You are here

Lugu heade mõtete majast

Tartu Tähetorni 200-aastane ajalugu

Artiklite kogumik

Koostaja Lea Leppik

Tartu Ülikool, 2011

Eksponaadid, ajaloolised fotod ja joonised; põnevaid isikuid, aparaate, nähtusi ja ajaloolisi seiku tutvustavad tekstid koos tausta avavate selgitustega, üheaegselt eesti ja inglise keeles – muuseum mis muuseum, ainult et kaante vahel.

Tartu tähetorni kahesajanda juubeli puhul välja antud raamat ei ole tavapärane pildialbum või pidulikke tekste täis tähtpäevakogumik. Kakssada aastat on ühe teadusasutuse jaoks kogu maailma kontekstis auväärne iga. Nii on ka juubeli puhul ilmunud teos väärikalt sisutihe. Eks tekstide autorkondki – 27 ühikut, nende hulgas teadlased, muuseumitöötajad, ülikoolijuhid jt – näitab, et koostaja Lea Leppik on tööd teinud täie tõsidusega. Teksti sidususele on ehk kasuks tulnud seegi, et koostaja on ajaloolane, mitte täppisteadlane.

Raamat-muuseum läbi ruumi ja aja

Juubeliraamat viib meid ekskursioonile ühtaegu nii läbi ruumi kui ka aja, jäädes ometi pidevalt seotuks ühe ja sama majaga Toomemäel. Sel teekonnal kohtume huvitavate inimestega, kes on tihti pärit väga lihtsatest perekondadest, enamasti siitsamast meie maalt. Kuid need inimesed, nende mõtted ja teod on muutnud maailma meie ümber ning ka maailma meie peades.

Tähetorni eellooga tutvudes satume vastloodud Academia Gustaviana’sse, kus teiste distsipliinide seas oli algusest peale oluline koht ka astronoomial, mida, nagu matemaatikatki, õpetati ülejäänud fakulteetide tarbeks baasõpet pakkunud filosoofiateaduskonnas. Märkame, et õpetuse sisu areng oli silmatorkavalt kiire: kui esialgu rajanes tudengitele pakutav maailmapilt üksnes geotsentrismil ning Kopernikut mainiti heal juhul üksnes möödaminnes, käsitleti sajandivahetuse eel juba moodsat, empiirikal tuginevat Newtoni füüsikat ning ülikooli kolimisel Pärnusse plaaniti sealsele õppehoonele ka oma tähetorn püstitada. Ent see polnukski esimene siinmail – juba 1640. aastatel rajas Rootsi luulekunsti looja, Tartusse õuekohtu kaasistujaks määratud Georg Stiernhielm Tartu lähedal Vasulas oma mõisa tähetorni.

Ekskursiooni edasised teetähised on laiemalt tuntud: kuidas ülikool, mille tsaaririik taasavas, kohe ka observatooriumi kavandama asus (algselt Toomkiriku tornidesse), kuidas Tartu ülikooli kasvandik Friedrich Georg Wilhelm Struve toona maailma parima teleskoobi abil Tartu astronoomiateaduse maailmakaardile kinnistas (teleskoobi optilise osa looja, sakslane Joseph von Fraunhofer kirjutas Struvele: „Ma näen, et see instrument on Teie kätes avanud justkui rõõmude laeka, mida ei saa võrrelda millegi muuga”, lk 59), ning kuidas observatooriumi edulugu 20. sajandil jätkus. Huvitaval kombel ongi võimalik valida selline okulaar, läbi mille paistab viimasel kahel sajandil maailma tunnetuslikku avardamist juhtimas just Tartu observatoorium: Struve mõõtis (mõningate mööndustega) esimesena, kui kaugel meist paiknevad tähed. Ernst Öpik näitas, et „spiraaludud” on tegelikult meie Linnuteest kaugel väljaspool asuvad teised galaktikad. Jaan Einasto koos oma kolleegidega tegi kindlaks kõige suuremate Universumis leiduvate struktuuride – galaktikate superparvede ning neid ühendavate galaktikaahelate võrgustiku – olemasolu.

Teekonnal kohtame ka värvikaid isikuid, kelle panus on seni teenimatult vähe tähelepanu pälvinud. Näiteks Tenner. 19. sajandi palavikulises maailmamõõtmisetuhinas läbi viidud Põhja-Jäämerd ja Musta merd ühendanud triangulatsioonmõõdistus on UNESCO maailmapärandisse ja meie teadvusse salvestunud Struve geodeetilise kaarena. Ometigi juhtis suuremat osa mõõtmistest Eesti päritolu Carl Friedrich Tenner. See Auvere mõisavalitseja pojana sündinud mees oli juba mitu aastat varem Venemaa esimeste triangulatsioonmõõtmiste abil ühendanud Peterburi, Narva, Tallinna ja Tartu; Tenner tõusis hiljem keisririigi jalaväe kindralleitnandiks. Ja milline täpsus! Triangulatsiooni baasjoonte mõõtmisel oli Struvel suhteline viga 1 millimeeter kilomeetri kohta, Tenneril (enda konstrueeritud riistaga!) 3 millimeetrit.

Need, kes on hoidnud Tartu tähetorni vaimu

Raamatus leiavad meelespidamist veel mitmed mehed, kes teadusilmas vähem korda saatnud, kuid tänu kellele on püsinud tähetorni hoone ja vaim ning eestikeelne astronoomiaõpetus. Nende seas on tähetorni direktoreid, aga ka teenijaid, komandante, assistente, vaatlejaid, kelle väsimatu ja ennastsalgav töö on hoidnud ära tähetorni otsese hävingu sõjakeeristes. Ja kelle innustavad jutud on sütitanud astronoomiahuvi tudengites ning laiemaski üldsuses. Nende kuldsed käed on varustanud teadlasi täppismõõteriistade ja vaatlusseadmetega ka siis, kui observatooriumi eelarvest nappis isegi hoone küttekulude katmiseks.

Maamõõtmine pole jäänud ainsaks tähetorniga seostuvaks astronoomiaväliseks tegevuseks. Siin on tehtud ka meteoroloogilisi vaatlusi ning peetud riiklikku ajaarvestust, siin on asunud sõjaline vaatluspunkt.

Omaette peatükk saabus sõjajärgsel ajal, mil observatoorium viidi Eesti NSV Teaduste Akadeemia alluvusse ning lõpuks Tõraverre ümber koliti. Kuid sellega polnud vana maja end veel ammendanud. Astronoomiateadlaste lahkumise järel leidsid siin peavarju füüsikud, bioloogid, tähetorni astronoomiaring, seismoloogiajaam, linnamuuseumi osakond jne. Tähetorni edasisi asukaid ja nende tegemisi jälgides märkame, et sellest hoonest ei saanud tuult tiibadesse mitte üksnes üksikud teadlased ja nende mõtted, vaid terved asutused. Siin on alanud tulevase füüsika instituudi ja Eesti biokeskuse tähelend, siit on võrsunud teaduskeskus AHHAA. Tähetorni paigutatud satelliitvastuvõtja kaudu sai Tartu 1992. aastal oma esimese internetiühenduse, mille alusel tekkis hiljem Eesti haridusasutuste andmesidevõrgustik EENet.

Sel kevadel avas renoveeritud tähetorn avalikkusele taas uksed, ikka muuseumina. Juubeli puhul välja antud raamat on samuti muuseum. Märksa väiksem, ent hoopis jutukam.

 

Ilmume ka e-ajakirjana: