You are here

Miks õppida füüsikuks, kui on võimalik saada tema ülemuseks

Juunikuu keskpaiku külastas Eestit rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi president hollandlane HANS JORDENS. Millised olid presidendi muljed siinsest ettevalmistustööst seoses olümpiaadiga, seda uuris olümpiaadi meediatiimi liige, Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilane Kristiina Štõkova.

Kellele antakse õigus korraldada rahvusvaheline füüsikaolümpiaad?

Riigil, mis korraldab rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi, on õigus kutsuda osalema uusi riike, ning vastavalt statuudile peab uus riik viie aasta jooksul deklareerima, millal nad ise kavatsevad olümpiaadi korraldada. Seega ütleksin, et see on pigem kohustus kui õigus. Eesti hakkas osalema 1992. aastast ning 1996 andsite lubaduse korraldada füüsikaolümpiaad siin 2012. aastal. Nagu näha, on ajavahe, mil lubadus antakse ning millal üritus tegelikult korraldatakse, väga suur. Siit tulenevad mitmed piirangud: lubaduse andmise ajal pole teada, mitu riiki üritusele saabub ning kui palju selleks raha kulub. Enamasti on aga kulud võrdelised võistlejate arvuga. See muudab lubaduse andmise ja täitmise üsna raskeks.

Kuidas olete rahul senise ettevalmistus- ja korraldustööga Eestis? Kas on ka mingeid suuri erinevusi võrreldes eelnevate aastatega?

Olen väga rahul, ja ma ei ütle seda ainult teie meelitamiseks, vaid tõepoolest olete suurepärase töö ära teinud. Alguses olin natuke mures, et võistlus peetakse kahes linnas, Tartus ja Tallinnas, sest arvasin, et ei saa kirjutada töid, teha neist koopiaid ning edastada neid juhendajatele, kui vahemaa on 200 kilomeetrit. Esmakordsel külaskäigul Eestisse selgitati mulle põhjalikult süsteemi, kus kõik on tehtav interneti teel. Saan aru, et Skype on eestlaste fetiš, kuid sellegipoolest avaldab niisugune korraldus muljet. Olen kindel, et süsteem töötab ja on eeskujuks tulevastele korraldajariikidele. Mul on isegi kahtlusi, kas järgmine riik on võimeline füüsikaolümpiaadi niisama hästi läbi viima kui Eesti.

Kas ja miks arvate, et reaalained on õpilaste seas üha populaarsemaks muutumas?

Omal ajal levis ütlus: „Miks õppida füüsikuks, kui on võimalik saada tema ülemuseks?” Niisiis valitses Lääne-Euroopas aeg, mil paljud hakkasid õppima ärijuhtimist. Meil on veel praegugi erialasid, kus tuhanded noored õpivad juhtimist ja majandust. Kuid mida tähendab juhtimine? Need tudengid tahavad saada ülemuseks. Minu kogemus ütleb, et kui mõni säärane üliõpilane oli laborisse tulemas, valda hirm, et nüüd peab jälle midagi hullu juhtuma. Nad käisid ringi nagu väikesed ministrid, seljas ülikond, kaelas lips, käes kohver, ja neil oli juba varakult kamandav toon. Õnneks mõistavad tudengid praegu üha enam, et õppida tuleb midagi palju keerulisemat ja tõsisemat.

Kuidas hindate võistlusel osalevate noorte teadmisi?

Võite ette kujutada, et tippvõitjale ei ole ülesanded eriti keerulised, ilmselt valdab ta küsitavaid teemasid väga hästi. Loomulikult on ülesannete tase palju kõrgem kui gümnaasiumis üldiselt, ent ka ettevalmistus on õpilastel vastav. Näiteks rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil on igal aastal eelnevalt välja pakutud teatud teema või teemade valdkond, sest võimatu on teada kõiki reaktsioone peast. Sellest tulenevalt teavad osalejad, mis suunas ettevalmistusi teha. Kuid IPhO-l võime küsida kõike, kuni see on füüsikaga seotud. Siin aitab osalejaid intuitsioon, mis paneb nad vastavalt tegutsema.

Mida annab osalemine rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil?

Peamine – igale võistlejale fantastilise kogemuse. Igal aastal kinnitavad osalenud, et see avardab silmaringi ning annab tõuke karjääri alustamiseks füüsikas. Võistlejad saavad endale huvipakkuvas valdkonnas uusi sõpru ning tutvusi kogu eluks. Säärase võrgustiku loomine on oluline – teadus on rahvusvaheline äri.

Milline on Teie isiklik suhe füüsikaga?

Õpinguid alustasin teoreetilise ning lõpetasin molekulaarfüüsika erialal. Olin pea kümme aastat keskkooliõpetaja, siis läksin kaheks aastaks perega Aafrikasse, kus õpetasin ülikoolis füüsikat prantsuse keeles. Tulnud tagasi Hollandisse, töötasin kolmkümmend aastat Groningeni ülikoolis. 1982. aastal kutsus Saksamaa Hollandit esmakordselt rahvusvahelisele füüsikaolümpiaadile. Mitmel põhjusel jäi osalemise organiseerimine minu ja ühe mu kolleegi õlgadele. Meil oli aega paar kuud, et kutsuda kokku oma riigi koolid, teha väike test ning esmakordselt valida Hollandi esindusmeeskond.

Kuidas Teist sai IPhO president?

Olin Hollandi meeskonna juht ja ühtlasi riikliku olümpiaadi korraldaja aastani 2006. Tol ajal arvasin, et kakskümmend viis aastat on piisav aeg, et olümpiaadiga seotud tegevusest loobuda. Kahjuks suri 2007. aasta IPhO ajal tollane president ning sellesse ametisse vajati uut inimest. Olin küll mängust väljas, kuid sellest hoolimata kirjutasid mulle mõned sõbrad-kolleegid, küsides, miks ma ei kandideeri. Siis mõtlesingi: „Miks mitte?” Panin end kandidaatide nimekirja, osalesin valimistel ning osutusin valituks.

Milliste mõtetega kodumaale tagasi sõidate, et olümpiaadi avamise ajaks uuesti tagasi olla?

Tahaksin öelda midagi julgustavat korraldajatele, avaldada tänu, sest nad on juba mõnda aega selle ürituse nimel teinud täiskohaga tööd. Olümpiaadi toimumise ajal, nende kümne päeva jooksul juulis, tekib kindlasti hetk, mil mõni neist mõtleb: „Miks ma seda teen?” Kuid lõputseremoonial ringi vaadates nad siiski mõistavad, et see on tõelist rahuldust pakkuv tegevus.

Horisont 2/2014

Ilmume ka e-ajakirjana: