You are here

Lugemisnoppeid: filosoofia

 

Filosoofia analüüs. Analüütilise filosoofia seminar 20. Koostanud ja toimetanud Bruno Mölder ja Jaan Kangilaski. Tartu: EYS Veljesto Kirjastus, 2011, 284 lk.

1991. aasta mais hakkas Tartus regulaarselt koos käima seltskond analüütilisest filosoofiast huvitatud inimesi, eestvedajaks füüsikust vabamõtleja Madis Kõiv. Sellest algatusest sündis tänaseni tegutsev Analüütilise filosoofia seminar, mille mõju eesti filosoofilisele skeenele on raske ülehinnata. Tähistamaks seminari 20. sünnipäeva on kaks selle tänast eestvedajat, Jaan Kangilaski ja Bruno Mölder, kokku pannud sisuka kogumiku „Filosoofia ja analüüs”. See sisaldab 14 artiklit, neist esimeses vahendab Madis Kõiv oma mälestuspilte seminari algusaegadest. Artiklite haare on lai, hõlmates teemasid keelest, kirjandusest, füüsikast, epistemoloogiast, teadvusest jne. Siinne ruum ei luba mõistagi kõikidel kaastöödel peatuda, olgu esile tõstetud Bruno Mölderi asjalik arutlus analüütilise filosoofia määratlemise üle, mis toob hästi esile selle mõjusa filosoofiasuuna hajusa identiteedi.

 

Jacques Derrida, Surma and. Prantsuse keelest tõlkinud Mart Kangur. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011, 238 lk.

Kui analüütiline filosoofia on kujundanud olulisel määral ingliskeelse kutselise filosoofia palge viimasel poolel sajandil, siis mitteingliskeelses mõttemaailmas on samal perioodil domineerinud pigem prantsuse filosoofid, eriti Jacques Derrida (1930–2004) ja Gilles Deleuze (1925–1995). Kuigi mõlemad autorid alluvad tõlkimisele raskustega, kuivõrd kasutavad oma tekstides prantsuse keele kõiki võimalusi, tõlgitakse neid sellele vaatamata suure hooga. Eestiski paistab nende tõlkimine nüüd paisu tagant valla pääsevat. Jacques Derrida „Surma and” ilmus originaalis 1999. aastal ja kuulub seega autori hilisloomingusse, mil teda köitsid eeskätt eetikaga seotud teemad. Nagu pealkirigi viitab, on see raamat ennekõike arutlus surmast. Prantsuse keel on siin paljulubavalt mitmetähenduslik, sest originaali donner la mort tähendab nii „surma andi”, st surma kui kingitust ehk ohvrit, kui ka „surma andmist”, st tapmist. Ent enesekohasena (se donner la mort) viitab see enesetapule. Peamiselt Aabrahami ja Iisaku loole ja selle hilisematele tõlgendustele (Kierkegaard, Patočka jt) üles ehitatud poeetiline käsitlus keerlebki ennekõike eristatud kolme surma tähenduse ümber: ohverdus, mõrv ja enesetapp. Esile tuleb tõsta selle nõudliku teksti õnnestunud tõlget ja kongeniaalset saatesõna.

 

Gilles Deleuze, Kanti kriitiline filosoofia. Prantsuse keelest tõlkinud Margus Ott. Tartu: Ilmamaa, 2011, 114 lk.

Erinevalt Derrida „Surma annist”, mis annab aimu selle prantsuse mõtleja hilisest loomingust, kuulub Gilles Deleuze’i „Kanti kriitiline filosoofia” pigem autori varaste tekstide hulka – originaal ilmus 1963. Mõtteliselt võib selle liigitada Deleuze’i suuri filosoofe tutvustavasse sarja, kus enne olid juba ilmunud ülevaated Hume’ist ja Nietzschest ja hiljem järgnesid käsitlused Bergsonist ja Leibnizist. Kuid mõistagi pole tegu klassikaliste ülevaateteostega, vaid väga isikupäraste eritlustega, mis räägivad meile üldjuhul rohkem Deleuze’ist kui käsitletavast autorist. Nii ei tihkaks soovitada ka seda väikest raamatut sissejuhatuseks Kanti kriitilisse filosoofiasse, küll annab see hästi aimu Deleuze’i algupärasest mõtte- ja väljenduslaadist, nagu ka tema mõnede oluliste mõistete lätetest. Nii osutab ka tõlkija meisterlik järelsõna. Deleuze’ilt on nüüd eesti keeles ilmunud mitu lühemat käsitlust, tundub, et pinnas on küps kaalukamateks tõlgeteks.

 

François Jullien, Tõhususe traktaat. Prantsuse keelest tõlkinud Margus Ott. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011, 328 lk.

Kui Deleuze ja Derrida esindavad prantsuse filosoofia möödunud hiilgust, siis François Jullien (1951) on praegu tegutsev populaarne mõtleja, kelle raamat „Tõhususe traktaat” on esimene eestindus tema rikkalikust loomingust. Jullieni töödele annab erilise mündi tõsiasi, et ta otsustas juba varakult, et lääne filosoofiat saab edendada ainult siis, kui sellele läheneda ringi – läbi ida. Nii suundus ta pärast filosoofiaõpinguid Pariisis mitmeks aastaks Hiinasse, kus tudeeris süvitsi sealset keelt ja kultuuri. Pärast Hiinast naasmist, 1970. aastate lõpus, on Jullien kirjutanud pea veerandsada raamatut, mis kõik katsuvad tõlgendada kas Hiina mõtet Euroopast lähtuvalt või vastupidi. Algselt 1997. aastal ilmunud „Tõhususe traktaadi” keskmes on küsimus strateegilise mõtlemise erinevusest idas ja läänes. Jullien eritleb üksikasjalikult ja lennukalt mitmeid Hiina klassikalisi autoreid Sunzist Laozini, näitamaks sealse strateegilise mõtlemise pragmaatilisust, keskendumist kulgemisele, mis vastandub aredalt lääne teoreetilisele ja idealistlikule mõtteviisile. Raamatu lõpetab tõlkija asjatundlik ülevaade Jullieni elust ja loomingust.

 

Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik. I köide: Kuju ja tegelikkus; II köide: Maailma ajaloolised perspektiivid. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel ja Katri Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2012, 645 lk + 830 lk.

Lugemisnopete lõpetuseks juhin aga tähelepanu, et Ilmamaa kirjastuselt on ilmunud kaks mahukat köidet saksa spekulatiivset mõtet Esimese ilmasõja järgsest ajast – Oswald Spengleri kunagine menuteos „Õhtumaa allakäik”. Kuigi tegemist on raamatuga, millelt aeg on röövinud suure osa tema kunagisest väärtusest, on see kummatigi huvitav kultuurilooline näide ühest populaarsest mõttelaadist 1920. aastatel, millel ei puudunud oma jüngrid Eestiski, nagu näitab Ülo Matjuse järelsõna tõlketeosele (tähenduslik on seegi, et Spengler pidas 1924. aastal avaliku loengu ka Tallinnas). Ja kui ka Spengleri raamatul pole enam tänapäeval pakkuda positiivseid teadmisi ega filosoofilist pinget, siis autori kohati kirglikkugi kirjanikusulge saab endiselt hinnata.

 

Ilmume ka e-ajakirjana: