You are here

Kust tulid eestlased?

Küsimus ei käi rahvaste rännu, vaid nime kohta. Mõni mõttemäng on seejuures liiga ilus, et olla tõsi.

Eestlaste ja Eesti nimest on palju kirjutatud (mh Paul Ariste, Riho Grünthal, Karl Inno, Raivo Palmaru, Huno Rätsep, Enn Tarvel), ent nime päritolu jääb endiselt mõistatuseks. Faehlmanni muistendis „Keelte keetmine” said eestlased oma nime selle järgi, et nad kõige esimesena keele järele tulid. Ent uurijate arvates ei olnud kahjuks eestlased vist siiski esimesed, kes seda nime kandsid.

Nime vanim kirjalik maining on umbes aastast 98 pKr: Rooma senaatori ja ajaloolase Tacituse „Germanias” esineb rahvas Aestii, Aestiorum gentes. Germaanlastest idas olev rahvas meenutab kommetelt sveebe, kõneleb brittidele (keldi hõimule) sarnast keelt ning korjab rannalt merevaiku. Selle kirjelduse järgi on oletatud, et Tacitus on viidanud balti rahvastele; mõni uurija peab võimalikuks, et see oli Läänemere idakalda rahvaste üldnimetus.

Hilisemad nime mainijad kuni 9. sajandi anglosaksi ränduri ja kaupmehe Wulfstanini on tõenäoliselt Tacitusele tuginedes pidanud silmas samuti meist lõunapoolseid rahvaid. Seevastu Skandinaavia ja muudes germaani allikates, kust vahest Tacitus oma nime sai, on sellega tähistatud juba eestlasi, näiteks Bremeni Adami kroonikas 1076 Aestland, islandi saagades Eistland jm. 12. sajandi teiseks pooleks oli nimi kinnistunud eestlastele, Henrik oma Liivimaa kroonikas kasutab juba enesestmõistetavalt nimetusi Estones ja Estonia kogu maa kohta.

Neli seletust

Sõna enda päritolu kohta on seni esitatud mitu hüpoteesi, mida võib jagada nelja rühma.

Aestide germaani päritolu pooldajad on pakkunud mitmeid gooti keele sõnu, näiteks aistan ’austama’ või āst, eest ’viljakuivatusruum, reheahi’, Wulfstani Estmere võivat pärineda tüvest *aistmari ’merevaigumeri’ jne. Toetuseks mainitakse, et Tacitus ise pidas neid germaanlasteks.

Balti päritolu pooldajad on aga leidnud sarnaseid kohanimesid Lätis ja Leedus (Aistere, Aista) ning oletanud, et sõna on tähendanud maad, nurme või põldu.

Kolmas ja varem üsna levinud seisukoht sidus nime germaani keelte „ida” tähistava tüvega, näiteks islandi austr, taani öst, rootsi öster- jm. See tundub esmapilgul väga usutav, sest asume ju germaanlastest idas; samas on selle seletuse esitajad raskustes, kui nad peavad põhjendama esisilbi diftongi au teisenemist ai-ks või ae-ks.

Neljas rühm seob nime ladina tüvega, näiteks Karl Inno on pakkunud seletuseks ladina sõna aestus maris ’tõus ja mõõn, üleujutus’ või siis aestuarium ’jõesuu, laguun, ookeanirannik’. Mitmed populaarsed rahvusvahelised nimeleksikonid ongi võtnud selle seletuse aluseks, tõlkides aestid „veeäärseks rahvaks”.

Heitlik nimelugu

Nime hilisem arengutee on olnud heitlik. Pärast eestlaste maa vallutamist 13. sajandil oleks nimi võinud ka kaduda, kui taanlased ei oleks Harju- ja Virumaa kuulutanud Eestimaa hertsogkonnaks (ürikutes terra Esthoniae). Kui Taani 1346. aastal selle Saksa Ordule müüs, kaduski nimi mõneks ajaks laiemast käibest, sündides uuesti pärast Liivi sõda, kui 1584. aastal moodustus Harju-, Järva-, Lääne- ja Virumaast Rootsile kuuluv Eestimaa vürstkond. Sellest ajast peale jäi Eestimaa ametlikult tähistama Põhja-Eestit, kuni märtsini 1917, mil liideti Liivimaa kubermangu eesti maakonnad Pärnu-, Saare-, Tartu-, Viljandi- ja Võrumaa.

Eestikeelne tarvitus

Siin tuleb teha põige eestikeelse tarvituse juurde. Nagu teada, nimetasid eestlased ise end pikka aega maarahvaks ja oma keelt maakeeleks. See oli vanas kirjakeeles üsna juurdunud endanimetus, mis Paul Ariste arvates tohiks olla küllalt vana, sest ka vadjalased on oma keelt nimetanud maatšeeli. Tallinna Pühavaimu kiriku nimena oli Anton Thor-Hellel 1732. aastal Ma kirrik, st maakirik (linnas!). 1858. aastal hakkas Eestimaa kubermangu kuulutuste lehena ilmuma Maa Walla Kuulutaja, mis omal kombel samuti näitas selle nime juurdumust.

Samas ei ole siiski õige arvata, nagu oleks Eesti nimi olnud eestlastele tundmatu. Esimest korda leiame selle juba Rootsi ajast, nimelt on Stahli käsiraamatu tekstis 1637. aastal mainitud Esthimah tollase vürstkonna kohta. Võib-olla oleks see nimi jäänud eestlastele üksnes võõrapäraseks kubermangu nimetuseks, kui seda ei oleks kasutusele võtnud 19. sajandi eesti haritlased Friedrich Reinhold Kreutzwald, Johann Voldemar Jannsen ja teised. Sajandi teisel poolel oli see tänu rahvuslikule ärkamisele juba eestlaste teadvusse juurdunud. Nimeks oli algul Eestimaa, ent täiendina ka Eesti (näiteks Eesti rahvas, keel, selts jne).

20. sajandi alguses hakkas Eestimaa üksi esinemisel kohati Eesti’ks lühenema – lausus ju Juhan Liiv esimese Vene revolutsiooni ajal, et ükskord on Eesti riik. Pöördelisel 1918. aastal sai Eestimaa kubermangust ka ametlikult Eesti. Iseseisvuse manifest algas pöördumisega „kõigile Eestimaa rahvastele”, ent selle lõpus olid selged sõnad: „Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel. ” Kuigi Eestimaa jäi veel rööpselt kasutusele, taandus see pikkamisi ajalooliseks ja natuke luuleliseks nimeks, vahel ärgates elule ootamatutes kontekstides (eestimaalased).

Mitu Eestit?

Muide oleksid eestlased peaaegu saanud endale nimekaimud lõunas. 20. sajandi algul üritasid mitmed balti uurijad, näiteks Kazimieras Būga Aestii nime n-ö omastada, nimetades balti keeli – leedu, läti ja preisi keelt – aisti keelteks. See, et me neid tunneme tänapäeval balti keeltena, ei ole palju vanem nähtus, sest too nimetus pakuti esimest korda välja 1845. aastal. Balti nime keerdkäikudest on huvitava ülevaate kirjutanud Karl Inno (1976), muu hulgas saame teada, et nime tõenäoline lähe on ladina keeles (balteus ’vöö’) ja Bremeni Adam pani nime Mare balticum, kuna meri oli tema arvates vöökujuline.

Et nimi hiljem kinnistus üksnes idakaldale (Baltikum), on pikema arengu tulemus: kõigepealt tulid Venemaa Balti, st Läänemere provintsid Eesti-, Kura- ja Liivimaa 19. sajandil ning siis 1919. aastal Pariisi rahukonverentsil Balti riigid, mille alla arvati ka Leedu. Kui 19. sajandil olid baltlased eeskätt sakslased (ja viimati veel 1918. aastal üritasid nad luua Balti hertsogiriiki), siis hiljem laienes see nimetus kõigile Balti riikide elanikele.

Mõttemängud

Eestlaste nimetused sellega ei lõpe. Paul Ariste loetleb veel näiteks liivlaste sōrli ’saarlased’ ja üli maa mies, mustlaste lalore ’tummad’ ning jidiši xone ’kohmakad, kohtlased’ (murdes). Hästi tuntud on ka see, kuidas meid naabrid nimetavad: soomlastele oleme Viro Virumaa järgi ja lätlastele Igaunija kunagise Ugandi maakonna järgi. Vene vanemates allikates oleme tšuudid (чудь). On pakutud, et tšuudideks nimetati Peipsi järvest ida pool asunud läänemeresoomlasi, kuid Peipsi järve enda nimetus vene keeles Чудское озеро näib siiski viitavat sellele, et tšuudid asusid venelaste jaoks teispool järve (või oli siiski tegu tšuudide n-ö siseveekoguga).

Ajaloos jääb meile veel palju seletamatuks ja Eesti nime kohta on palju tõestamata oletusi. Vahel tekib kiusatus asju süsteemi panna. Mõtleme näiteks sellele, et naaberrahvad on peaaegu kõik meid nimetanud lähima maakonna järgi. Välja arvatud germaanlased. Ent kui siia võtta toetuseks Lennart Meri hüpotees, mis näeb Thules Tulemaad ehk Saaremaad ja pakub Eesti nime seletuseks ladina sõna aestus ’kuumus, palavus, leitsak’, aestuo ’leegitsema, lõõmama’ või vanaislandi eisa ’tuli’, siis siit pole kauge ka oletus, et ehk on germaanlasedki selle nime saanud neile lähima maakonna (Saaremaa) järgi. Ent see on vist kõigest mõttemäng, mis on liiga ilus, et olla tõsi.

PEETER PÄLL (1961) töötab Eesti Keele Instituudis peakeelekorraldajana. Õppinud Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kaitsnud samas 2005. aastal doktoritöö teemal „Võõrnimed eestikeelses tekstis”. Tema paljude ülesannete hulka kuulub näiteks ka ÜRO kohanimeekspertide rühma latinisatsioonisüsteemide töörühma juhtimine. Huvi koha- ja isikunimede vastu on pärit juba koolipõlvest. Koos Marja Kallasmaa, Evar Saare ja paljude teistega on ta praegu koostamas Eesti kohanimeraamatut.

Ilmume ka e-ajakirjana: