You are here

Tai Kuningriigist teatepulka toomas

Rahvusvaheline füüsikaolümpiaad

Tänavune rahvusvaheline füüsikaolümpiaad korraldati juulikuus Taimaal Bangkokis, kuhu kogunes 393 õpilast 84 riigist. Meie võistlejad olid üliedukad, igaühele medal, sealhulgas kuld ja hõbe.

Eesti võistlejad saabusid Taisse optimistlikus meeleolus, sest võistkonna komplekteerimise aluseks olnud Eesti-Soome maavõistlusel edestasid nad kõik vähemalt ühte mullust rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi medalimeest (vt http://www.ioc.ee/~kalda/ipho/E_S.html). Üldvõitjaks tuli Ants Remm (Hugo Treffneri Günaasiumi 12. kl, õp Siim Oks), kes kogus 72 võimalikust 54,5 punkti (kõigi aegade rekordiline punktisumma), edestades sellega napilt Tallinna Reaalkooli 10. klassi õpilast Jaan Tootsi (53,25 p, Toomas Reimann). Nemad kahekesi olid „peagrupist” selgelt ette rebinud. Teised meie võistlejad, abituriendid Kristian Kuppart (Vanalinna Hariduskolleegium, 39,5 p, August Alop), Madis Ollikainen (Gustav Adolfi Gümnaasium, 38 p, Erkki Soika) ja Andres Jaanson (Pärnu Koidula Gümnaasium, 37,5 p, Elmu Mägi) said kohad 8–10.

Nüüd kuulusid nad kõik Taisse sõitnud võistkonda.

Lipp toodi juba Eestisse

Tänavune delegatsioon oli aga tavapärasest märksa suurem, sest tuleval aastal peame ise olema „peoperemeesteks”: 43. rahvusvaheline füüsikaolümpiaad toimub Tallinnas ja Tartus (vt http://www.ipho2012.ee ).  Lisaks viiele võistlejale ja kahele juhendajale (Jaak Kikas koos allakirjutanuga) olid kaasas veel viis vaatlejat tulevase olümpiaadi korraldustoimkonnast. Olümpiaadi lõputseremoonial viibis ka haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, kes kutsus oma kõnes maailma noorfüüsikuid tuleval aastal Eestisse ning võttis korraldajatelt üle olümpiaadilipu.

Õigupoolest pidanuks tänavune võistlus toimuma teises kuningriigis, Belgias, kuid tunamullusel talvel sai selgeks viimase suutmatus selleks vajalikke vahendeid kokku saada. Viimati tekkis selline olukord aastal 1980, mil alla vandus Prantsusmaa – toona jäigi olümpiaad pidamata ning Prantsuse võistkond jäi järgnevaks veerandsajandiks füüsikaolümpiaadidelt kõrvale. Sedapuhku päästis olukorra Tai, kus avaldati valmidust plaaniväliseks võõrustamiseks. Vaatamata lühikesele ettevalmistusajale oli tänavune olümpiaad korraldatud suurepäraselt. Vormilisele küljele aitas anda kuninglikku sära Tai printsess Maha Chakri Sirindhorn, kes oli eesistujaks nii ava- kui lõputseremoonial ja andis üle kõik auhinnad.

Loomingulisus eeskätt

Sisulise poole pealt tasub välja tuua nihet ülesannete iseloomus. Viimase aastakümne jooksul olid ülesanded olnud väga pikad, paljude alamküsimustega, mis suunab lahendajat liikuma küll kindlat rada, kuid takistab algupäraste ideedega kõrvale triivimast. Tõsine miinus on aga seejuures õpilaste loomingulisuse pärssimine originaalsete lahenduste leidmisel. Kui teooriaülesanded kujutasid tänavu kompromissi loomingulisuse ja hindajasõbralikkuse vahel – vähemalt osa alamküsimusi olid huvitavad ja õpilastele lahendamisrõõmu pakkuvad –, siis praktiliste ülesannete puhul oli mindud „täispangale”: lakoonilistes tekstides polnud suunavaid alamküsimusi ega ülearuseid vihjeid.

Esimene teooriaülesanne oli häid matemaatilisi oskusi nõudev ja käsitles kolme graviteeruva keha probleemi lihtsat erijuhtu: eeldades, et kaks rasket keha, näiteks Maa ja Kuu, liiguvad ringorbiitidel ümber ühise masskeskme, oli vaja leida kolmanda kerge keha, satelliidi, selline asend, mille puhul kehade vahekaugused ei muutu ajas ning uurida kerge keha võnkumisi selle statsionaarse asukoha ümber. Teine ja lihtsaim ülesanne käsitles seebimulli õhus hõljumise tingimusi, arvestada tuli sise- ja välisrõhkude ning -temperatuuride erinevusi, lõpuküsimustes paigutati seebimullile ka elektrilaeng. Kolmas ja kõige huvitavam ülesanne vaatles iooni ja laenguta aatomi vastastikmõju. Huvitava ja meie võistlejaid teataval määral abistanud seigana olgu mainitud, et seesama füüsikaline protsess esines ka tänavusel Tartu ülikooli akadeemilisel olümpiaadil ning ülesande üks autoritest, Marseille’ ülikooli doktorant Mihkel Kree oli seda lahendanud meie võistkonna treeninglaagris.

Eksperimentaalülesanded olid pühendatud mustadele kastidele – üks mehaanilisele, teine elektrilisele. Esimesel juhul tuli leida toru sisse paigutatud kuuli asukoht ja mõõtmed, teisel juhul aga nihutatavate katetega plaatkondensaatori plaatide kuju ja mõõtmed.

Parim etteaste läbi aegade

Meie võistkonna tulemus kujunes läbi aegade parimaks: koju toodi üks kuld-, üks hõbe- ja kolm pronksmedalit. Kulla pälvis Ants Remm 41,3 punktiga 50 võimalikust. Jaan Toots jällegi tihedalt kannul: 40,2-punktiline tulemus andis paraku juba astme võrra lahjema, kuid ometigi hinnalise hõbemedali. Nemad kahekesi on kutsutud ka aastavahetuse aegu Bali saarel toimuvale esimesele Maailma füüsikaolümpiaadile – võistlusele, mis üritab positsioneeruda füüsika „teemantliigana”.

Andres Jaanson kogus 30,4, Madis Ollikainen 26,6 ja Kristian Kuppart 24,84 punkti. Absoluutvõitja Tzu-Ming Hsu Taiwanilt sai 48,6 punkti. Et üldarvestuses oli Antsu kohanumber 46, võib see esmapilgul tunduda tagasihoidlikumana meie senise ainsa rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi kuldmedalisti Jegor Gužvini tulemusest – 11.  koht 1999. aastal. Ent nii otseselt ei tohi arve tõlgendada: olümpiaaditulemuste statistika näitab, et alates 2002. aastast on Kaug-Ida riikide võistkondade ettevalmistustase märgatavalt tõusnud. Võib arvata, et Hiina eeskujule tuginedes on teisedki riigid võtnud kasutusele aastaringse treeningtsükli, mistõttu oleks õigemaks võrdlusparameetriks koht Euroopa võistlejate seas: nii Antsul kui ka Jegoril oli see viies.

Lähtugem eeldusest, et Euroopa riikide võistlejate tase ei ole langenud ning Euroopa pakub orienteeruvalt 39 osavõtva riigiga piisavalt stabiilse statistilise valimi; seetõttu on olümpiaadivõitjate taseme heaks mõõdupuuks parimate Euroopa õpilaste tulemused (joonis 1 trükinumbris): mida tahapoole jääb meie kodumandri paremik, seda tugevamad peavad olema ülejäänud. Nagu graafikult näha, on RFO-ga sarnane absoluutsete võitjate taseme tõus ning sellega kaasnev Euroopa riikide tulemuste langus toimunud ka matemaatikas (paaril viimasel aastal) ning informaatikas (aastast

1998). Ometigi pole seda tendentsi näha keemia puhul – võib-olla mõjub rahvusvaheliste keemiaolümpiaadide statuudis fikseeritud treeningtsükli kestvuse kahenädalane ülempiir. Füüsika puhul on aidanud kuldmedali väärtuse deflatsiooni vältida kahes etapis (aastail 2002 ja 2009) toimunud medalite arvu suurendamine: Euroopa riikidesse viidud kuldmedalite arv hüppab küll aastast aastasse  (RFO medalijagamissüsteemi omapära tõttu kõigub ka medalite koguarv), kuid viimasel aastakümnel pikemaajaline trend peaaegu puudub (joonis 2 trükinumbris).  Et peaaegu kõik Euroopa riigid osalevad füüsika, keemia, informaatika ja matemaatika rahvusvahelisel olümpiaadil, siis annab viimane joonis ka võimaluse kuldmedalite taseme võrdlemiseks. Euroopasse toodud kuldmedalite põhjal on RFO, RKO ja RIO olnud viimasel viiel aastal väga lähedased ning tänavu võib siia nimekirja lisada ka RMO.

JAAN KALDA (1963) on lõpetanud Moskva Füüsika-Tehnika Instituudi, töötab Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudis vanemteadurina, füüsika-matemaatikakandidaat. Rahvusvaheliste füüsika­olümpiaadide nõuandva kogu ja Eesti füüsikaolümpiaadi žürii liige, 2012. aastal Eestis toimuva rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi akadeemilise komitee aseesimees.

Ilmume ka e-ajakirjana: