan töötab Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuses.

Ilmume ka e-ajakirjana: