You are here

Lugemisnoppeid: ajalugu

Ajalooarhiivi varasalvest. Dokumente Eesti ajaloost Rootsi ja Vene ajal (17.–20. sajandi algul)

Koostajad: Kersti Lust, Enn Küng, Tõnu Tannberg, Tõnis Türna

Eesti Ajalooarhiiv. Tartu, 2011

Sidusaid ajalooraamatuid lugedes kipub enamasti ununema, et need tuginevad katkendlikul ja tihti juhusliku iseloomuga minevikuainesel. Veelgi harvem teadvustatakse tõsiasja, et ajaloolased on suutelised läbi töötama üksnes tühise hulga materjalidest, mis on meie arhiividesse ladestatud. Seda hinnalisem on võimalus heita pilk sellesse maailma, mis tavalugeja jaoks jääb ajalooraamatu kaante taha – arhiivimaailma. Värske koguteos „Ajalooarhiivi varasalvest” pakub selle võimaluse Eesti ajaloo huvilistele. Raamat sisaldab kokku ligi 150 eestikeelset või eesti keelde tõlgitud kirjalikku dokumenti või selle katket alates 17. sajandist kuni 20. sajandi alguseni, millele lisandub üle 70 illustreeriva dokumendi. Materjalivalik põhineb Eesti Ajalooarhiivi varadel, tekstid on kommenteeritud ja varustatud sissejuhatustega.

Teose ülesehitus on temaatiline: esmalt jaguneb see kolmeks põhivaldkonnaks (küla, mõis, linn) ja seejärel omakorda viieks alateemaks (valitsemine, rahvastik, majandus ja ühiskond, vaimuelu, sõda). Suur osa dokumente pole varem trükisõnas ilmunud ja üllatusi leiab siit kindlasti igaüks. Minu põnevaim leid oli Porkuni mõisniku Magnus von Tiesenhauseni päevaraamat 18. ja 19. sajandi vahetusest.

 

Ivar Leimus, Rein Loodus, Anu Mänd, Marta Männisalu, Mariann Raisma

Tallinna Suurgild ja gildimaja

Eesti Ajaloomuuseum. Tallinn, 2011

Keskaegse Tallinna kesksed ühiskondlikud institutsioonid olid gildid ja vennaskonnad, mille peamine funktsioon oli sisustada oma liikmete sotsiaalset läbikäimist, ent mis etendasid ka olulist poliitilist ja majanduslikku rolli. Tallinnas oli keskajal kolm tähtsat gildi – Suurgild, Kanuti gild ja Olavi gild. Suurgild oli nende seas ilmselt noorim, asutatud millalgi 14. sajandil, kuid kasvas peagi kõige suuremaks ja tähtsamaks. Esimene ja seni ühtlasi viimane ülevaade Suurgildi ajaloost pärineb 1885. aastast, mil Eugen von Nottbeck avaldas kommenteeritult Suurgildi skraa ja mõned teised dokumendid. Suurgildi hoone kuuesajas juubel pakkus hea ettekäände, et üllitada üks tänapäevane käsitlus selle mõjuka korporatsiooni ajaloost. Tulemuseks on viie autori kirjutatud tõeliselt tuumakas monograafia.

Rikkalikult illustreeritud raamat jaguneb kaheks iseseisvaks osaks: kui esimene pool on pühendatud Suurgildi ajaloole selle algusest kuni Eesti Vabariigini, ühes järellooga kuni 1940. aastani, siis teine pool käsitleb Suurgildi hoonet, selle ehitamist ja erinevaid kasutusi kuni tänapäevani välja. Esile saab tõsta eriti sisukaid peatükke Suurgildi varasemast ajaloost, palju huvitavat pakuvad samuti ülevaated gildimaja funktsioonidest nii 19. sajandil kui ka Nõukogude perioodil.

 

Lea Leppik

Kalefaktoripojast professoriks

Tartu ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus 1802–1918

Kleio, Tartu Ülikooli ajaloo muuseum. Tartu, 2011

Seoses moderniseerumisprotsessiga tegi 19. sajandi Euroopa ühiskond läbi mitmeid olulisi arenguid, mille üks olulisemaid osiseid oli sotsiaalse mobiilsuse kasv. Varasem päritolupõhine seisuslik ühiskond hakkas taanduma saavutustel ja oskustel põhineva klassiühiskonna ees. Lea Leppik eritleb neid protsesse Tartu ülikooli teenistujate näitel aastatel 1802–1918. Valim on küll väike, ent esinduslik, arvestades sedagi, et Tartu ülikool oli 19. sajandil linna suurim tööandja.

Autori probleemiseade on iseenesest lihtne: kes olid need inimesed, kes 19. sajandil Tartu ülikoolis töötasid? Sellele küsimusele vastates on Leppik hoolega läbi töötanud Ajalooarhiivi Tartu ülikooli fondi töötajate nimistu. Töö tulemusena avaneb lugejale kirev pilt kõikvõimalikest ametitest, mida ülikoolis peeti, ent mille nimedki on tänaseks tihti unustusse vajunud (kalefaktor, pedell jt).

2006. aastal doktoritööna kaitstud uurimuses jõuab autor väga mitmete oluliste järeldusteni 19. sajandi Eesti ühiskonna sotsiaalsete arengumustrite osas, mille seas üks olulisemaid on ilmselt eestlaste osatähtsuse kasv ühiskonna ühe kandvama kihi – keskklassi ametnike ja haritlaste seas. 19. sajandi lõpul moodustasid eesti soost inimesed umbes poole keskastme ja 80 protsenti alamastme ametnikkonnast Tartu ülikoolis. Lea Leppik oletab põhjendatult, et sarnane suhe võis kehtida teistelgi aladel. Nendest arvudest nähtub, et Eesti riiklus ei võrsunud üksnes talupoeglikust omavalitsusest, vaid määravamgi oli eestikeelse ametnikkonna kujunemine Vene bürokraatia raamides.

 

Peter Burke

Mis on kultuuriajalugu?

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011

Jutuks võetud algupäraste ajaloouurimiste kõrval on lõpetuseks hea meel tähelepanu juhtida vastsele tõlketeosele – tuntud Briti ajaloolase Peter Burke’i raamatule, mis annab hea ülevaate kultuuriajaloo kujunemisest, selle teoreetilistest alustest, tänastest püüdlustest ja tulevikuväljavaadetest. Kultuuriajalugu on kindlasti üks menukamaid ajalooteaduse suundi viimasel paaril kümnendil ja Peter Burke, Cambridge’i ülikooli kultuuriajaloo emeriitprofessor, selle suuna üks tähtsamaid ja teenekamaid liidreid.

Burke on suutnud vähem kui paarisajale leheküljele mahutada ülevaate kultuuri ajaloo kujunemisest alates 19. sajandist, „uue kultuuriajaloo” sünnist 1980. aastatel ning praegustest eneseotsingutest.

Ilmume ka e-ajakirjana: