You are here

Mõelge, kui öeldakse “Ei!”, veel rohkem aga siis, kui öeldakse “Jah!”

Nelikümmend aastat tagasi, jaanuaris 1967, ilmus Horisondi esimene number. Seoses sellega palus ajakirja tollaselt kolleegiumi liikmelt akadeemik ENDEL LIPPMAALT intervjuu toimetaja REIN VESKIMÄE.

On järeldusele jõutud, et inseneride ja teadlaste hulgast mis tahes riigis sõltub selle maa majanduslik heaolu. Jaapan, USA ja Euroopa-maad on seetõttu kaugel ees paljudest Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia riikidest. Kas saab seda ainult teadlaste olemasolu arvele kirjutada?

See on tõsi küll, kuid kindlasti määrab ühe või teise riigi majanduse ja ka julgeoleku kodanike üldine haridus- ja teadmiste tase, seega siis intelligents. Mida arenenum ühiskond, seda parem. Seejuures ei pea praeguses globaliseerunud maailmas kõiki asju oma pisikeses riigis ise leiutama. Neid tuleb targasti kokku korjata kogu maailmast. Näiteks Soome on nii teinud. Nokia juhid väidavad, et nad ise on leiutanud kasutuselolevast umbes viis protsenti. Ülejäänu on teiste riikide arendustöö tulemus.

See tähendab, et meil peab olema inimesi, kes suudavad niimoodi töötada.

Eesti praegune olukord on selles mõttes halb. Meil tekib kiiresti juurde projektijuhte, kes midagi konkreetselt ei oska, ja asjatundlike inseneride arv väheneb. Kui me selles vaimus jätkame, pole tulevik kuigi roosiline. Samasugune olukord valitses Eestis ka enne Teist maailmasõda.