You are here

Valguskiir vähihaigetele

Teadlased on taas kord astunud sammukese edasi maailma parendamise teel. USA-s Philadelphias on välja töötatud vähiravim, mis on edukalt tervendanud kolm lümfoidset leukeemiat põdevat patsienti.

Erinevaid vähitüüpe ravitakse mitmel moel, näiteks operatsiooni, kemoteraapia, radiatsiooni abil. Kuna puudub kõrvalmõjudeta ja madala invasiivsusega universaalne meetod, on vaja pidevalt välja töötada uusi ja paremaid ravimeetmeid.

Verevähi ehk leukeemiaga kaasneb ohtralt verejookse ning verevalumid tekivad kergesti, kuna organismis on valgete vereliblede rohkuse tõttu liiga vähe teisi vererakke – näiteks punaseid vereliblesid ja vereliistakuid. Äsja välja töötatud teraapia keskendub B-rakulisele kroonilisele lümfoidsele leukeemiale, mille põhjuseks on B-rakkude kontrollimatu paljunemine. Kroonilise lümfoidse leukeemia tekkepõhjused on teadmata, kuid on selge, et haigus tabab pigem vanemaid inimesi ning avaldub tavaliselt pärast viiekümnendat eluaastat. Samuti esineb haigust sagedamini meestel.

Uus ravimeetod põhineb T-rakkude geneetilisel muutmisel. Selleks võetakse patsiendilt T-rakke ja pannakse need lentiviirusvektori abil ekspresseerima kimäärset antigeeni retseptorit (CAR, chimeric antigen receptor). Too retseptor sisaldab CD19 spetsiifilise antikeha fragmenti ning on oluline seetõttu, et B-rakkude pinnal paikneb CD19 marker.

Pärast patsiendi kehasse viimist hakkavad modifitseeritud T-rakud otsima ainult neid rakke, mille pinnal oleks CD19, st vähiga nakatunud B-rakke ja terveid B-rakke. Kui T-rakk seondub CD19-ga, saab alguse defektse raku hävitamine. Ühtlasi on T-rakku sisestatud signaalmolekul, mis saadab välja käsu, et ka teised T-rakud tuleksid ja paljuneksid kohas, kus on leitud vähirakke.

Kuna modifitseeritud rakud ei ründa organismi neid rakke, millel CD19 puudub, on ravi kõrvalmõju suhteliselt väike. Näiteks üks 65-aastane mees ei kogenud esimesel ravipäeval mingisugust kõrvalefekti. Neljateistkümnendaks päevaks tekkisid tal siiski külmavärinad, iiveldus ja kõrge palavik. Ent siis näitasid testid T-rakkude arvu tõusu veres, mis viis kasvaja lüüsi sündroomini, mis ilmneb paljude kasvajarakkude samaaegsel suremisel. Kahekümne kaheksandaks päevaks oli patsient vaba nii kasvaja lüüsi sündroomist kui ka leukeemiast.

Antud meetodiga on ravitud kolme patsienti, kuid loomulikult puudub esialgu kogemus selle pikaajalisest mõjust. Esialgsete kitsaskohtadena on näiteks esile toodud, et ravi käigus mõjutavad modifitseeritud T-rakud ka normaalsete B-rakkude hulka kehas: vähemalt kuus kuud pärast ravi puuduvad patsiendil veres ja luuüdis B-rakud. Teisalt arvatakse, et ravimi edukust suurendab kombineerimine kemoteraapiaga.

The New England Journal of Medicine’is avaldatud uurimusest loodetakse, et uus vähiravim annab suuna ka teiste vähivormide ravimiseks.

Kommenteerib Tartu hematoloogia- ja onkoloogiakliiniku vanemteadur Alar Aints: „Sellised modifitseeritud immuunrakkudel põhinevad ravimeetodid on paljulubavad, nagu katsetulemused ka näitavad. Palju tuleb aga vaeva näha sihtmärkmolekulide otsimisega, sest erinevatel kasvajatel on need erinevad ning sageli leiavad kasvajad üheainsa sihtmärgi vastu rakendatud ravi foonil võimaluse kasvada ilma vastava molekulita. Sama probleem kummitab ka teisi vähiravimeid. Parema tulemuse annab alati erinevate ravimite ja ravimeetodite kombineerimine.”

Leukeemia (kreeka keeles „valge veri”) ehk verevähk on valgete vereliblede ehk leukotsüütide haigus. Haigus võib areneda igast rakutüübist, ning leukeemiad võib koondada neljaks põhiliseks grupiks: äge ehk akuutne lümfoidne, krooniline lümfoidne, äge ehk akuutne müeloidne ja krooniline müeloidne leukeemia. Müeloidse leukeemia puhul paljunevad monotsüüdid või granulotsüüdid, mis on olulised organismi sattunud võõrorganismide hävitamisel. Lümfoidse leukeemia korral on organismis liiga palju lümfotsüüte ehk T- või B-rakke, mille ülesandeks on antikehade moodustamise kaudu haigustekitajate hävitamine ja immuunsüsteemi reguleerimine. Kasvajalised rakud siiski normaalsete rakkude funktsioone ei täida ega allu ka reguleerivatele signaalidele, mille tulemuseks on immuun- ja vereloomesüsteemi hävimine ning asendumine kasvajalise koega.

Lentiviirused kuuluvad retroviiruste hulka. Üks sugukonna tuntuimaid esindajaid on HIV. Lentiviiruste näol on tegemist aeglaste viirustega, millest põhjustatud immuunpuudlikkuse sündroomil on pikk peiteperiood. Geeniülekandevektorite valmistamisel on nad populaarne valik, kuna nende abil saab rakku sisestada suure hulga geneetilist informatsiooni (7–8 kb; 1 kb (kilobase) = 1000 alusnukleotiidi) ning vektor suudab siseneda ka mittejagunevatesse rakkudesse. Lenti- ja retroviiruste baasil valmistatud geeniülekandevektorid sihtmärkrakus ei replitseeru, vaid integreeruvad genoomi ning kanduvad rakujagunemise käigus edasi tütarrakkudele. Samuti ei ekspresseeri need vektorid viiruse valke, mis vähendab immuunvastuse teket geeniteraapias.

 

Ilmume ka e-ajakirjana: