You are here

Uurali dialoog

Kahtlemata ei saa uurali ehk soome-ugri ja samojeedi rahvad olla veresugulased. Me näeme liiga erinevad välja. Meie oleme europiidid, kuid Siberis elavad handid, mansid ja samojeedid võivad olla pilusilmadega. Soomeugrilaste keelesuguluse avastas 18. sajandi lõpus ungarlane János Sajnovics (1733-1785), kelle üksikuist tähelepanekuist kasvanud keeleteaduse haru fennougristika on laienenud uralistikaks, hõlmates ka samojeedi keeli.

Ajapikku on uralistika täienenud muude teadustega, nagu etnograafia-antropoloogia, folkloristika ja arheoloogia. Ka uurali rahvaste usundist ja rahvaluulest, samuti materiaalsest rahvakultuurist - näiteks ornamentidest, puidu ja tohu kasutamisest - on leitud ühisjooni.

Ühine mõtteviis

Teaduslikult tõestatud keelesuguluse juures ei ole uurali keeled vastastikku arusaadavad. Ometigi võib eestlane midagi mõista soomlase kõnest, udmurt saada aru komi keelest ning ersa ja mokša suudavad omavahel vestelda kumbki omas keeles, kui nad teineteist kuulama harjuvad.

Uurali keelte sugulus seisneb eelkõige nende sarnases ehituses. Omast kogemusest tean, et eestlane saab mari kirjutatud või räägitud vigasest vene keelest aru, kui ta selle sõna-sõnalt eesti keelde tõlgib. Venelane ei saa.

Kuid, nagu öeldud, ühisjooni on leitud ka uurali rahvaste vaimses ja materiaalses kultuuris. Mõtleme ju sarnastes keeltes ja küllap siis ka sarnaselt. Kõige põhjalikuma käsitluse uurali keelte, mõtlemise ja kultuuride seosest on andnud Uku Masing oma essees "Taevapõdra rahvaste meelest".

Uurali keeltes mõtlejale pole teda ümbritsev elus ja eluta loodus materjaliks, vaid partneriks. Samuti pole enamikule uurali kultuuridest omane agressiivsus: ajaloo käigus on püütud kohaneda aina uute ja uute naabritega, kuni nende eest taandumiseni, säilitamaks enese iseolemist.

Soome-ugri ühtsuse seisukohalt pole oluline, miks meie keeled ja kultuurid on sarnased. Ükskõik, kas meie esivanemad on kunagi mingis uurali algkodus üht algkeelt rääkinud ja sealt läände rännanud või oleme oma ühise keelelis-kultuurilise aluse kujundanud kõrvuti sarnastes tingimustes elades ja kontakteerudes.

Meie kultuuri ja mõtlemise tuum on sama, kuid siiski oleme aastatuhandete jooksul allunud erinevatele välismõjutustele klimaatilistest kultuurilisteni, mille keskkonnas on eri rahvad ja kultuurid erinevalt arenenud. Allpool püüan anda visandi meie kultuurilis-keskkondlikest hargnemistest, mis vahel võivad tükeldada ka rahvaid.

Põhjarahvad ja põllupidajad

Vanim ja põhilisim on erinevus põhjarahvaste ja põllupidajate vahel. Saamid nimetavad kõiki ümbritsevaid rahvaid, nii soomlasi kui norralasi, vahet tegemata "sõnniklasteks" (ládelaš, vrd soome lanta ‘sõnnik'), hantide jaoks olid ja on kõik eurooplased venelased, sölkup või neenets ei ole.

Põhjarahvad (samojeedid, handid, mansid, saamid ja ižmakomid) elatusid kuni eelmise sajandini küttimisest, korilusest ja põhjapõdrakasvatusest, mis on tinginud nende kultuuri põhimõttelise erinevuse. Nemad eristuvad ümbrusest mitte keele, vaid eluviisi poolest ja keelel on nende identiteedis tunduvalt väiksem osakaal kui teistel uurali rahvastel. Meie hõimurahvastest peetakse ainult põhjarahvaid põlisrahvasteks ning nende kohta kehtivad mitmed rahvusvahelised ning Põhjamaade ja Venemaa rahvuslikud õigusaktid, mis annavad neile majanduslikke ja kultuurilisi eriõigusi. Venemaal on põhjarahvastele soome-ugri koostööst olulisem väikesearvuliste põlisrahvaste assotsiatsioon RAIPON, ülemaailmselt panid saamid koos indiaanlastega aluse Põlisrahvaste Maailmanõukogule. Siin on ka põhjus, miks ižmakomid tahavad olla omaette rahvas, mitte osa komidest.

Ungarlaste eraldumine

Hiljemalt 9. sajandil eraldusid ungarlased, kelle puhul saab kindlalt väita, et nende esivanemad on praegusesse Ungarisse tulnud idast, lähimate keelesugulaste hantide ja manside juurest. Nemad ühinesid Euroopat koloniseerima tulnud sõjakate rändrahvaste lainega. Hiljem on nad saanud mõjutusi naabritelt, vahemerelistest kultuuridest, ning kujundanud oma originaalse kultuuri muudest soomeugrilastest eemal. Rohkem kui tuhande aasta jooksul pole neil olnud mingeid kontakte teiste soomeugrilastega.

Sajanditepikkune võitlus ja kõrvutielu türklastega on andnud ungari kultuuri ka türgi mõjutusi. Seetõttu on ungari fennougristidel ja hõimuliikujatel lisaks keeleliselt kõige lähematele hantidele-mansidele parimad suhted just maridega, kes on mõjutusi saanud samasse keel- ja uskkonda kuuluvatelt tatarlastelt ja baškiiridelt.

Erinevad isandad

Keskajal sattus osa soomeugrilasi läänekristluse, osa islami ja osa idakristluse mõjusfääri. Läänekristluse mõju alla jäid eestlased, soomlased ja liivlased ning osa saame. Läänepoolsete saamide kultuuri mõjutas seejärel tugevasti vägivaldne misjonitöö 17. sajandi teisel poolel ja 18. sajandi keskpaigast alates Lars Levi Laestadiuse juhitud luterlik äratusliikumine, mis keelas igasugused ilmalikud ja paganlikud lõbustused. Idapoolsed saamid said ükskõiksemas õigeusklikus keskkonnas oma kultuuri mitmekesisemalt säilitada.

Udmurdid ja marid langesid alates 10. sajandist kõigepealt islami mõju alla, säilitades ometi animistlikud omausud. Tänapäevani on mõlema rahva omausk säilinud paremini islamiusku Baškiirimaal kui Mari või Udmurdi vabariigis. Mäe-, niidu- ja idamaride halb läbisaamine on suuresti pärit kultuurimõjude erinevusest: mäemarid sattusid õigeuskliku Venemaa võimu alla veel enne Kaasani vallutamist 1551. aastal, niidumarid õigeusustati 18. sajandil ja paljud neist on kaheusulised, idamarid aga on siiani ristimata. Ka Udmurdimaa sattus idakristluse mõju alla 18. sajandil. Nii keeleliselt kui kultuuriliselt on maride ja udmurtide juures näha tugevat tatari mõju. Näiteks on nii mari kui udmurdi keeles tänan tatari keelest laenatud tau, eriti idamaride ja idapoolsete udmurtide religioonis on tunda islami kombestiku mõju.

Ersad ja mokšad jäid pikaks ajaks tatari ja vene mõju vahelisele eikellegimaale. 17. sajandil algas massiivne vene kolonisatsioon ja vägivaldne õigeusustamine.

Komid on Venemaa mõju all juba 11. sajandist. Õigeusu misjonär Permi Stefan lõi komidele 14. sajandil oma tähestiku, mis küll 16. sajandil keelati. Nii ongi nad Venemaal kõige kohanenumad ja võib-olla ka edukamad soomeugrilased.

Idapoolsed läänemeresoomlased (karjalased, vepslased, isurid, vadjalased, setud) on juba Novgorodi riigi algusest olnud idakristluse mõju all. Kuid erinevalt komidest elavad nad Eesti ja Soome kõrval ida ja lääne piiril, mis on muutnud nende poliitilise ja kultuurilise olukorra teistsuguseks kui komidel. Karjalasi on tugevalt mõjutanud pidev piiriülene suhtlus soomlastega, isegi soomlaste rahvuseepos Kalevala on kokku pandud karjala lauludest.

Vadjalased ja isurid on sajandeid elanud kõrvuti Rootsi ajal Ingerimaale ümber asustatud luterlike soomlastega ning tsaariajal välja rännanud eesti asunikega.

Viimane veelahe

Viimane suur lahknemine toimus möödunud sajandi algul, kui läänemõjulistel soomlastel ja eestlastel õnnestus Venemaa kommunismi haardest pääseda. Hoolimata tagasilangusest pärast Teist maailmasõda on see lahknemine kõige uuem ning paistab just seetõttu hoiakutes ja kommetes kõige enam välja.

Juba perestroika ajal hakkas muutuma eesti lehtede stiil ja sõnavara. Venemaa soomeugrilaste ajalehed on aga suurel määral siiani säilitanud Nõukogude ajakirjanduse poeetika, hoolimata sellest, kui rahvuslikult nad meelestatud on.

Äsja ilmunud prantsuse-udmurdi vestmikus tutvustatakse udmurtidele Prantsusmaa ja prantslastele Udmurdimaa pühasid ja tähtpäevi. Udmurdi omade hulgas on kõrvuti vanade paganlike tähtpäevadega ka meestepäevana 23. veebruaril peetav Nõukogude armee aastapäev.

Teiste kaudu oma juurteni

Meie ühisosa on vähemalt poolsada korda vanem kui Nõukogude võim ja kultuuriliselt rohkemgi kordi olulisem kõigile soomeugrilastele. Kõige välisem erinevuste kiht ei tohi segada soome-ugri kultuurikoostööd, sest ühisest tuumast kõneldes oleme ühte meelt.

Meid ei tohiks segada seegi, et eestlaste n-ö kultuursõnad kipuvad olema saksakeelsed, Venemaa soomeugrilastel aga venekeelsed ning et handi ja saami kultuuris on kahvel tundmatu riistapuu.

Just kultuurierinevuste pärast peamegi tegema koostööd. Välised kultuurimõjud on kujundanud meie kultuurid erinevaiks. Kui tahame aga leida midagi päris oma, mis pole laenatud ei sakslastelt, tatarlastelt ega venelastelt, peame tundma õppima oma hõimurahvaid. Mis on ühes kultuuris hävitatud, võib teises veel alles olla - näiteks saami šamanismist kadunud jooni võib kohata Siberis, kust mitugi saami on neid otsimas käinud. Sellised asjad võivad anda impulsse hävitatut taastada või vähemalt saada aimu, milline see oli, ja taustana arvesse võtta. Saami Beaivvaš-teater Norras näiteks laenas kord Koola poolsaarelt tantsuõpetaja, sest lestadiaanlus on saami tantsud lääne pool hävitanud.

Eesti regilaulu teist tulekut on toetanud ka hõimurahvad: lisaks Veljo Tormisele, kes on kasutanud oma loomingus teiste läänemeresoomlaste rahvamuusikat, oli näiteks ka 1970. aastate Hellero repertuaaris oluline koht nii vanadelt vadjalastelt õpitud regilauludel kui muudel hõimurahvaste lauludel, eriti Viktor Danilovi ersa lauludel. See toetus võis otsustav olla, sest kui võrdleme kalevalamõõtu laulmist Soomes ja regilaulmist Eestis, siis meil on see võrratult mitmekesisem - hevist koorilauluni ja nende sünteesini. Ja vähemalt minu meelest tuuma tajuvam kõigist Soome kunstkaanonitest ja etnofuturismist.

Oleme üksi ja sellepärast koos

Pikaaegne Ungari Moskva suursaadik ja tähtis soome-ugri tegelane György Nanofszki rääkis kord anekdoodi Itaalia ja Ungari maffiast. Kui Itaalia maffia midagi ütleb, siis kõik kuulavad sõna, kui Ungari maffia midagi ütleb, siis keegi ei saa aru. Oleme oma naabritele kõik veidrad. Meie emakeelsest kõnest ei saada aru. Me kõik tunneme selle pärast alaväärsust. Johannes Aavik Eestis püüdis meie keelelist alaväärsust likvideerida, kuid ei saanud hakkama. Olgu poliitikaga kuidas tahes, aga kunagi ei hakka ei sakslased, inglased ega venelased aru saama, mis me (neenets, ungarlane, seto ja kõik muud) oma keeles mõtleme. Omavahel olles, nende (inglise-vene-saksa) keeltes rääkides, saame üksteisest aru ja oleme õnnelikud, leides ühiseid arvsõnu. Ja kas või sellepärast, et mitte olla üksi, vajame üksteist.

Soome-ugri dialoog ongi võimalik, mõttekas ja viljakas just seepärast, et ühelt poolt mõtleme sarnaselt ja oleme võimelised üksteist mõistma, teisalt aga oleme nii erinevad, et meil on, mida üksteisele öelda.


LOE VEEL

Ariste, Paul. Läänemere keelte kujunemine ja vanem arenemisjärk. - Eesti rahva etnilisest ajaloost. Tallinn, 1956. Lk 5-23.

Branch, Michael. Uurali keelte ühine ajalugu. - Keel ja Kirjandus. 1993, 3. Lk 175177.

Hõimurahvad: kirjandusnimestik. Tallinn, 1994.

Kaplinski, Jaan. Heidegger, emakeel ja keeleema. - Vikerkaar. Nr. 10-11. 187-189; Keel ja tõelus. - Tõtt-öelda. Tartu, 2003. Lk 46-52. Samal teemal muudes keeltes vt: http://jaan.kaplinski.com/

Kappeler, Andreas. Russlands erste Nationalitäten. Köln; Wien, 1982. VII, 571 lk. Russland als Vielvölkerreich. München: Beck, 1992.

Künnap, A., Palmeos, P., Seilenthal, T. Põhja ja itta: lehekülgi meie sugulaskeelte uurimisloost. Tallinn, 1974.

Masing, Uku. Keelest ja meelest. Tartu, 2004.

Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. Tallinn, 1970.

Taagepera, Rein. Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu, 2000.

Uibopuu, Valev. Meie ja meie hõimud. Lund, 1984.

Wiik, Kalevi. Eurooplaste juured. Tartu, 2005.


Andres Heinapuu (1954) on lõpetanud 1980. aastal Tartu Ülikooli eesti filoloogina. Eesti-Saami Ühenduse asutajaliige (1989), esimees 19901993. Fenno-Ugria Asutuse taasasutajaid. Alates 1993 Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee Eesti-poolne koordinaator. Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuse juhataja 19962002. 2004. aastal Tallinnas toimunud IV soome-ugri rahvaste maailmakongressi peakorraldaja. Alates 2006. aastast Tartu Ülikooli doktorant.
Ilmume ka e-ajakirjana: