You are here

Talendid Koju 1920–1923: tagasi tuli tuhandeid

Kuula samal teemal:

Toomas Jüriado intervjuu Helen Rohtmetsaga

raadio KUKU 31. mai saates LOODUSAJAKIRI

Talendid Koju on projekt, millega oleme üldiselt hästi kursis. Märksa vähem teatakse, et sama teema oli äärmiselt aktuaalne iseseisvunud Eesti Vabariigis veidi enam kui 90 aastat tagasi.

Viimastel aastatel on Eesti avalikkuses leidnud laia kõlapinda mure eestlaste väljarändamise pärast. Välisriikidesse tööle või õppima läinute kaotsiminekust ja vajadusest neid Eestisse tagasi meelitada on räägitud palju nii Eesti meedias kui ka arvukatel konverentsidel ja ümarlaudadel. Ühe väljarännanute segmendi, talentide tagasikutsumiseks on käivitatud lausa eraldi projekt – Talendid Koju, mille abil püütakse võimalikult palju andekaid eestimaalasi kodumaale tagasi tuua ning Eesti majandust seeläbi tõusuteele aidata.

Küllap on paljud meist suure meediakära tõttu käimasoleva talentide kojutoomise projekti sisu ning tulemustega üsna hästi kursis. Märksa vähem teatakse tõenäoliselt aga Eesti riigi varasematest püüdlustest andekaid kaasmaalasi välisriikidest koju meelitada. Ometi oli see teema äärmiselt aktuaalne ka veidi enam kui 90 aastat tagasi – noores iseseisvunud Eesti Vabariigis oodati talente pikisilmi koju tagasi, püüti neile kohapeal töökohti muretseda ning avaldati lootust, et nende tagasiränne aitab riigi kehvas seisus olnud majandust tõusule turgutada. Ehkki haritlaste ja spetsialistide naasmisega seotud ootused olid sarnased nii toonases kui ka tänases Eestis, andis talentide tagasitulekule 1920. aastate alguses täiendava tõuke Eesti emigrantide peamisel asukohamaal, Nõukogude Venemaal valitsenud keeruline olukord – paljude eesti soost haritlaste jaoks läks elu pärast 1917. aasta oktoobrikuud Venemaal sedavõrd kibedaks, et koju tagasi pöördumisele ei jäänud kuigi palju mõistlikke alternatiive.

Tartu rahu avas piirid

1918. aasta alguses elas ligemale 215 000 väliseestlasest ligikaudu 200 000 teisel pool iseseisvaks kuulutatud Eesti Vabariigi idapiiri. Nende, Eestist pärit emigrantide hulgas oli nii Eesti iseseisvumisele eelnenud aastakümnetel tsaaririigi idapoolsetesse osadesse maad saama rännanud eesti asunike järeltulijaid kui ka märkimisväärne seltskond Vene suurlinnadesse õppima või karjääri tegema läinud eestlasi, kelle senise elu Venemaal pööras pea peale bolševike võimuletulek ja sellele peagi järgnenud Vene kodusõda.

Nõukogude Venemaal käivitunud eraomandi riigistamine ning üha süvenev näljahäda ja terror ergutasid end ootamatult „punasest paradiisist” leidnud eestlasi pilku ajaloolise kodumaa poole pöörama. Seda enam, et tegu oli nüüd ju iseseisva Eesti rahvusriigiga.

Ehkki osal emigrantidest õnnestus Eestisse pöörduda ka Saksa okupatsioonivõimude loaga või põgeneda üle Vabadussõja rindejoone, said Eesti riigivõimud hakata emigrantide kojutoomist ametlikult organiseerima alles pärast Vabadussõja lõppu – Tartu rahulepingusse kirjutati sisse säte, millega anti Nõukogude Venemaal viibinud eesti soost isikutele võimalus aasta jooksul (tähtaega pikendati hiljem 1. jaanuarini 1922) taotleda Eesti kodakondsust ja seejärel aasta jooksul Eesti kodanikena Venemaalt lahkuda. Ning mis eriti oluline, Vene kodakondsuse Eesti kodakondsuse vastu vahetanutel, nn optantidel, oli rahulepingu järgi õigus kodumaale kaasa võtta ka oma aastatega muretsetud vallasvara – säte, mille tähtsust kaalukausi langemisel kodumaale rändamise kasuks ei saa muude tegurite kõrval kindlasti alahinnata.

Emigrantide tagasipöördumise korraldamiseks saadeti 1920. aasta maikuus Moskvasse ka spetsiaalne Eesti Vabariigi kontroll-opteerimise komisjon, mida hakkas juhtima endine haridusminister ja Asutava Kogu liige Johannes (Juhan) Kartau. Samal kuul avati komisjoni osakond ka Petrogradis ning hilissügisel Siberis Omski linnas.

Lisaks emigrantide teavitamisele kodakondsuse taotlemise võimalustest, nende arvukatele kirjadele ja järelepärimistele vastamisele, kodakondsustaotluste vastuvõtmisele ning kodanikeks tunnistatute rongidele paigutamisele osalesid opteerimiskomisjoni ametnikud ka otsustusprotsessis, kellele emigrantidest kodakondsustunnistus anda. Siseministeeriumisse hakati otsustamiseks edasi saatma eelkõige nende isikute avaldusi, kelle Eestist pärit olemine või Eesti riigile „kasulikkus” komisjoni ametnikes kahtlust tekitas.

Eelistati haritlasi ja oskustöölisi

Eesti avalikkus tervitas väljarännanute tagasitulekut ja neid püüti võimalikult kiiresti kodumaale toimetada. Kõige innukamalt oodati majandus- ja ülesehitusraskustes vaevlevasse noorde riiki tagasi aga neid, kelle ametialastest oskustest ja teadmistest loodeti kohapeal enim kasu lõigata. Lisaks vaimuannete ja kasulike oskuste sissevoolule oli haritlaste ja oskustööliste tagasitulekuga seotud veel teinegi oluline aspekt: neile loodeti Eestis valitsenud tööpuuduse tingimustes kõige kiiremini ja kõige tõenäolisemalt teenistust leida.

Nagu kirjutas Johannes Kartau 1920. aasta septembris välisminister Ado Birgile, tingis tema „riikline arusaamine” talle „kindlasti järgmist talitamise viisi”: „Eeskätt tulevad vastu võtta need, keda riik iseäranis tarvitab: kvalifitseeritud töölised, arstid, insenerid, tehnikerid, meistrid, kooliõpetajad, maamõõtjad, ametnikud, agronomid, põllutöölised, hulga lastega perekonnad, tööstuse ettevõtjad, jõukad ja sidemetega vabriku direktorid, hea kuulsusega kaubamajade omanikud, teadusmehed, kunstnikud jne. Need toovad Eestisse oma võimised, teadmise, kogemused, sünnitavad uut elu ja panevad vana elavamalt liikuma, aitavad kindlustada riigi majanduslist aluspinda. Need leiavad kodumaal tööd ja leiba, need sünnitavad ise tööd ja leiba. Kui need esimesed kohale jõudnud, omale aseme valmistanud ja tarviliku majanduslise kindluse tunde sünnitanud (kahju, et nad ei saa minna oma töökodade, vabrikute ja tööriistadega [...]), siis võivad järele tulla ka need, kes tööd ja leiba seal kohe ei leia.”

Viimasesse kategooriasse kuuluvaina nimetas Johannes Kartau näiteks „bonnesid ja õmblejaid” ehk nõndanimetatud „sakste teenijaid”, kelle võimalustes Eestis tööd leida opteerimiskomisjoni esimees sügavalt kahtles. Püüdes vältida Eesti sotsiaalhoolekandesüsteemi ülekoormamist optantidega, kes Eestisse jõudes endale tööd leida ei suuda, pandi nende taotlused komisjonis ootele, lootuses, et majanduslik olukord Eestis vahepeal paraneb, või saadeti need otsustamiseks siseministeeriumisse, millega otsuse langetamine viletsaid postiolusid ja pikaldast menetlusprotsessi arvestades põhimõtteliselt samuti edasi lükati. Haritlaste ja „eriteadlaste” esitatud taotlusi hakati Nõukogude Venemaal tööle asunud opteerimiskomisjonis vastu võtma aga väljaspool üldist järjekorda.

Talendina Eesti tööjõuturul

Eesti soost haritlased ei tormanud kodumaale tagasi sugugi ummisjalu, ilma sellega seonduvaid plusse ja miinuseid põhjalikult läbi kaalumata. Aastate eest olid nad toonastest tsaaririigi Eesti- ja Liivimaa provintsist lahkunud piiratud või koguni kättesaamatute õppimis- ja karjäärivõimaluste tõttu. Nüüd, kus tekkinud oli Eesti riik ning baltisakslastest eliit oli võimult tõrjutud, võisid nad oma endist kodumaad käsitleda kõigi võimaluste maana: riigina, kus just Eesti soost haritlastel on võimalus riigitüüri juurde asuda, arendada riigi majanduse, teaduse ja kultuuri jaoks olulisi erialasid ning avada täiesti uusi uurimissuundi. Võib oletada, et emigrandid panid Eestisse pöördumisele suuri lootusi. Samas teadsid neist vähesed, mida see uus riik endast kujutab ning täiesti tundmata olid võimalused kodumaal teenistust leida. Polegi siis ime, et eestlastest haritlased saatsid enne kodakondsustaotluse esitamist opteerimiskomisjonile järelepärimisi, uurides, kas neile leiduks Eestis erialast rakendust.

Nii pöördusid 1920. aasta maikuus komisjoni poole näiteks eestlastest mäeinsenerid, kellel, nagu paljudel teistel emigrantidel, oli oma ametialal Eestis varasematel aegadel üsna vähe lootust teenistust leida. Nüüd aga, kus kallil kodumaal oli hakatud „põlevat kivi välja kaevama”, terendasid inseneridest emigrantidele Eestis hoopis uued perspektiivid, seda enam, et Eesti riigi maid oli inseneride arvates kindlasti tarvis „geoloogia seisukohalt edasi uurida”.

„Kui Eesti riigi valitsus arvaks mäetööstust alata ja mind selleks otstarbeks Eestimaale kutsuks, siis sõidaks ma kõige suurema rõõmuga,” kinnitas 1920. aasta maikuus Nõukogude Venemaal viibinud insener Oskar Vuht, ning nagu paljud teised sarnased pakkumised, langes seegi viljakale pinnasele. Kinnitades, et mäeinseneridel „saab Eestis küllalt tegemist olema”, anti Venemaal viibinud inseneridele Oskar Vuhtile, Jaan Aarman(n)ile ja 1930. aastatel Tallinna tehnikaülikoolis mäeosakonna asutanud Jaan Kargile teada, et neile on Eestis juba töökohadki valmis vaadatud.

Kodumaal teenistuse leidmise pärast ei pidanud muret tundma mitmed teisedki teadlased, nagu näiteks Eestile hiljem omajagu rahvusvahelist kuulsust kogunud neuroloog Ludvig Puusepp või astronoom Ernst Öpik, kellele pakuti juba enne Eestisse naasmist Tartu ülikoolis õppejõu kohta.

Arvestades eestlastest haritlaste suurt osakaalu Nõukogude Venemaal viibinud emigrantide seas, kasutasid Eesti asutused opteerimiskomisjoni abi sageli ka sihtotstarbeliselt puuduvate töötajate leidmiseks, paludes näiteks kindlat eriala õppinud oskustöölisi või siis mõnda konkreetset kodakondsustaotluse esitanud isikut kiiremas korras kodumaale toimetada. Kuid taoline, Tallinna ja Venemaa linnade vahel avatud „tööbörs”, ei taganud töökohta siiski sugugi kõigile kodumaale tulekuks pinda sondeerinud haritlastele – nii mõnigi neist sai komisjoni kaudu teada, et tema erialal Eestis enam vaba kohta ei ole. See tähendas, et emigrandil tuli tõsiselt kaaluda, kas riskida kodakondsustaotlust esitades võimalusega jääda kodumaal vähemalt mõneks ajaks ilma teenistuseta või jääda Nõukogude Venemaale, lootuses, et sealne olukord ajapikku ehk siiski paraneb.

Piirilt kostis klaverimängu

Mitmete tagasipöördunud haritlaste oskusi ja andeid võidi imetleda juba Eesti piiril: Narva karantiinis, kuhu kõik tagasirännanud nakkushaiguste leviku vältimiseks kaheks nädalaks paigutati, andsid Venemaalt tulnud muusikud õhtuti klaverikontserte ja mängisid karantiinirahvale tantsuks lõbusamaid lugusid. Nagu meenutab karantiini asjaajaja Jakob Sirp, oli kõige meeleolukam aeg Narva karantiinis 1920. aasta suvekuudel. See on ajal, mil Eestisse tagasipöördunud seltskond koosnes valdavalt just Vene linnadest naasnud emigrantidest.

„Õhtul, kantselei tööde lõppedes asusime „tiiba ripsutama” preilidega optantide hulgast. Ja oli neid seal vahel leegion. Tantsu jaoks oli ühes karantiini hoovil asuvas majas reserveeritud suurem ruum. Ka pianino muretseti sisse. Mängijaid oli optantide hulgas küllaldaselt, isegi kunstnikke. Iseäranis agar mängija oli muusikaprofessor Rammul [muusikateadlane ja pianist Peeter Ramul]. Ta mängis õhtuti pikad ajad [...]. Temale täielik vastand oli professor Artur Lemba. Alati vaikiv, nagu iseendas. Klaveri juurde härra Lemba ennast ei unustanud. Kord siiski karantiini ülema ja teiste tähtsamate härrade soovil andis ühe kontserti viiulikunstniku või laulja prl Rebase kaastegevusel,” meenutab Jakob Sirp, lisades, et meisterlikke klaverivirtuoose leidus ka Eestisse tagasi rännanud ohvitseride hulgas.

Märkusena võib siinkohal lisada, et Jakob Sirbi nimetatud professor Artur Lemba oli lisaks oma helilooja ja muusikaõppejõu karjäärile üks esimesi Eesti kutselisi pianiste. Klaveriõppejõuna asus kodumaale naasmise järel tööle ka Moskva konservatooriumi lõpetanud muusikateadlane ja pianist Peeter Ramul.

Väärikas vastuvõtt

Eesti ametnikud kohtlesid Narva jõudnud haritlasi suure aupaklikkusega ning vabastasid nad töödest, millele Eestisse jõudnud „harilikke surelikke” karantiinis mõnikord rakendati, nagu näiteks hoovi pühkimine või lehtede riisumine. Nagu meenutab juba eelpool nimetatud Jakob Sirp, ei olnud toonase karantiiniülema arvates selline must töö haritlastele kohane ja ta palus ülevaataja Siirakil seetõttu „intelligent inimesi” tööle mitte sundida. „Sõna „intelligent” oli aga Siirakile võõras,” meenutab Jakob Sirp oma mälestustes. „Ta ei teadnud selle tähendust, pidades seda priinimeks, ja vastas: „Härra kapten, sellenimelisi inimesi praegu karantiinis ei ole!” Kapten vaatas järelemõtlikult Siirakile otsa, muigas siis veidi ja ei rääkinud asjast sõnagi. Siirak jäigi ootama „intelligent” inimesi ja oleks oodanud tont teab kui kaua, kui mitte teised sõdurid poleks haisu ninna saanud ja nöökama hakanud.”

Vaevalt, et Narva karantiini heakord selle tõttu oluliselt kannatas, aga Eestisse tagasipöördunud haritlaste osakaal kujunes kodumaale tagasirännanute seas üsnagi märkimisväärseks. Kodakondsuse opteerimiseks ette nähtud kolme ja poole aasta jooksul tuli Nõukogude Venemaalt Eestisse tagasi üle 40 000 kodaniku, kellest ligemale 750 olid kõrgema ja 5000 keskharidusega, vastavalt umbes 2 ja 13 protsenti kõigist tagasirännanutest. Nagu märkis õigustatult opteerimisprotsessi statistiliselt analüüsinud Anton (Anatol) Tooms, oli tagasirändajate puhul seega tegu kontingendiga, kes oma „hariduse tasapinna poolest palju kõrgemal seisis kui asumismaa rahvas”.

Erialade lõikes naasis 1920. aastate alguses Nõukogude Venemaalt Eestisse üle kahekümne Vene ülikoolides ametis olnud professori, mitusada õpetajat, raamatupidajat, farmatseuti, inseneri ja arsti, mitukümmend näitlejat, muusikut, õigusteadlast ja kunstnikku ning arvukalt „eriteadlasi” tehnika, mehaanika, põllumajanduse ja muudelt erialadelt. Nagu nenditi rahulolevalt Eesti ajakirjanduses, võis neist kõigist „kodumaa majanduselu ülesehitamise juures tuntavat tuge ja tööjõudu loota”.

Kus hea, seal kodumaa?

Tagasipöördunud juristid, muusikud, insenerid, arstid ja õpetlased täiendasid tublisti noore riigi kujuneva eliidi ridasid. Eesti riigi jaoks oli Tartu rahulepingu sõlmimisele järgnenud eestlaste sisseränne seega suurepärane võimalus saada tagasi tuhandeid andekaid inimesi, ja seda ilma neid eriliselt Eestisse meelitamata: hull olukord Nõukogude Venemaal muutis majandusraskustes vaevelnud Eesti riigi ootamatult ahvatlevaks sihtmaaks. Nii võibki arvata, et see oli eelkõige Venemaal käivitunud eraomandi riigistamine, terror ja nälg, mis ergutasid Eesti emigrante oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöörduma. Mitmetele toonastele talentidele võis Eestisse tulek tähendada pääsemist vahistamisest või sunnitööle saatmisest.

Kuid haritlaste tagasirännet ei saa seletada pelgalt pragmaatiliste põhjustega. Võimalik, et osa emigrante soovis tagasi tulla eelkõige tärganud patriotismist ning soovist rakendada oma andeid iseseisvunud kodumaa hüvanguks. Tagantjärele võib tagasirännet ergutanud ajendite väljaselgitamine kujuneda aga üsna keeruliseks, sest komisjonidele saadetud kirjades leiduvaid rõõmuhõiskeid Eesti iseseisvumisest kui „salajas kantud südamesoovi täitumisest” ning vastupandamatust soovist kodumaa „avaramal pinnal oma tervet jõudu tarvitusele võtta” ei saa iga kord võtta sõna-sõnalt. Alati ei ole abi aga ka optantide endi antud seletustest. „Mis tegi ta Venemaal 15 aastat? Keegi seda ei tea. [...] Opteerus siia, ise ütleb, et armastusest vana isamaa vastu, vahel jälle, et teda sunnitud sealt lahkuma,” kirjutab 1920. aastal Eestisse tagasi pöördunud lavastaja ja teatripedagoog Paul Sepa naasmispõhjustest oma mälestustes Voldemar Panso.

Nii jääbki vastamata küsimus, kui paljud end võõrsil sisse seadnud eestlastest oleksid iseseisvunud Eesti Vabariiki tagasi pöördunud juhul, kui nende senist elu Venemaal ei oleks oktoobrirevolutsiooni järel lootusetult segi pööratud.

 

HELEN ROHTMETS (1977) on Tartu Ülikooli ajaloodoktorant. Kaitsnud samas 2005. aastal magistritöö teemal „Eesti kodakondsuse kujunemine: põhimõtted ja praktika”.

Horisont 6/2014

Ilmume ka e-ajakirjana: