You are here

Humanitaarteaduste olemuslik mitmuslikkus

Error message

Notice: Undefined offset: 0 in horisont_node_view() (line 180 of /data03/virt14542/domeenid/www.horisont.ee/htdocs/sites/all/modules/horisont/horisont.module).

Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid

Koostanud Marek Tamm

TLÜ Kirjastus. Tallinn, 2011

„Humanitaarteaduste metodoloogia” (HM) koondab kahe kaane vahele kirjutisi 1) humanitaarias toimunud olulistest pööretest; 2) mõnest distsipliinist, mille piirid ei ole sugugi selged ja iseenesest mõistetavad; ja 3) rändavatest mõistetest, mis distsipliinide vahel liiklevad ja igas valdkonnas oma tähendust teisendavad. Tegemist on katsega kaardistada teoreetilisi-metodoloogilisi suundumusi humanitaarteadustes, anda distsipliinidele ja nende omavahelistele suhetele teatav perspektiiv.

Marek Tamm ütleb sissejuhatuses kogumikule, „et suutlikkus oma distsipliini historiseerida – mõista selle sattumuslikku iseloomu, kultuurilist tingitust, sotsiaalset seotust – peaks olema iga teadlase üks esmaseid eesmärke” (lk 9). Kuid miks on tarvis oma distsipliin seostada kultuuriliste faktoritega, panna see sõltuma kultuurist, selmet seletada kultuuri ja selle toimimist? Kõige lihtsamalt öeldes ei saa ükski meetod, mille abil kultuurinähtusi uurida, eksisteerida kultuurist väljaspool. Pikalt on teadus olnud selleks intellektuaalseks subjektiks, mis tegeleb passiivsete, korrastatud ja kindlalt defineeritud objektide seletamisega. Inimest ja inimkooslust peeti samasuguseks objektiks ja humanitaarteaduste eesmärgiks oli seletada Kultuuri toimimist, Kultuuri kui tervikliku süsteemi olemust. Kuid 20. sajandil hakkas objekt lagunema, „teadja pilgu” alt ära libisema ning praeguseks on vähemalt humanitaarteadustes (aga kasvavalt ka reaalteadustes) uurimisobjektist saanud tegelikult subjekt, tegutseja, mis ei allu ühelegi jäigale metodoloogiale ega mahu ühegi range distsipliini piiridesse. Kultuurist on saanud nii „subjekt kui iseenese objekt”, kui lotmanlikult väljenduda.

Kui aga teadus kuulub lahutamatult kultuuri, ühiskondlikku ja ajaloolisse seisundisse ja liikumisse, saab teadusestki samaaegselt nii subjekt kui ka objekt – teadusele ei ole reserveeritud aktiivse subjekti roll, n-ö kõiketeadja positsioon. Esiteks arusaam, et humanitaarteaduste puhul ei eksisteeri olemuslikku, stabiilset, „humanitaarset” objekti, ja teiseks mõistmine, et teaduslikkus ei tähenda kõike teadmist. See toob kaasa nii liikumise seletamiselt tõlgendamisele kui ka vajaduse pidevaks enesekehtestamiseks. Humanitaarteadused, suhtes alati dünaamilise ja lõplikult määratlematu objektiga, enese metodoloogiate kaudu konstrueeritava objektiga, peavad pidevalt tõestama, et need on kultuurilisel väljal tegutsemisvõimelised ja vajalikud. HM-i keskmist osa, „Ähmastunud žanrid”, võibki teatud mõttes pidada distsiplinaarse seisundi fikseerimiseks pidevalt muutuvas teadusmaailmas, distsipliinide piiride ja olulisuse kinnitamiseks.

Kuid ilma jäetud olemuslikust objektist, millele kindla metodoloogiaga läheneda, ei ole ükski distsipliin võimeline tõlgendama teatud nähtust tervenisti, viimse detailini. Iga distsipliin võib pakkuda perspektiivi, millest lähtutakse ja mille põhjal luuakse oma uurimisobjekt. On selge, et biosemiootika, kultuurigeograafia, keeleökoloogia jne ei jaga sugugi sarnast (veel vähem samast) kontseptsiooni uuritavaist nähtusist, kuigi n-ö „objektiivselt” võivad need (suures osas) kattuda. Lisaks distsiplinaarsete piiride väljajoonistamisele tekib siin tänuväärne dialoog, kui autorid, tihti samu mõisteid kasutades, lõikavad kogu kättesaadavast (kultuuri)materjalist hoopis erinevaid kujundeid. Nagu Eva Piirimäe keelelist pööret kontseptualiseerivas artiklis tõdeb: „Teaduse olemuslik komponent on vaidlus” (lk 51). Või nagu Juri Lotman ütleks: tõlkimatuseta oleks kommunikatsioon mõttetu. Kuid kehtib ka vastupidine: ilma baasita, millelt kommunikatsiooni, dialoogi, vaidlust, kokkupõrget alustada ja millele see tagasi suunata, oleks kommunikatsioon võimatu. Ainult mõistmise ja tõlkimatuse vahelises pinges on võimalik suhestuda uuritavale olemusliku ennustamatusega ja toota uut teadmist.

Kogumiku esimene ja teine osa – „Pöördelised ajad” ja „Rändavad mõisted” –panustavad just nimelt selle aluspõhja tootmisse ja ühtsustamisse. Kuid nagu rõhutavad kõik pööretest kirjutavad autorid, ei ole võimalik ühtegi „pöördelist aega” lõpetatuks ega selle loodud kontseptuaalset ruumi terviklikuks pidada – ka siin valitseb sisemine dialoogilisus, sisemine pinge. Baasi dünaamilisus, ümbermuudetavus muudabki distsipliini historiseerimise uurija üheks tähtsamaks ülesandeks: uurijal ei ole võimalik toetuda universaalsetele printsiipidele. Lähtepunktid vajavad ise pidevat seletamist ja ümbermõtestamist; suhestamist uuritavaga.

Mis saab teaduslikest mõistetest, kui ei eksisteeri ühtset metodoloogilist baasi, kui need ei viita konkreetsetele objektidele, vaid peavad pigem tabama alati haardest libisevaid subjekte, tegutsejaid, mis panevad kangekaelselt vastu defineerimisele? Kokkupuutes erinevate metodoloogiliste aluste ja uurimisvaldkondadega omandavad mõisted vahel radikaalselt erinevaid tähendusi, mille kaudu muutub ka vaade uuritavale materjalile. Teaduslikus diskursuses valitseb olemuslik mitmetähenduslikkus, kontseptuaalne ambivalentsus. Konkreetne tähendus ilmneb alles uurimistöö käigus, mõistete ja metodoloogiliste aluste kasutamises, kokkupuutes või -põrkes uuritavaga.     

Distsiplinaarne ebakindlus, kui nii võib öelda, piiride määra(tle)matus tuleneb paratamatust seotusest uurimisvaldkonnaga, mis on pidevas dünaamikas ning muutumises. Kuid see ebakindlus ei ole sugugi nõrkus, ei tähenda teaduslikku võimetust, vaid pigem alatist arengu- ja dialoogivõimalust nii uurimisvaldkonnaga kui teaduste siseselt. Humanitaariale olemuslik mitmuslikkus annab võimaluse mitmekülgseks ja rikkaks tõlgenduseks. Tekib kiusatus öelda, et see ebakindlus on distsipliinide tegutsemisvõimelisuse tingimus, subjektsus kultuuris ja ühiskonnas. HM annab tänuväärselt just sellise mitmusliku (kuid lahutamatute omavaheliste seostega) ja avatud pildi humanitaariast, sulgemata ühtki valdkonda iseenesesse. Teaduste mitmuse tunnus – t – muutub siin tähtsaimaks.

Ilmume ka e-ajakirjana: