2011. aasta viimasel päeval algas rahvaloendus, mis on Eestis järjestuselt üheteistkümnes. Mille poolest uus loendus eelkäijatest erineb? Kas loendused ei hakka tänapäeva maailmas ennast ammendama – ka Eestis on suur hulk mitmesuguseid registreid, kust võiks ehk vajaliku teabe lihtsamini kätte saada? Horisondi jaoks nõustus neid küsimusi lahti seletama Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudi teadur ALLAN PUUR.
Et alanud loendust iseloomustada, heidame kõigepealt põgusa tagasipilgu eelnevatele. See vaade toob selgesti esile, kui tihedalt on loendused ja statistikakorraldus seotud riiklusega. Selle sideme tõttu leidub Eesti loendusloos rohkem erinäolisi peatükke kui enamikul sirge arengujoonega maadel.
Algus
Avapeatüki keskmes seisab 1881. aasta loendus, milles peegeldub tollaste Balti provintside seisund Vene tsaaririigis. Loendus hõlmas Eesti-, Liivi- ja Kuramaad ning sai teoks kolme kubermangu statistikakomiteede ühistöös, millele oli eelnenud hoovõtt prooviloendustena: Eesti alal Kuremaal 1864, Rael ja Lagedil 1866 ning neljas Põhja-Eesti kihelkonnas 1871, Liivimaa linnades 1867 ning Tallinna, Haapsalu ja Paidet hõlmanud kohalike loendustena 1871. aastal.
Euroopa taustal võib loendusterea algust 1880. aastatel pidada hiliseks. Paljud Lääne-Euroopa maad oli loendustega alustanud enne 19. sajandi keskpaika, kuid varase alguse tõttu kujunesid sealsed esimesed loendused tihti lihtsakoeliseks. 1881. aasta Balti loenduse kohta midagi taolist öelda ei saa: loenduse korraldus lähtus rahvusvahelise statistikakongressi soovitustest ja omaaegsest parimast praktikast ning on mööndusteta võrreldav tänapäevasega.
Järgmiseks peatükiks on esimene ja ainus kogu Vene impeeriumi hõlmanud rahvaloendus 1897. aastal. Programmi poolest olid 1881. ja 1897. aasta loendus sarnased, kummaski pisut üle tosina küsimuse. Siiski arvestas neist Baltimaade olusid paremini esimene.
Iseseisvusaja loendused
Eesti loendusloo kolmanda peatüki moodustavad sõdadevahelise Eesti rahvaloendused. 1897. aasta loendusest möödunud pika ajavahemiku, sõja ja ühiskonnamuutuste tõttu oli vajadus uue alusteabe järele väga suur ning loenduse ettevalmistamine sai riigi statistika keskbüroo üheks esmaseks ülesandeks: Eesti vabariigi esimene rahvaloendus korraldati 1922. aasta lõpul. Selle programm oli eelnevatega võrreldes märksa põhjalikum (ligi 30 isikuküsimust), kuid veel kujukamalt näitab loendusele omistatud tähtsust tulemuste avaldamine. Kui ülevenemaalisel loendusel piirdus see ühe köitega kubermangu kohta, siis 1922. aasta loenduse tulemused avaldati üheteistkümnes köites. Järgmine loendus pidi algselt toimuma 1930. aastal, kuid majanduskriisi tõttu lükkus see 1934. aastasse, programmis suuri muutusi polnud.
Selle peatüki lõppu võib paigutada ka 1941. aasta loenduse, mille viisid läbi kindralkomissari katuse all tegutsenud eesti statistikud. Just viimaste kasutatud nimetuse „rahvastikuregistreerimine” tõttu – ilmselt ei lubanud sõjaeelsete loenduste kõrge standard ettevõtmist pärisloenduseks pidada – pole seda andmekogumist mitte alati Eesti loenduste nimestikku võetud. Sõjaolude tõttu lühendatud programmi (11 küsimust) ja tulemuste napi avaldamise kiuste on sel siiski olemas kõik loenduse põhitunnused. Hõivanguaegsetes käsitlustes on 1941. aasta loenduse mainimine olnud erandlik, sest 1. detsembrile langenud loendushetke tõttu tõi loendus üksikasjadeni esile 1940.–1941. aasta rahvastikukaotused. Et loendusele saadi mõtlema hakata alles septembris 1941, on tegu Eesti ja ilmselt ka Euroopa kõige lühema aja vältel ette valmistatud üleriigilise loendusega.
Pärast Teist maailmasõda
Loo neljanda peatüki moodustavad Nõukogude Liidu loendused. Kui pärast Teist maailmasõda korraldas enamik sõjast haaratud riike võimalikult kiiresti loenduse, siis Nõukogude Liit jõudis niikaugele alles Hruštšovi sula keskpaiku (1959). Vene demograafide hinnangul oli loendusest hoidumise põhjuseks soov vältida inimkaotuste tohutu ulatuse avalikustamist. See oleks olnud paratamatu, sest isegi statistika range salastatuse oludes oleks loendusel fikseeritud rahvaarv tulnud üldsusele teatavaks teha. Küllap aitasid kaasa ka Stalini ja tema kaaskonna kogemused Nõukogude Liidu 1937. aasta loendusega: tuues ettekäändeks ebapädevat metoodikat, kuulutati too pärast esialgsete tulemuste selgumist äpardunuks koos ajastule omaste tagajärgedega korraldajate jaoks. „Vea” parandamine osutus sedavõrd tülikaks, et „riiklikule tellimusele” vastava tulemuse saamiseks tuli 1939. aastal korraldada uus loendus.
1959. aasta loendus kopeeris 1939. aasta oma ning sisaldas 15 tunnust. Eesti jaoks tähendas see loendusel kogutud teabe hulga pea kahekordset vähenemist. Iga järgnev (1970, 1979) loendus lisas mõne uue küsimuse ja 1989. aastal oli programm taas üsna põhjalik. Samas jäi põhiosa loendusteabest hõivanguaja viimaste aastateni avalikkusele kättesaamatuks.
Loo viimasesse peatükki kuulub seni üksnes 2000. aasta loendus. Kuigi kvaliteedinäitajates jäi see viimasele nõukoguaegsele alla, oli üle pika aja võimalik taas lähtuda Eesti vajadustest. Sel põhjusel kujunes loendusküsimustik pikemaks kui kunagi varem ning sisaldas küsimusi, mida Eesti loendustel polnud varem esitatud, nagu vanemate sünniriik-elukoht eelmisel loendusel, töökoha asukoht, esimese lapse sünniaeg naistel, töönädala pikkus. Samuti lähtus 2000. aasta loendus nüüdisaegsetest määratlustest, mis kindlustas takistusteta riikidevahelise võrreldavuse.
2011. aasta loenduse uuendused
Sama moodi kui eelnevad toob ka alanud rahvaloendus endaga uuendusi. Esiteks on loenduse programmi täiendatud uute küsimustega: teine elukoht, vanavanemate sünniriik, mitme eluaseme olemasolu, välismaale lahkunud pereliikmed, murdekeelte oskus. Lisandunud küsimustest nähtub soov saada loenduse kaudu põhjalikumat teavet rahvastiku mobiilsuse kohta, aga ka piirkondliku omakultuuri väärtustamine. Kuigi paarist varasemast küsimusest on loobutud, püstitab uus loendus põhjalikkuse osas 37 isikuküsimuse ja 16 leibkonna/eluaseme küsimusega uue tippmargi. Konkreetse loendatava puhul ei pruugi kõik küsimused muidugi asjakohased olla, näiteks väikelapse puhul piirdutakse kolmandikuga isikuküsimustest.
Teiseks tähtsamaks uuenduseks on veebiloendus, mis võimaldab küsimustele vastata ilma loendaja vahenduseta. Veebiloendusega katsetasid esimesed riigid (Austraalia, USA) juba 2000. aastal, internetis loendatute osakaal jäi tollal alla 10 protsendi. Nüüdseks on kõnealune meetod poolehoidu kogunud, seda on heade tulemustega oma äsjastel loendustel rakendanud ka Läti ja Leedu, kus internetis loendatute suhtarv oli 30 ja 32 protsenti. Laialdast interneti-kasutust arvestades võib Eestile prognoosida isegi suuremat veebivastajate määra. Prooviloenduse tulemused sisendavad optimismi ka andmekvaliteedi osas: isevastamine ei toonud vastuste täpsuse märgatavat halvenemist.
Kolmandaks uuenduseks on administratiivregistrite kasutamine kogurahvastiku loendi moodustamiseks, mõnede tunnuste eeltäitmiseks ja loenduse järel puudu jäänud teabe imputeerimiseks. Registrite mitmeplaanilise rakendamisega liigitub 2011. aasta loendus Eestis esmakordselt nn segameetodil läbi viidud loenduseks. Euroopas kasutab sellist lähenemist 13 riiki (2000. aastal 6 riiki), traditsioonilise meetodi juurde on jäänud 21 riiki (2000. aastal 27).
Rakendatakse ka mitmeid muid uuendusi: teavet kogutakse üksnes alalise rahvastiku kohta, loendushetkel kohaloleva rahvastiku fikseerimisest on loobutud, kogu mitmetuhandeline loendajate „armee” töötab sülearvutitega, paberankeete kasutatakse üksnes erijuhul.
Kas loendustest saaks loobuda?
Et rahvaloendused on kulukad – Eesti 2011. aasta loenduse eelarve ulatub paarikümne miljoni euroni –, on põhjust küsida, kas nüüdisajal ei saaks samaväärset teavet registritest.
Täiel määral pole taoline asendus paraku võimalik. Esiteks on administratiivregistrid loodud ühe või teise valdkonna toimimiseks, statistika on üksnes kõrvalsaadus. Kuna valdkondade regulatsioonid riigiti varieeruvad, pole registripõhises statistikas võimalik kehtestada ühtseid standardeid, mis õõnestab võrreldavust. Teiseks on registriteave reeglina dokumendipõhine, samas ei kajastu olulised elunähtused tihti üheski dokumendis. Seda näitlikustab registreeritud töötuse oluliselt madalam tase tegelikuga võrreldes, ainsaks põhjuseks tõsiasi, et töötukassas on dokumenteeritud üksnes osa tööotsingutest. Sugugi lihtsam pole dokumendipõhiselt käsitleda ka nüüdisaegseid peresuhteid. Veelgi tõsisemaks probleemiks on aga inimeste huvid, sest registrite alusel tehakse nende elu vahetult mõjutavaid otsuseid. Seetõttu võib üks teave osutuda kasulikumaks kui teine, mis viib info paratamatu moondumiseni. Klassikaline loendus seevastu on niisugusest moonutusest vaba, sest teavet kasutatakse üksnes statistilisel otstarbel ja ühe vastuse teisele eelistamine ei anna isikule ühtegi eelist.
Eelnevast ei maksa ennatlikult järeldada, et administratiivregistrite teave ei vääriks statistika vajadusteks kasutamist. Pigem vastupidi, sest mainitud puuduste kõrval on registriteabel väärtuslikke eeliseid. Et tegu on haldustegevuse kõrvalsaadusega, tuleb see ühiskonnale tavaliselt väikeste kuludega kätte. Kuigi kõike pole võimalik dokumenteerida, iseloomustab dokumenteeritud teavet reeglina täpsus ja üksikasjalikkus.
Registrite kasutamise võimalikkus loenduse alusmaterjalina sõltub kirjeldatud puuduste ja eeliste suhtest. Kui registrite usaldusväärsus on kõrge, on nende põhjal loodava kujutuse kõrvalekalle tegelikkusest väike ja sellega võib leppida. Praktikas on niisuguse olukorrani jõudnud siiski vähesed riigid. Need on Põhjamaad, kelle saavutust üritab 2010. aasta loendusel korrata ka Austria. Põhjamaade edu võtit ei tule seejuures otsida sealsete statistikute leidlikkusest või suurematest ressurssidest, vaid eeskätt Põhjamaade ühiskonnast. Selle aluseks on kodanikuteadlikkus, mis avaldub muu hulgas nende maade registreerimiskultuuris. Põhjamaades on üldiselt omaks võetud, et andmete distsiplineeritud esitamine on mõistlik ja teenib kodanike ühiseid huve. Selle arusaama tõttu täidetakse seda kohustust ka vabatahtlikult, ilma märkimisväärse välise sunnita.
Nimetatud kultuurikomponent teeb Põhjamaade lahenduste kopeerimise teistele riikidele keerukaks, sest üle tuleks võtta ka osake sealsetest hoiakutest ja ellusuhtumisest. Eestis seatakse Põhjamaid ühiskonna arendamisel sageli eeskujuks ja seetõttu on ootuspärane, et seda kurssi püütakse hoida ka statistikas. Ametliku visiooni kohaselt võiks 2011. aasta loendus jääda Eestis viimaseks, kus inimestelt otse teavet küsitakse. Võrreldes kümnenditaguse ajaga, mil seda mõtet samuti üsna lennukalt väljendati, võib praegusel ajal sõnade kõrval täheldada ka teatud praktilisi samme. Nii on Statistikaamet algatanud viimastel aastatel mitmeid töid, mis selgitavad Eesti administratiivregistrite seisundit ja viise selle parandamiseks. Need on sammud õiges suunas, kuid registripõhise loenduseni jõudmiseks tuleb läbi käia veel pikk tee. Selle läbimise kiirus oleneb kindlasti riigi valmidusest panustada – „õhukese“ riigi loosungiga on vaevalt võimalik Põhjamaade mudelit teostada – ning ametkondade võimest teha senisest sisukamat koostööd. Kuid samavõrd läheb tarvis kodanikuteadlikkust, mille käegakatsutavaks proovikiviks on 2011. aasta loenduse kordaminek.
MIS ON MIS
Imputeerimine – statistikas kasutatav meetod, mis tähistab vaatlusel fikseerimata jäänud tegelike väärtuste asendamist tuletatud väärtustega.
LOE VEEL
- Minnesota Ülikooli juures asuv ülemaailmne loendusvalimite andmebaas, mis sisaldab rahvaloenduste individuaalandmeid 62 riigi ja 185 loenduse kohta, lisaks 19. sajandi loendusi.
- ÜRO Statistikaameti loenduste aktuaalne info.
