You are here

Hõimusolidaarsus aitab jääda iseendaks

Tõnu Seilenthal on möödunud sajandi 90ndail aastail kirjutanud: [- - -] humanitaarteadlase, sealhulgas ka fennougristi ja vedurijuhi vastutus oma töö eest on erinev. Vedurijuhi vastutus lõpeb siis, kui ta on toimetanud oma veeremi sihtjaama ja astub depoos vedurist välja, Odüsseus aga jätkab oma eksirännakuid meie mõtetes ka täna, kuigi ta laev on ammu jõudnud Ithakasse. Nii ei ole ka fennougristi ülesanne levitada vaid nn puhast teaduslikku informatsiooni. See ei tohi olla pelk faktidekogum, vaid peab olema teatud ideoloogia poolt läbimõtestatud informatsioon, mis kujundab kogu rahva maailmavaadet. See on tänases Eestis ja ka Ungaris eriti vajalik, sest praegune võimupõlvkond, kes põhjendatult on hüljanud tühjalt kõmiseva sovjetliku rahvaste sõpruse ja vendluse loosungi, ei ole Brüsselisse kiikamise tuhinas suutnud endale formuleerida mingit selget rahvusliku identiteedi ideoloogiat. Seda on aga hädasti vaja, et teha lõpp mõttemanipulatsioonidele, kus "Euroopa Liidu nõudmised" või teisalt "Venemaa huvid" oleksid manööverdatud mõistesse Eesti (või Ungari või Soome) huvid.

Selles tsitaadis on piisavalt lahti seletatud 80. aastapäeva tähistava Fenno-Ugria olemasolu mõte ja põhjus. Kui 80 aastat tagasi toimus Fenno-Ugria Asutuse läbi koostöö peamiselt Eesti, Soome ja Ungari vahel, oli selle alus puhtalt rahvuskultuuriline. See töö oli kantud teadmisest, et kolmel soome-ugri riigirahval on midagi, mida teistel Euroopa rahvastel pole, ning oli suunatud kultuurilise iseolemise tugevdamisele.

Moodne eesti kultuur koosneb kahe alge sümbioosist. Üks neist on aastatuhandetevanune maarahva omakultuur, teine "üldine" Euroopa kultuur (algul saksa šniti järgi, Noor-Eestist alates ka muude valitud mõjude põhjal kujundatud). Kui teine alge tugevneb tänu välismõjudele pidevalt, eriti nüüd Euroopa Liidus olles, siis toda oma algupärast põhja ehedal kujul meil endil ju pole. Nii on hõimurahvaste kultuurid meile omalaadseks kultuuriliseks tagalaks, mille järgi võib aimu saada sellest, mis on päriselt oma, ja millest teadlik olemine aitab meil rohkem eneseks jääda. Kui hõimurahvaste kultuurid ja keeled hävivad, kaotame selle tagala.

Ajal, mil hõimuliikumine oli Nõukogude Liidus põlu all, oli seda võimalik arendada teaduse kattevarjus. Näiteks soome-ugri rahvamuusika konverentse Tallinnas saatsid alati nende rahvaste elava muusika kontserdid, millest sai osa tunduvalt laiem avalikkus kui vaid etnomusikoloogid. Fenno-Ugria taastamises mängisidki suurt osa meie filoloogid ja teised fennougristid, kes nägid hõimurahvastes mitte materjali ega töövahendit, vaid väärtust. Veel enne seda hakati teadusuuringuid rakendama hõimurahvaste elava kultuuri teenitusse ning kasutama teadlase autoriteeti väiksemate hõimurahvaste olukorra parandamiseks. Tundsid ju Eesti fennougristid sedagi teistest paremini. Paraku on muutunud oludes soomlased meist nii fennougristikas kui Venemaa soomeugrilaste olukorra tundmises mööda läinud.

Eriti praegu, mil Venemaa, Euroopa Liidu ja Eestigi poliitikute "huvid ja nõudmised" on hägustamas soome-ugri kultuurikoostöö mõtet, on vajadus algse ja siiani jätkuva hõimusolidaarsuse mõtte ja põhjuse rõhutamiseks suurem kui kunagi varem. Loodan, et ka käesolev vihikuke aitab sellele kaasa. Head lugemist!

Ilmume ka e-ajakirjana: