You are here

Fenno-Ugria Asutus – sidepidaja sugulasrahvastega globaalpoliitika kiuste

Eesti, Soome ja Ungari riikide tekkimine lõi eelduse soome-ugri rahvaste koostöö organisatsiooniliseks ülesehitamiseks. Aktiivseimad olid haridustegelased ja õpetajad, sest nad leidsid, et soome-ugri rahvaste koostöö aitab tugevdada noorte inimeste rahvuslikku identiteeti.

Fenno-Ugria asutamine tuli esmakordselt kõne alla 1924. aastal Tallinnas II soome-ugri hariduskongressil. Seal valiti järgmist kongressi ette valmistav toimkond, kuhu Eesti poolt kuulusid Riigikogu liige Konstantin Päts, Tartu Ülikooli professor Peeter Põld ja haridusministeeriumi kooliosakonna juhataja Gustav Ollik. Neile tehti ülesandeks leida või luua organisatsioon, mis oleks soome-ugri kongresside "mõttekandja, otsuste täitja ja levitaja".

Hõimuliikumise algus

Fenno-Ugria tekkeni kulus aga veel paar aastat. 1925. aastast on säilinud märgukiri, mis räägib, et Eestis on sellise organisatsiooni loomine pikale veninud, ja teeb ettepaneku korraldada selles küsimuses nõupidamine. Arutelul, mis toimus alles 1926. aasta märtsis, otsustatigi tõenäoliselt asutada Fenno-Ugria, koostada Konstantin Pätsi projekti alusel põhimäärus ja saata see laiali võimalikele liikmesorganisatsioonidele.

Haridusminister kinnitas Asutise "Fenno-Ugria" põhimääruse 24. märtsil 1927 ning esimene koosolek toimus 27. mail 1927 Tallinnas. Seal valiti nõukogu juhatajaks ja eluaegseks toetajaliikmeks Konstantin Päts, tema abideks said Peeter Põld ja Gustav Ollik. Juhatuse esimeheks valiti Aleksander Veiderma, kes jäi sellele ametikohale kuni 1940. aastani.

Järgnevatel aastatel kujunes Fenno-Ugriast hõimuliikumise keskus Eestis. Asutus, millesse kuulus lõpuks ligi 40 organisatsiooni, tegeles hõimuliikumisest huvitatute ühendamisega ning soome-ugri kultuuritöö ja kultuuriühtsuse arendamisega. 1929. aastal avas Fenno-Ugria jooksvate küsimuste lahendamiseks Tallinnas Laial tänaval paiknenud hõimubüroo, mille sekretärina töötas Hella Jürgenstein-Raid. Tartusse loodi Fenno-Ugria osakond, kus töötas Villem Ernits.

Fenno-Ugria arendas toona mitmekülgset tegevust. Näiteks aastatel 1936-1938 organiseeris ta Eesti, Soome ja Ungari kultuuritoimkondade nõupidamisi, soome ja ungari keele õppimist, tõlketöid, hõimupäevade ja rahvuspühade tähistamist, viisade kaotamist Ungarisse sõiduks, Liivi rahvamaja ehitamist, soome-ugri õpilaspäevade korraldamist, soome-ugri rahvaid tutvustava informatsiooni kajastamist kooliprogrammides ja muud sellist.

Hõimuliikumise ja hõimurahvaste tutvustamiseks ning teabe levitamiseks andis Fenno-Ugria välja ajakirja Eesti Hõim (1928-1933), mille toimetaja oli Villem Ernits, ja aastaraamatut Eesti Hõim (1937-1939), toimetajaks Alo Raun.

Kolme riigi koostöö

Tähtsaimaks iga-aastaseks sündmuseks Eesti hõimuliikumises kujunes alates 1929. aastast hõimupäevade tähistamine. Esimest korda tähistasid hõimupäeva soomlased 1928. aastal Kalevala päeval. 1931. aastal otsustas Helsingis kokku saanud soome-ugri kultuurikongress, et Eesti, Soome ja Ungari peavad hõimupäevi edaspidi oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel.

Eesti hõimupäevade keskseks sündmuseks oli tollal aktus mõnes suuremas hoones - Tallinnas Estonia teatris või Kaubandus-Tööstuskojas, Tartus aga näiteks raekojas. Hõimupäevade puhul lehvisid kõikjal kolme riigi lipud, hõimumaade lippudega olid ehitud paljud majad, koolid ja linnatransport. Koolides ja kultuurimajades peeti pidulikke aktusi ning kirikutes jumalateenistusi.

Hõimuliikumist toetasid tõhusalt nii Soome, Ungari kui ka Eesti valitsused. Näiteks võib tuua, et Fenno-Ugria aunõunik aastast 1937 oli Konstantin Päts; hõimupäevadele pühendatud aktusest võtsid osa Soome president Kyösti Kallio ja peaminister Aimo Caarlo Cajander; valitsused saatsid hõimupäevade puhul tervitustelegramme; Fenno-Ugria juhatus käis õnnitlemas Soome presidenti Pehr Evind Svinhufvudi tema 75. sünnipäeval jne. Mis aga kõige olulisem - Eesti ja Soome ning Eesti ja Ungari vahel sõlmiti 1937. aastal kultuurikonventsioonid, mille kohaselt sai hõimuliikumine riikliku raamistiku.

1930. aastate lõpul arenesid kontaktid hõimumaade vahel jõudsalt: valmistuti 1940. aastal Budapestis toimuvaks kuuendaks kultuurikongressiks, samuti leidis aset hõimuhümni konkurss, mille võitjadki selgusid. Alanud sõda aga paiskas segi ka hõimurahvaste koostöö. Fenno-Ugria viimane tegevusülesanne oli Talvesõjas osalenud Soome invaliidide ravimine ja orvuks jäänud laste suvepuhkuse korraldamine Eestis. Nõukogude okupatsioonivõimud keelasid pärast Eesti inkorporeerimist Fenno-Ugria tegevuse.

Fenno-Ugria taassünd

1980. aastate lõpul algas Venemaa soome-ugri rahvastel rahvuslik ärkamisaeg, mille tulemusena asutati aktiivselt seltse ja ühinguid. Rahvusküsimuse aktualiseerimine ärgitas Eestis asutama soome-ugri rahvastega koostööd arendavaid organisatsioone. Kontaktide intensiivistumine ja ulatuslikkus viis mõttele asutada soome-ugri rahvastega koostööd arendav keskorganisatsioon.

Nii ilmuski aprillis 1991 Eesti ajakirjanduses Eesti Mari Seltsi, Eesti Saami Ühenduse ja Eesti Uurali Seltsi üleskutse taastada Fenno-Ugria tegevus. Organisatsioon taasasutati 1991. aasta mais Sihtasutis Fenno-Ugria nime all. Fenno-Ugria taasasutajate seas oli 40 organisatsiooni, kes esindasid nii seltse, loomingulisi liite, kõrgkoole kui ministeeriume. Vastavalt põhikirjale oli ja on ka praeguse MTÜ Fenno-Ugria Asutuse ülesandeks Eesti ja soome-ugri (uurali) rahvaste vahelise koostöö arendamine, samuti soome-ugri rahvaste rahvuskultuuriliste väärtuste tutvustamine ja info vahendamine. 1993. aastal asutati Fenno-Ugria juurde Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus. 1998. aastal algatas Fenno-Ugria Hõimurahvaste Programmi.

Alates 1993. aastast esindab Fenno-Ugria Eestit Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitees ning koordineerib Eesti-poolset tegevust soome-ugri rahvaste maailmakongresside vaheajal. 2004. aastal Tallinnas aset leidnud üle 600 osalejaga soome-ugri rahvaste IV maailmakongressi peakorraldajaks oli Fenno-Ugria Asutus. Kongressil osalesid Eesti, Soome ja Ungari president.

Üritused ja traditsioonid

Fenno-Ugria on korraldanud või aidanud korraldada mitmeid suurüritusi: 1993. aastal Mihkel Veske 150. sünniaastapäevale pühendatud teaduskonverentsi, 1995. aastal akadeemik Paul Ariste päevi, 1996. aastal Põhjamaade ja soome-ugri rahvaste folkloristikakonverentsi ning pärisameeriklaste festivali, 1997. aastal soome-ugri rahvaste VI folkloorifestivali, 1998. aastal soome-ugri rahvaste II ajalookongressi, 1999. aastal soome-ugri laste folkloorifestivali "Suveharja Ilo", aastatel 1994, 1998 ja 2001 soome-ugri noorte loojate etnofuturismi konverentse, 2002. aastal konverentsi Fenno-Ugria 75, aastail 2001-2003 noorte soome-ugri kirjanike konverentse ning 2006. ja 2007. aastal põlisrahvaste kultuurifestivali "Põhjataeva peegeldused".

Alates 1991. aastast on Fenno-Ugria olnud ühe soome-ugri maailma vanima traditsiooni - hõimupäevade peamine algataja, korraldaja ja propageerija. Nüüdseks tähistavad hõimupäevi pea kõik soome-ugri rahvad.

Viimastel aastatel on Fenno-Ugria kaasanud aktiivsesse hõimuliikumisse ka Eestis elavate soome-ugri rahvaste organisatsioone. Koos Eestis elavate maride ja mordvalaste ühendustega tähistatakse igal aastal ersa keele päeva ja mari sangari päeva. Traditsiooniks on saamas ka soome-ugri lastelaagrid: eesti lapsed sõidavad juba mitmendat aastat Fenno-Ugria vahendusel Udmurtiasse ja Marimaale ning sealt tulevad lapsed Eesti laagritesse.

Sidemed püsivad

Fenno-Ugria initsiatiivil on alates 1991. aastast Eesti ülikoolides õppinud üle 200 Venemaa soome-ugri rahvaste hulgast pärit üliõpilase, magistrandi ja doktorandi. Samuti on meie initsiatiivil tulnud Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli õpetama soome-ugri keelte ja ajaloo õppejõude, eesti keele ja kirjanduse õppejõude on aga lähetatud soome-ugri vabariikide ülikoolidesse. Viimastel aastatel on Fenno-Ugria olnud aktiivne Eestis elavate soome-ugri rahvaste organisatsioonide kaasamisel hõimuliikumisse.

Fenno-Ugria on soome-ugri sündmuste paremaks kajastamiseks ja tutvustamiseks andnud alates 1994. aastast välja infolehte ning alates 1997. aastast hõimukalendrit, mis on leidnud kindla koha tuhandete soome-ugri sõprade kodudes. Lisaks haldab Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus äsja uuendatud Fenno-Ugria kodulehekülge www.fennougria.ee ning ainulaadset rikkalikku raamatukogu.

Sidepidamine soome-ugri rahvastega pole kerge. On olnud perioode, mil Venemaa soome-ugri rahvaste rahvuslikku intelligentsi represseeriti sidemete pärast Eesti ja Soomega ning süüdistati spioneerimises. Ajad küll on muutunud, kuid kahtlused on jäänud. Ikka liigub visalt ringi kuulujutt "soome-ugri rahvaste vandenõust" ning taas viibutavad Venemaa poliitikud Eesti ja Soome poole näppu. Ka meie ise suures vabanemise tuhinas ning soovis minna Euroopasse või matkida Ameerikat oleme aeg-ajalt oma hõimurahvad piisava tähelepanuta jätnud ning ei hooma mõnikord selle koostöö tähtsust ja vajalikkust meile enestelegi. Samas ei ole mingit kahtlust, et soome-ugri küsimus on eestlaste jaoks meie endi rahvusteadvuse ja maailmanägemise küsimus.

 

Jaak Prozes (1965) on õppinud aastail 19831991 Tartu Ülikoolis ajalugu. Eesti Mari Seltsi asutajaliige, aseesimees 19901992, esimees aastast 1992. Fenno-Ugria Asutuse taasasutajaid. Olnud Fenno-Ugria juhatuse aseesimees ja esimees, direktor ja nõunik, praegu Hõimukeskuse juhataja. Oli 1997. aastal Eestis toimunud soome-ugri rahvaste VI folkloorifestivali peakorraldaja.

Ilmume ka e-ajakirjana: