Oleme juba harjunud, et talv on gripihooaeg. Ka ajal, mil noor Eesti riik novembris 1918 Vabadussõda alustas, möllas maal parasjagu gripiepideemia. Vabadussõja jooksul langes lahingus ja suri haavadesse 2060 meest. Haigustesse suri samal ajal 1388 Eesti sõdurit. Suurima lõikuse sai surm aga tsiviilelanikkonnast – toetudes lünklikele andmetele valdadest ja kihelkondadest, võib oletada, et Eestis suri aastail 1918–1919 grippi rohkem inimesi, kui andis elu iseseisvuse eest.
1918. aasta 20. detsembril kirjutas Jaak Sõggel, Saarde põllumees, Eesti Rahva Muuseumi ja Postimehe kirjasaatja, oma päevikusse: “Tänavu sügisel põdesid kõik vallad, külad ja talud laialt influentsa haigust, mida nüüd uueks Hispaania haiguseks kutsuti. Vähe oli neid, keda see haigus puutumata jättis. Paljud, mõnest talust mitu, langesivad selle haiguse alla hauda.” Nädala pärast, Saksa okupatsioonivägede lahkumise järel, toimusid Sõggeli kodukandis juba Eesti sõjaväe ja Punakaardi kokkupõrked. Maailmasõjast oli saanud Vabadussõda.
Ilmselt pole kunagi võimalik teada saada, kui suur täpselt oli viimase inimkonda tabanud ohvriterohke pandeemia, 1918.–1919. aastate gripi põhjustatud haigus- ja surmajuhtude arv Eestis, sest Esimesele maailmasõjale järgnenud segased ajad Ida-Euroopas jätavad Hispaania influentsa kulu jälgimiseks kesised võimalused. Surmava gripi tõenäolisel kõrgajal, 1918. aasta oktoobris-detsembris, oli Eestis Saksa okupatsioon, millest terviklikud tervishoiuülevaated puuduvad. Noppeid leiab ajakirjandusest, kus kohalike uudiste rubriigis kirjutatakse, et novembris oli mõnes kihelkonnas surnud grippi nädalas poolsada või enamgi inimest, et kusagil oli haigust põdenud juba kaks kolmandikku elanikest, ning et rekvireerimistest ja muust sõjaga kaasnevast tingituna alatoidetud rahvas oli eriti vastuvõtlik gripijärgsetele tüsistustele. Nenditakse, nagu mujalgi maailmas, et gripp tapab elujõulisi, nooremapoolseid mehi. Arhiivist võib leida jaoskonnaarstide koostatud ülevaateid, millest selgub, et haiguse surmavus võis olla mitte vähem kui üks protsent.
Gripipandeemia möllates kujunenud iseseisvas Eesti riigis – 11. novembril 1918. aastal asus tegevusse Eesti Ajutine Valitsus – tekkis nakkushaiguste kohta juba teatav ülevaade, millest on näha, et 1919. aastal ei olnud gripp Eestis oma surmavat mõju veel kaotanud. Sõjaväes registreeriti Vabadussõja jooksul 4500 gripijuhtu ning suri 107 inimest, s.o üle kahe protsendi haigestunutest. Gripi kõrgperioodid Vabadussõja aastatel olid 1919. aasta märts ja 1920. aasta jaanuar. Sõjaväevõimud tunnistasid ka, et alati ei pruugitud vahet teha, kas surma põhjuseks oli gripp või gripile kaasnenud-järgnenud südamehaigus või kopsupõletik. Viimasesse suri sõjaväes koguni 17 protsenti haigestunutest, s.o 307 inimest.
