Eestikeelne bioloogiaalane kirjandus on viimasel aastakümnel muutunud oluliselt rikkalikumaks ja kvaliteetsemaks. Isiklikult tunnen näiteks rõõmu heade eestikeelsete (nii kodumaist kui tõlkepäritolu) määrajate ilmumisest, millest varem puudust tundsime. Loodetavasti ilmub neid edaspidigi.
Samas on bioloogiavaldkondi, kus head ja nüüdisaegset eestikeelset kirjandust ilmub vähe ja ehk ongi see teatud juhul õige. Näiteks aladel, kus teaduslik progress on kiire ja uut infot, mis tihtipeale vana osaliselt ümber lükkab, lisandub pidevalt.
Üks selline on molekulaar- ja rakubioloogia, kus heade ja täiesti tänapäevaste õpikute väljaandmine on raske isegi inglise keeles. Suure õpiku kirjutamine, illustreerimine ja väljaandmine nõuab ju mitu aastat, mistõttu päris eelmise nädala tulemustele baseeruda on võimatu. Samas on molekulaarbiolooge ja selleks pürgivaid tudengeid maailmas palju ning see turg ahvatleb paljusid kirjastusi. Niisiis on tegu keeruka küsimusega, kuidas leida juba ilmumisel niikuinii pisut vananenud õpikute hulgast üles need, mille „kullaproov” on kõrgeim. Molekulaar- ja rakubioloogias on viimased paar aastakümmet olnud ses mõttes suhteliselt lihtsad – kaks iga 5–10 aasta järel taasilmuvat õpikut on olnud (küll omavahel konkureerides) teistest seevõrra paremad, et neid on ülikooliõpikuina ja käsiraamatuina kasutanud terved molekulaarbioloogide põlvkonnad. Nendeks on Bruce Albertsi, Alexander Johnsoni, Julian Lewise, Martin Raffi, Keith Robertsi ja Peter Walteri „Molecular Biology of the Cell” (viimane, viies trükk 2008, New York: Garland Science, 1268 lk + sõnastik, indeks jms) ning Harvey Lodishi, Arnold Berki, Chris A. Kaiseri, Monty Kriegeri, Matthew P. Scotti, Anthony Bretscheri, Hidde Ploeghi ja Paul Matsudaira „Molecular Cell Biology” (viimane, kuues trükk 2007, New York: Ed. W. H. Freeman and Company, 1148 lk + sõnastik, indeks jms).
Mõlemat võib kutsuda rahulikult molekulaarbioloogia piibliks. Laboris tunnevad neid kõik familiaarselt Albertsi ja Lodishina. Muide, TTÜ geenitehnoloogia doktorantide viimaseks suureks eksamiks ongi kõiki seniseid õpinguid kokkuvõttev molekulaar- ja rakubioloogia eksam, mis baseerub nendel õpikutel ja mida laborikoridorides kutsutaksegi piiblieksamiks.
Nendes kahes raamatus, erinevalt enamikust teistest, on arusaadavalt, süstemaatiliselt ja samas siiski kõikehõlmavalt kaetud kõik olulised molekulaar- ja rakubioloogia valdkonnad. Nii kirjeldavad mõlemad alustuseks üldisi geneetilisi mehhanisme ja biokeemilisi aluseid, miks rakud ning neis sisalduvad molekulid on sellised ja käituvad just nii, nagu nad seda teevad. Antakse ülevaade põhilistest meetoditest, mida molekulaar- ja rakubioloogid tänapäeval kasutavad. Peatutakse põhjalikumalt nukleiinhapetel ja valkudel, rakus leiduvatel organellidel ning teistel olulistel makromolekulaarsetel kompleksidel. Vaadeldakse, kuidas rakkudest moodustuvad koed ning kuidas rakud selle käigus jagunevad, diferentseeruvad ja surevad. Viimase erijuhuna vaadeldakse vähkkasvajate tekke molekulaarseid põhjusi. Lõpuks peatutakse ka rakkude kaitsemehhanismidel ehk immunoloogial.
Muidugi on raamatutel ka mitu olulist erinevust. Näiteks Lodish on rohkem biokeemilise kallakuga, Albertsis pööratakse enam tähelepanu tüvirakkudele jne. Aga põhiolemuselt annavad mõlemad piisavalt põhjaliku ülevaate kõigest sellest, mis vaja, et raamatu(d) läbilugenud ja neid mõistnud inimene võiks ennast tunda juba kodus tänapäevases molekulaar- ja rakubioloogias.
Ja mis samuti ülioluline – mõlemad raamatud on fantastiliselt illustreeritud. Ilma selleta muutuks suhteliselt tehniline molekulaarbioloogiline tekst ilmselt läbimatuks ka erialainimesele. Illustratsioonid aga mitte üksnes ei aita mõista ja visualiseerida teksti, vaid kujutavad endast ka suurepäraseid õppevahendeid loengutes, mida ilmselt tuhanded õppejõud üle maailma, kaasa arvatud siinkirjutaja, on tänulikult kasutanud.
Tõsi küll, vahest ainus aspekt, mis mõlemast sisuliselt puudub, on evolutsiooniline ja fülogeneetiline lähenemine molekulaar- ja rakubioloogiale. Aga raamatud on paksud niigi, kõike sinna lihtsalt ei mahuta.
Kumb on siis parem? Sellele küsimusele saab vastata üksnes vanasõnaga „Maitse üle ei vaielda”. Isiklikult mulle on Alberts hingelähedasem. Võib-olla osalt seetõttu, et raamatu esimesest, 1983. aastal ilmunud väljaandest tehti kiiresti ka venekeelne tõlge. Mäletan selgesti, kuidas Richardi Villemsi molekulaarbioloogia eksamiks valmistudes seda 1980. aastate lõpul viieköitelisena ja pehmete paberkaantega välja antud üllitist pealkirjaga „Molekuljarnaja biologija kletki” loetud sai. Ning hoolimata raskestimõistetavast vene keelest hakkasid seni omavahel seostamatud ja seetõttu raskesti meeldejäävad faktid, struktuurid, skeemid jm korraga mingisse loogilisse raamistikku langema. Oi kui hea tunne see oli!
Lõpetuseks paar sõna ka raamatute autoritest. Lodishi raamatu autorid on kõik USA juhtivate ülikoolide (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut ehk MIT, California Ülikool Los Angeleses, Stanford, Cornell) professorid, mitmed ka USA Teaduste Akadeemia akadeemikud. Harvey Lodish ise on MIT bioloogia ja bioinseneeria professor ning akadeemik. Albertsi õpikud mõned autorid on Inglismaalt (Cancer Research UK Londonis, University College Londonis, John Innes Center Norwichis), teised aga USA-st California Ülikoolist San Franciscos (UCSF). Bruce Alberts (UCSF-i biokeemia ja biofüüsika professor) oli kaksteist aastat USA Teaduste Akadeemia president ning on hetkel ajakirja Science peatoimetaja. Andekad inimesed jõuavad palju!
