Kuu-uurimise kuldajad olid 1960-ndatel, mil Venemaa (N Liit) ja USA pingutasid selle nimel, et konkurenti edestada, eesmärgiks muidugi inimese Kuule saatmine. Tookordse võidujooksu võitsid ameeriklased, kui Neil Armstrong 21. juulil 1969 esimese inimesena enne otsustava sammu astumist oma kuulsa lause ütles: "See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale." Eesmärgi saavutamine vähendas märgatavalt kummagi osapoole huvi Kuuga edasi tegelda. Ameeriklased saatsid Kuule veel viis Apollot, neist viimase 1972. aasta detsembris. Kokku maandus seal 12 meest.
Venelased jätkasid Kuu-uurimist veel mõnda aega automaatjaamadega, kuid 1976. aastal tüdinesid nemadki - kaua sa ikka üksinda võidu jooksed. Kuu-uurimises kosmoseaparaatidega tuli ligi pooleteise aastakümne pikkune paus. Kosmoselendude raha kulus ameeriklastel kosmosesüstikute, venelastel aga orbitaaljaamade väljaarendamiseks.
Uuesti Kuule
Vaikuse katkestas hoopis Jaapan: 1990. aastal startinud automaatjaam Hiten lendas Kuust mööda mitu korda ning järgmisel aastal toimetati see juba Kuu orbiidile. 1993. aastal suunati Hiten viimast kütusevaru kasutades vastu meie kaaslast. Tema pardal oli vaid üks uurimisriist, millega sai mõõta tolmuosakeste tihedust. Pärast seda sündmust võtsid uuesti asja käsile ka ameeriklased, kelle automaatjaam Clementine 1994. aastal ümber Kuu tiirutas. Selgus, et suur hulk 1960.-1970. aastatel tehtud lende polnud veel sugugi kõiki Kuu saladusi avastada jõudnud. Clementine leidis muu hulgas Kuult radari abil seda, mille otsimine on praeguseks kujunenud USA Päikesesüsteemi uurimise peaeesmärgiks - vett, õigemini öeldes muidugi jääd. "Järgi vett," kõlab praegune NASA lipukiri, millele vastavalt tegutsevad nende automaatjaamad Kuust Päikesesüsteemi äärealadeni. Jää saab Kuul esineda ainult seal, kus ta on päikesevalguse eest varjatud, sest muidu aurustuks see ruttu. Sellisteks kohtadeks on mõned pooluste lähedased kraatrid, mille vallide varjus valitseb igavene pimedus. Jää võib sinna sattuda ka kokkupõrgetel komeetide ja meteoriitidega. Paraku maapealse radariga tehtud analoogiline uuring Clementine tulemust ei kinnitanud!
Jää otsimine oli ka Ameerika järgmise automaatjaama, 1998. aasta alguses startinud Lunar Prospectori peaülesanne. Sellele oli pühendatud koguni tema lennu lõpp 31. juulil 1999, mille käigus suunati jaam ühte lõunapooluse lähedal asuvasse kraatrisse, kus arvati olevat jääd. Selle olemasolu loodeti siis kokkupõrke tulemusena väljapaiskuvas aines maapealsete teleskoopide ja Hubble'i kosmoseteleskoobi abil tuvastada. Kahjuks aga mingeid vee tunnuseid kraatris ei nähtud. See muidugi ei tähenda, et seal jääd ei võiks olla. Selle märkamata jäämist saab seletada veel kümnel muul moel - näiteks võis Lunar Prospector jäise pinna asemel tabada mõnd sealtkandist väljaulatuvat kivirahnu. Oma kohalejõudmise ja lõpu vahele jääva pooleteise aasta jooksul tiirles Lunar Prospector ümber Kuu üle pooluste kulgeval orbiidil. Selle käigus leidis automaatjaama pardal olnud neutron-spektromeeter, et Kuu pooluste ligiduses võib olla kokku umbes 6 miljardit tonni jääd, kusjuures põhjapooluse kandis on tahket vett rohkem kui lõunapooluse ümbruses. Mõõtmismetoodika võimaldas avastada jääd kuni poole meetri sügavuseni. Tegelikult määrab neutron-spektromeeter küll vaid vesiniku aatomite olemasolu, aga nende esinemist peetakse kõige tõenäolisemaks vee molekulide koosseisus.
Vahepeal, 1998. aasta mais, jõudis Kuust kaks korda mööduda kosmoseaparaat, mis sinna üldse ei oleks pidanud sattuma - sidetehiskaaslane AsiaSat 3. Kanderaketi vea tõttu jõudis see valele orbiidile. Analüüs näitas, et kõige väiksema kütusekuluga saab teda õigele, geostatsionaarsele orbiidile viia Kuu raskusjõudu kasutades. Mõeldud - tehtud.
Praeguse seisuga on kõige viimane Kuud uurinud automaatjaam Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) SMART-1. Tiirutades aastatel 2004-2006 ümber Kuu, uuris ta infrapuna- ja röntgenspektromeetritega peaasjalikult meie ainsa loodusliku kaaslase pinna keemilist koostist. Tema lõpp saabus 3. septembril 2006, mil ta, nagu Lunar Prospectorgi, suunati vastu Kuud, et teleskoopidega uurida kokkupõrkel tekkinud tolmupilve koostist. Kuna tabamispaik asus poolustest eemal, siis lootust sealt jääd leida polnud. Küll aga püüdis SMART-1 avastada oma infrapuna-spektromeetriga jääd Kuu pooluselähedastest kraatritest.
Uus võidujooks algamas
Need neli lähemalt kirjeldatud automaatjaama külastasid Kuud 17 aasta jooksul. Nüüd on aga kavas läkitada sinna sama palju kosmoseaparaate vaid pooleteise aastaga. Ja see on alles algus, varsti järgnevad neile uued automaatjaamad.
14. jaanuaril 2004 pidas USA president George W. Bush kõne, milles kuulutas järgmisteks aastakümneteks välja uue mehitatud lendude programmi. See näeb ette Kuule tagasipöördumist aastal 2020 ja seejärel sinna alalise baasi rajamist. USA pole taolise eesmärgi seadmisel üksinda. Näiteks teatas India kosmoseagentuuri ISRO juht G. Madhavan Nairi sellel kevadel, et nad uurivad võimalust saata aastaks 2020 Kuule mehitatud kosmoselaev. Millegipärast langeb tähtaeg kokku Ameerika presidendi poolt öelduga. Mõningaid küsimusi tekitab ehk vaid asjaolu, et India pole seni veel ühtki inimest kosmosesse saatnud. Selles osas on märksa paremas olukorras Hiina, kes samasuguseid plaane haub, kuid kellel on vastu panna juba kahe mehitatud orbitaallennu kogemus. 2020. aastal (!) kavatseb oma kosmonaudid Kuule maandada ka Jaapani kosmoseagentuur JAXA, mille kava kohaselt peaks 2030. aastaks sinna rajatama püsiv baas. Nagu Indiagi, nii pole ka Jaapan seniajani iseseisvalt mehitatud kosmoselendu teinud.
Aga olgu tegemist juba vana kala Ameerikaga või vähemalt Maast kaugemale lendamise osas alles esimesi samme astuva India ja Hiinaga, enne inimeste Kuu suunas teele saatmist peab alustama ikka automaatjaamadest. Kõige esimesena - juba käesoleva aasta augustis - peaks praegustel andmetel startima Jaapani automaatjaam SELENE. Tema starti on rahapuudusel juba mitu aastat edasi lükatud. Peale selle, et Selẹne oli kreeka kuujumalanna, kujutab mainitud automaatjaama nimi ka lühendit ingliskeelsest pikemast nimetusest SELenological and ENgineering Explorer. Eesmärgini jõudmine võtab tal aega viis päeva, mille järel eralduvad kaks väiksemat automaatjaama, mis suunatakse iseseisvatele Kuu orbiitidele. Neist ühe abil uuritakse raadio-interferomeetrilisel teel Kuu gravitatsioonivälja, teine aga toimib ülekandejaamana ajal, mil esimene asub Kuu taga ja pole seetõttu Maalt nähtav. SELENE ise on tüüpiline tänapäevane Kuu-uurija, olles varustatud nii nähtava valguse kui infrapunakaameratega. Nende abil kaardistatakse Kuu pinda ja määratakse mineraloogilist koostist. Gamma- ja röntgenspektromeetritega tehakse kindlaks pinnase keemilist koostist. Laserkõrgusmõõtja ning mitmete teiste seadmetega uuritakse aga magnetvälja, laetud osakeste jaotust ja muud. Parima kaamera lahutusvõime on seejuures kümme meetrit.
Hiina-India osakaal aina suureneb
Järgnevalt peaks septembris startima Hiina automaatjaam Chang 1, mille nimi tähendab kuujumalannat. Kuigi Hiina on juba kaks korda orbiidile viinud mehitatud kosmoselaeva, oleks see nende esimene katse mõne teise taevakehani jõuda. Uurimisaparatuur sarnaneb suurel määral SELENE omaga. Tema kaamera lahutusvõime on küll ainult 160 meetrit, kuid on see-eest stereoskoopiline, võimaldades saada Kuu pinnast kolmemõõtmelisi pilte.
Esialgu selle aasta sügisele planeeritud India esimese Kuu-lennu start peaks toimuma 2008. aasta veebruaris. See Chandrayaan-1 (tõlkes - Kuusõiduk) nime kandev automaatjaam on ehitatud India meteoroloogilise tehiskaaslase baasil ja ka tema ülesviimiseks kasutatakse samasugust kanderaketti. Lisaks India enda valmistatud uurimisaparatuurile paigutatakse sinna veel USA, ESA ja Bulgaaria päritolu seadmeid. Eriti huvitav on Johns Hopkinsi Ülikoolis (USA) valmistatud radar jää otsimiseks poolustelähedastest kraatritest. India enda tehtud kaamera lahutusvõime on viis meetrit, ületades SELENE vastava näitaja kaks korda. Chandrayaan-1 pardal on ka väike sond, mis suunatakse vastu Kuud eesmärgiga uurida seda ümbritsevat ülihõredat atmosfääri.
Järgmise Kuu-lennu kavatseb India Kosmoseagentuur ISRO teha aastatel 2010-2011. Lisaks automaatjaama saatmisele orbiidile ümber Kuu on siis plaanis maandada selle pinnale ka 30-100 kilogrammi kaaluv väikene kuukulgur. See pole esimene kord Kuu-uurimisel iseliikuvaid sõidukeid kasutada - kaks märksa suuremat Nõukogude Lunohodi-nimelist kulgurit tegutsesid seal aastatel 1970-1971 ja 1973.
2008. aasta oktoobrisse on planeeritud veel USA automaatjaama Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) start. Tõlke järgi võiks nime taga peituda Kuu luuretehiskaaslane. Seda õigustab muu hulgas tema kaamera nägemisteravus, mis on võimeline eraldama Kuul vaid (juba?) poolemeetrisi detaile, ületades sellega parimaid Apollo programmis tehtud fotosid kaks-kolm korda (jutt käib muidugi orbiidilt, mitte pinnalt tehtud fotodest). Nii algaks esimene Kuu-lend G. Bushi eespoolmainitud programmi arvestades. Seetõttu uuritakse põhjalikult kiirguslikku keskkonda Kuu läheduses, mis mõjutab tulevaste astronautide elu ja tervist. Suurt tähelepanu pööratakse ka jää otsimisele. Oleks ju tubli kokkuhoid, kui Kuul pidevalt tegutsevas baasis saaks vett Maalt vedamise asemel kohapealt võtta.
Jää avastamiseks on LRO-l lisaks neutron-spektromeetrile veel radar, nagu Chandrayaan-1-l, ja eriti tundlik ultraviolett-spektromeeter. Viimane on võimeline jää otsimise eesmärgil registreerima spektreid Kuu igavesti Päikese eest varjatud aladest, kasutades selleks vaid öötaeva helendust ja tähtede valgust! Jää otsimisel on abiks ka sond LCROSS, mis algselt kinnitatakse LRO-d Kuu juurde toimetava kanderaketi viimase astme külge. Sond suunatakse Kuu mõnele pidevalt varjus olevale alale. Natuke enne kokkupõrget eraldub LCROSS kanderaketi viimasest astmest ning jääb sellest veidi maha, et kokkupõrkel eralduvat pilve vaadelda ja siis sellest läbi söösta. Saadud andmed edastatakse Maale. Seejärel põrkub sond ise samas piirkonnas Kuuga. Tekkinud pilve vaadeldakse aga maapealsete pikksilmade, Hubble'i kosmoseteleskoobi ja Kuu ümber tiirlevate automaatjaamadega.
Uus võidujooks Kuule on algamas. Loodetavasti toimub see varasemast hoopis sõbralikumas ja avatumas õhkkonnas ning toob Kuu tundmaõppimisel kaasa veel suurema hüppe kui 1969. aasta juulis tehtu, millele viitas oma kuulsas lauses astronaut Neil Armstrong.
TÕNU TUVIKENE (1952) on Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgu EENet programmeerija. Lõpetanud Tartu ülikooli astrofüüsikuna 1975. Kuni aastani 1988 oli Tartu Observatooriumi (tollase AAI) insener ja nooremteadur tähtede füüsika uurimisel. Seejärel töötanud arvutite alal, juhatanud Tartu tähetorni astronoomiaringi ning populariseerinud astronoomiat ja kosmonautikat. Üle viiekümne aimekirjutise autor, kogumiku "Universum" kaasautor.
