Mullu 19. novembril kuulutati Tartus AHHAA keskuses välja 2011. aasta teadusfoto konkursi tulemused. Horisondi eriauhinna võitsid võistlusel füüsikud Rünno Lõhmus ja Ilmar Kink.
Tänavuse, järjekorras kolmanda teadusfoto konkursi korraldasid üheskoos MTÜ Wikimedia Eesti ja MTÜ TeadusTeave. 1. augustist 1. oktoobrini laekus konkursile 280 jäädvustust 36 autorilt, korraldaja Ivo Kruusamägi sõnul moodustasid füüsika-alased fotod kõigist laekunud piltidest 10–15 protsenti. Astronoomia valdkond jäi konkursil katmata ning ka Horisondi välja pandud eriauhind parima astronoomiaalase foto eest seetõttu välja kuulutamata.
Kõik laekunud fotod on vabalt ja tasuta kättesaadavad eestikeelses Vikipeedias ning rahvusvahelises failivaramus Wikimedia Commons. Konkursitööd on mitmekesised, neil võib näha Antarktika-ekspeditsioone, põnevaid aparaate, kivistisi, lilli, liblikaid, maastikke jpm. Konkursi korraldajad ei seadnud endale algusest peale eesmärki väga selgelt defineerida teadusfoto mõistet, vaid toetada teaduse jäädvustamist kogu selle ulatuses.
Esimese koha otsustas žürii anda polaaruurija Timo Palole polaarekspeditsioonide seeria eest, teine koht läks Heiti Pavese mikrofotole müürloogast ja kolmas Tauno Eriku fotole taustaga ühte sulanduvast liblikast.
Kuidas niisuguse konkursi foto valmib, seda uuris Horisont oma eripreemiaga tunnustatud teadusfotograafidelt – füüsikutelt Rünno Lõhmuselt ja Ilmar Kingilt.
Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur Rünno Lõhmus: „Võitnud pildi loomisel oli abiks skaneeriv elektronmikroskoop. Tegemist on „targa klaasi” kilestruktuuriga, mis kihiliselt paigutatuna kahe läbipaistva ja elektrit juhtiva elektroodi vahele elektriliselt pingestades muudab valguse läbilaskvust. Lihtsustatult öeldes saab lüliti abil muuta kaasi „udusest” olekust läbipaistvaks. Tegemist on rutiinse uurimistöö optimeerimise protsessiga, mille käigus uuritakse kihi paksust ning kihis tekkinud vedelkristalli tilkade kuju ja suuruse jaotust. Antud pilt oli juhuslikult väga toreda juustusarnase kujuga. Kui tavalises juustus on lihtsalt augud sees, siis meie juhul on „augud” täidetud vedelkristalliga.
Varem ei ole ma sarnastel üritustel osalenud, kuid selline ettevõtmine on väga tervitatav kui üks hea teaduse populariseerimise võimalus. Kokku osalesin võistlusel kuue eri valdkonna pildiga, millest igaühe kirjeldamiseks kuluks liialt leheruumi.”
Eesti Nanotehnoloogiate Arenduskeskuse juhataja Ilmar Kink: „Me oleme tegelenud süsinik-nanotorudega juba pikemat aega ja elektronmikroskoopia on üks peamiseid tööriistu, millega nanotorude kasvu uuritakse. Nanotorude kasvatusmeetodi töötas välja Tartu Ülikooli doktorant Jevgeni Šulga ja kõnealused pildid saime rutiinse mõõtmise käigus. Peab ütlema, et tulemused olid üsna ootamatud ja intrigeerivad, sest valdavalt kasvavad nanotorud kas siis täiesti kaootiliselt või siis väga hästi orienteeritud struktuuridena.
Kui üldisemalt rääkida, siis nanoosakesed pakuvad pea igapäevaselt visuaalselt huvitavaid pilte, mille kõigi põhjalik analüüs on ehk natuke üle jõu käiv. Aga antud struktuuridega käib töö edasi nii teaduslikus mõttes kui ka rakenduslikus suunas. Seda tüüpi nanotorudest loodame abi elektroodmaterjalide arendamisel.
Teadusfoto konkursil osalesime üsna juhuslikult. Usun, et Rünno Lõhmus, kes samuti konkursil äramärkimist leidis, oli idee algataja, millega ka teised entusiastlikult kaasa läksid. Õnneks oli meil suur osa eeltööst juba tehtud, sest mõned kuud tagasi valisime meie väga suurest elektronmikroskoopia piltide hulgast välja visuaalselt kõige atraktiivsemad ja presenteerime neid AHHAA näitusel.”
VAATA PILTI
Rünno Lõhmus. SEM pilt SMART klaasi nanostruktuurist.
Ilmar Kink. Süsiniknanotorud.
Ilmar Kink. Süsiniknanotorud.
