You are here

Uusi avastusi väljapaistvatest eestlastest läänemaailmas

Eesti teadlased ja insenerid välismaal

Koostanud Vahur Mägi ja Anne Valmas

Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2011

Kevadel ilmunud Vahur Mägi ja Anne Valmase koostatud „Eesti teadlased ja insenerid välismaal” ei ole esimene raamat Eesti päritolu teadlastest ja inseneridest mujal maailmas. Mitmed esimese suurusjärgu tähed on juba leidnud tee Eesti lugejani kas teiste või enda kirjutatud elulooraamatute kaudu (Bernhard Schmidt, Rein Luik jt) või siis oma tööde akadeemiliste kogumikena näiteks „Mõtteloo” sarjas (Ernst Öpik, Ilmar Tammelo, Ants Oras jt).

„Eesti teadlased ja insenerid välismaal” ei ole ka esimene artiklikogumik antud teemal – otseselt eelnes sellele „Eesti teadlased paguluses” (2009) ning mitu Vahur Mägi enda üllitist. Seda suuremaks kasvab raamatu lugemisel avastuslik külg – mõnestki käsitletavast teadlasest või insenerist teadsime seni üpris vähe või olid nad päris tundmatud. Ilmselt on väljaspool erialainimeste kitsast ringi olnud vähe neid, kes teadsid näiteks arstiteadlase Rjurik Golubjatnikovi nime ja küllap veel vähem neid, kes oskasid arvata, et tegemist on lapsepõlve Muhu saarel veetnud eestlasega.

Kogumik algab ülevaadetega Eesti filosoofidest ja keeleteadlastest paguluses, edasises on ühendatud ühte kirjutisse kolm väliseesti statistikut. Viimastelt lehekülgedelt leiame Hans Kauri omaaegse ülevaate Eesti teaduse kümneaastasest arengust paguluses. Huvitavamad on aga üksikutele isikutele pühendatud kirjutised, osa nende endi kirjutatud. Ei ole kombeks sisu ümber jutustada, ja lühimalt saabki olulisima edasi anda vaatluse alla võetud teadlaste ja inseneride loetlemise kaudu: majandusteadlane Ragnar Nurkse, füüsikud Indrek Martinson, Jaan Oitmaa ja Toomas Timusk, keemik Adolf Gustav Parts, füsioloog Johannes Piiper, radioloog Jüri Kaude, insener Leo Allas, ehitusinsener August Komendant, mäeinsener-ärimees Arvi Parbo, autotehnika insener Mart Mägi, kosmosetehnika spetsialist Rein Grabbi, lennunduse mänedžer Hugo Mitt, ehitusinsener Ilmari Arvo Kolsi (Nirk), teedeehituse insener Arvo Tinni, ökoloog ja loodushoiu spetsialist Illar Muul. Mõned neist uuendasid sidemeid kodumaaga esimesel võimalusel ja suutsid üsna palju ära teha siinsete kolleegide heaks. Suurepäraseks näiteks neist on Indrek Martinson, kes võttis Lundis tegutsedes oma juhendamisele ja isegi tööle Tartu füüsikuid. Rein Grabbi tegi karjääri USA aerospace-tööstuses, sealhulgas NASA juures. Nüüd on ta Eestis tagasi. Grabbide pere loo on üksikasjalikumalt raamatutesse salvestanud Reinu vend Hellar Grabbi (tema mälestustest on Horisondi raamaturubriigis kirjutanud ajaloolane Heino Arumäe). Maailmas jõudis kõige kõrgemale oma erialal kahtlemata Ragnar Nurkse, kelle varane surm ei lasknud tal saada Nobeli auhinna kandidaadiks. Hüdrotehniliste hiigelrajatiste juures Kanadas, Brasiilias ja mujal teostas end Valgas sündinud Leo Allas, kelle inglise keeles ilmunud memuaarid ootavad eesti keelde tõlkimist.

Kogumiku kaanepilt kujutab Austraalias suurärimeheks tõusnud Arvi Parbot noore söekaevurina sõjajärgsel Saksamaal.

Juba pealkirjas märkisin, et kõnesolevas raamatus on pilk pööratud läände. Oleks aeg pöörata pilk ka itta ja rääkida eestlastest pärasttsaariaegse Peterburi teadusasutustes, avastades Eesti lugejatele näiteks geofüüsiku Uno Kopvillemi, astronoomi Heino Potteri, kosmosetehnika spetsialisti Arvid Pallo, biofüüsiku Tiina Karu ja mitmeid teisi.                                                                            

Ilmume ka e-ajakirjana: