You are here

Kontvõõrana laadal

Miks koonduvad mõned eluslooduse esindajad järglaste kasvatamiseks hiiglaslikesse kolooniatesse? Nii toimivad mitmed kiletiivalised, näiteks sipelgad ja mesilased, osa merelinde ning valdav osa inimesi. Loetelu pole kaugeltki täielik, aga selge on see, et äärmiselt tihedalt asustatud elupaigad meie koduplaneedil, mida kasutab üks põlvkond teise järel, pole sündinud seoses inimese ilmumisega Maale.

Koostegutsemisel, mis mitmelgi puhul võib areneda tööjaotusega ühiseluks, on ilmselgelt oma plussid, mis teatud liikide käitumismustris kaaluvad üles kõikvõimalikud negatiivsed küljed, sest alternatiiv – jääda üksi – ei tähenda nende jaoks ju midagi muud kui kiiret hukku. Just sääraseid mõttekatkeid võid oma peast leida, seistes mõne arktilise linnulaada jalamil ja jälgides ümbritsevat möllu, kõrvus ookeanilainete müha summutav kisakoor.

Rikkasse põhja

Põhja-Norras Finnmarkis (soome keeli Ruijas) Varangeri poolsaare sisemaal võib jaanipäeva paiku autoga sõites sattuda teedele, mida ääristavad paarimeetrised lumehanged, rannikul aga napib lund ka talvel. Soojad veemassid, mida Golfi hoovus Atlandi ookeani soojast südamest Norra põhjakallastele kannab, hoiavad ranniku jäävaba. Soe hoovus põrkub arktilise külma veega, paisates üles toitainerohkeid põhjasetteid ja rikastades veekihti hapnikuga. Tõsi, hoovusi on sealkandis rohkemgi ning vett segav merepilt palju keerulisem, aga piirkonna meri on olnud läbi aegade erakordselt planktonirikas ning seeläbi ka erakordselt kalarikas.

Kalarikkus on omakorda toonud kaasa erakordse hülgerikkuse ja planktonirikkus vaalarikkuse. Erakordsest vaalarikkusest tuleb küll rääkida minevikuvormis, sest kui üks esimesi põhjamerede uurijaid ja loodeväila otsijaid Henry Hudson 1607. aastal Teravmägede piirkonnas seilates pani tähele hiigel-vaalakarju, algas tohutu võidujooks kergesti kättesaadavale toorainele. Eriti edukad olid hollandlased, kes ajavahemikus 1609–1778 saatsid oma sadamatest Norra vetesse vaalu püüdma kokku üle kümne tuhande laeva, mis harpuunisid 57 590 vaala ja mille omanikud teenisid 3 691 066 naelsterlingit puhaskasu. Et tolleaegsest rahakursist pisikestki ettekujutust saada, võib tuua näiteks, et kapten James Cooki kuulus ümberilmapurjetamise lipulaev Endeavour müüdi 1775. aastal pärast mereväeteenistuse lõppu ja põhjalikku remonti kaubalaevaks 645 naela eest.

Tulus oli ka hülgepüük. Norra polaaruurija Fridtjof Nansen on kirjeldanud grööni hüljeste püüki Jan Mayeni saare ümbruses (Maailma maad ja rahvad. Nabamaad. Tartu, Loodus, 1930). Eelkõige jahiti hülgepoegi, kes teatavasti ei suuda veel sukelduda. Nansen kirjutab, et üks mees suutis päevas tappa umbes kakssada hülgepoega, nad nülgida ja hunnikusse laduda. Kui hülgekirvega mees saabus jääpangale, vaatasid hülgepojad teda usaldavalt. Et oli kiire, kirjutab Nansen, võis suure rutuga tegutsedes juhtuda nõnda, et nülitud hülgekorjus „ärkas ellu” ja üritas vette põgeneda.

Hiigel-linnukolooniaid mainisid omaaegsed nabamaade kirjeldajad kui suuri loodusimesid, tuhanded tonnid meres ujuvat ja jääpankadel peesitavat rasva aga näis neid köitvat palju enam. Ehkki kirve ja vintpüssi ideoloogia pole põhjalooduse jaoks veel sugugi eilne päev, on rahvusvaheliste jõupingutuste tagajärjel suudetud alles hoida elupaiku kooslustele, mis räägivad sellest, kui rikas on planeet Maa tegelikult. Arktika on kontrastne ja kontrastid kõnetavad moodsat inimest enamasti paremini kui nüansid.

Sarvesaarele

Arktika kihavate linnulaatade külastamiseks on mitmeid võimalusi. Üks paljudest lähtepunktidest on Vardø saar, kust 1893. aasta juulis alustas oma esimest mereretke lootusega triivjää abil põhjapoolusele jõuda ka Fridtjof Nansen. Tänapäevane Vardø on vaikne ja rahulik Jäämere-äärne linnake, Norra ääremaa, otse Venemaaga silmitsi. Sügavast tuulte eest varjatud lahest viivad paadid huvilisi Sarvesaarele (Hornøya), mis on ühtlasi Norra riigi kõige idapoolsem punkt. Umbes nagu Vesiloo Vilsandi rahvuspargis oli omaaegse Nõukogude Liidu kõige läänepoolsem maalapp. Hornøya kuulub 20 isendirohkema Norra linnukoloonia nimistusse ja sealsete asukate arvukust hinnatakse suuremaks kui 50 000 paari.

Saare läänekallas on nagu hiiglaslik kõlakoda. Kõrge kaljusein kumerdub sissepoole ja kumuleerib sakilistelt seintelt peegelduvaid helisid. Esimesel hetkel täidab saarele saabunu kõrvu kisa, mis ei ole küll otseselt kakofooniline, kuid ometi kaugel harmooniast. Selles kisas on kurdistavat ürgset elujõudu. Veidi aega helifooniga harjunud kuulaja hakkab kajakate põrgulärmi taustal ka tirkude, alkide ja lunnide ürramist kuulma. Samas saab selgeks, et paljutuhandelises kooris on liiga palju soliste. Kohe selgub veel, miks Sarvesaare kõige arvukam asukas, kaljukajakas, kannab inglise keeles nime kittiwake. Kui võtta see kurdistav kisakoor lahti üksikuteks fraasideks, siis jääbki sõelale midagi niisugust: kitiveik, kittiveiik, kidiveik, kiveiik ...

Kaljukajaka pesas võib olla paar muna, kõikidel tema tähtsamatel linnulaada naabritel tirkudel (täpsemalt lõunatirkudel), alkidel ja lunnidel aga ainult üks. Viimati nimetatud kuuluvad alklaste hulka ja on arktiliste merede tunnuslinnud. Püstise kehahoiakuga tirkusid ja alkisid on ikka ja jälle võrreldud lõunapoolkera pingviinidega. Sarnasust on tõesti palju, eelkõige just seeläbi, et mõlemad linnurühmad hangivad toitu eranditult merest ning on seetõttu suurepärased ujujad-sukeldujad, kes kasutavad vees liikumiseks ka oma lühikesi tiibu. Põhjala alklastega võrreldes on pingviinid aga palju võimekamad kuival maal (või jääl) liikudes. Olen Patagoonias saanud ise veenduda, et sealsete põlvekõrguste patagoonia pingviinidega võidu jooksmine pole sugugi kerge. Teiselt poolt on õhuvald pingviinide jaoks kättesaamatu, alklased vuristavad aga lennata ja suudavad rände ajal aeg-ajalt puhates läbida pikki vahemaid. Pingviinide ränne tähendab enamasti sadade kilomeetrite pikkust ujumisretke ning keiserpingviini puhul ülipikka matka üle jäälagendike.

Ühine elu

Praegu on Eestis rännuraamatute buum, ometigi arvan, et endiselt on üks oluline näidis-rännuraamat Linda Pootsi ja Viktor Masingu „Tuhat tutvust tundrast kõrbeni”, mis ilmus aastal 1970. See on raamat eelkõige loodusesõpradele, mis tähendab, et pea kõigile meile, sest väga harva olen elus kohanud kedagi või kuulnud kellestki, kes ütleb, et ta põlgab loodust ja lahkub linnamüüride vahelt ainult siis, kui köitega veetakse.

Viktor Masing kirjeldab Barentsi meres, üsna Vardø lähedal asuvat linnulaata asjatundliku kaasaelamisega. Linnulaada ehk tohutu ühiselamu „karniisiline kaljusein meenutab apteegikappi, kus riiulitele on tihedalt üksteise kõrvale lükitud ühesugused mustad ja valged pudelid. Need „pudelid” ongi siinsed elanikud tirgud ehk kairad ja valge kõhupoole ning mustade tiibade ja seljaga algid. /…/ Tirgud on tõelised mereelanikud, kes suurema osa elust veedavad lainetel õõtsudes ja sinirohelisse allveeilma sukeldudes. Ainult pesitsusinstinkt sunnib neid kevaditi ilmuma järsakrannikuile ja otsima jalatäit (sõnasõnalises tähenduses!) horisontaalset pinda, kuhu saaks ema muneda oma ainsa muna. Rohkemate munadega oleks suuri raskusi, sest tirgul pole tõelist pesa. Muna ei hoita mitte külmal maapinnal, vaid oma jalgade laiadel ujulestadel, nagu seda teevad jääl elavad pingviinidki.”

Et „tirgupesas” ei jätku tõepoolest ruumi mõlema abielupoole jaoks (muna hautakse siiski kordamööda), kogunevad need, kel parasjagu haudumistööd teha pole, ranna äärde kivirahnudele. Viktor Masing nimetab neid kogunemiskohti „klubideks” ja nõndamoodi võib neid ka käsitleda, kui võtame appi kirjanduslikud metafoorid. Seal soojendavad linnud end päikese käes, soputavad tuules sulgi ja tiibu ning lõristavad-kuristavad omavahel just nagu juttu ajades. Jääb veel lisada, et akadeemik ei pea alklasi just ülearu intelligentseteks lindudeks ja kahtlustab, et nende „vestlus” on kõike muud kui mõttevahetus. Vaevalt tõesti on tegu mõttevahetusega, teadetevahetusega aga ilmselt küll.

Arusaam alklaste „juhmusest” on õigupoolest üpris levinud. Aastasadu on randlased ja meremehed korjanud nende mune ja püüdnud linde endid sõna otseses mõttes palja käe või silmusega. Põhja-Atlandi saartel elanud hiidalk on üks globaalse liikide väljasuremise sümbollindudest. Tema jaoks sai saatuslikuks liiga suur kasv (palju liha!) ja sellest johtuv lennuvõimetus, kuid samas ka nn juhmus, sest hiidalgid ei osanud karta oma nottijaid. Alklaste mune korjatakse tänaseni ja neid endidki püütakse toiduks (traditsiooniline tööndus näiteks Fääri saartel ja Newfoundlandil).

Vaatasime, kuidas kogu linnukoloonia, eelkõige just kaljukajakate eestvõttel, tõstis tohutut lärmi, kui pesitsejate lähedusest möödus lauglennul suur kajakas või änn. Kajakapilv paiskus õhku ja karniisidel pesitsejad tõmbusid kaitsesse. Kaljudele roninud inimene on nende lindude evolutsioonilises arengus aga nõnda uus nähtus, et sellisele ilmutisele reageeritakse loiult.

Papagoi Arktikas

Hinnanguliselt elab Põhja-Norra ranniku ja saarte linnulaatadel 6–7 miljonit merelindu ning pooled neist on lunnid. Lunnidel on kõik eeldused olla publikulemmik: erkpunased jalad, siiruviiruline värvikirev nokk, mis suuruse poolest konkureerib peaga, ja omapärased pierrot’-lõikega kurvad silmad tõmbavad pilku. Papagoi arktilises meres! Keha poolest on nad tuvi mõõtu, kuid suur pea ja püstine kehahoid lisab neile kogu.

Küsimus, miks lunninokk on nõnda värvikas, kuulub ehk samasse kategooriasse, et miks ühe või teise liblika tiivad on nõnda kirevad. Tõsiasi on aga see, et pulmade ajal on lunnide nokk palju säravam kui sügisel ja talvel ehk ajal, mil saabuvaid pulmi oodatakse. Minu jaoks oli nende lindude puhul kõige üllatavam, et erinevalt tirkudest ja alkidest, kes oma hooaja ainsa muna kitsale kaljukarniisile poetavad, kaevavad lunnid hoopiski endale pesa. Arktiliste kaljude lagi on alati hästi väetatud, lugematute merelindude sõnnik hoogustab taimekasvu lühikesel suveajal ja pehme turbakiht, mida suvesüdames katab õiteväli, iseloomustab paljude linnulaatade lage. Just see, „ühiselamu” kõrgeim korrus, on läbi uuristatud urgudest. Lunniurgudest! Urus pesitsevad paljud linnud, näiteks jäälinnud ja kaldapääsukesed, rääkimata suurest hulgast troopikaasukatest, nabamaades aga tundub uru-uuristajast lind erandlik. Lunn on säärane erand ja kaevab oma tugeva nokaga meetripikkusi ja pikemaidki pesaurge, kasutades võimaluse korral ära lemmingute uuristusi. Tõsi, Patagoonias teeb sedasama patagoonia pingviin, kes kaevab ise ja kasutab ära ka küülikuurge. Nii põhjas kui lõunas oma „urupingviin”!

Lisaks papagoilikule väljanägemisele on lunnid tuntud selle poolest, et suudavad korraga noka vahele haarata kümmekond kalakest. Suurim number, mille kirjandusest leidsin, oli 61! Vähemalt paaris-kolmes üsnagi väärikas linnuraamatus on öeldud, et see on vaid lunnide saladus, kuidas nad nõnda palju kalakesi korraga kahmata suudavad. Mõnes raamatus on aga kiretult teada antud, et lunnid suudavad ühe sukeldumisega suurel hulgal väikseid kalu nokka püüda tänu sellele, et neil on nokaservas teravad konksjad kidad.

Enamasti mainitakse, et lunnide peatoidus on hiiglaslikes parvedes liikuv väike- ja suurtobias. Need paarikümnesentimeetriseks kasvavad peenikesed kalad kuuluvad kindlasti lunni menüüsse, kuid viimasel viiekümnel aastal mõõdetud-jälgitud kalastiku ja merelindude arvu sünkroonsed kõikumised on näidanud, et lunni jaoks on eriti oluline heeringamaim (nn norra kevadheeringas). Kui 1957. aastal hinnati heeringavarude suuruseks Põhja-Norra akvatooriumis 10 miljonit tonni, siis aastaks 1971 langes varude prognoos 20 000 tonnile. See kollaps kajastus loomulikult ka mujal kui maailmaturul, millega lunnidel otsest kokkupuudet pole. Lunnide arvukus hakkas langema ja ornitoloogid leidsid linnukaljudelt aastast aastasse üha rohkem nälga surnud tibusid. 2000. aastatel on heeringa arvukus hakanud tõusma, mis ilmselt tähendab ka seda, et üha enam lunnipoegi saab urust välja ronida ja oma esialgu nõrku tiibu lehvitades merre sopsatada.

Huvitav on siinkohal lisada, et Prantsusmaa esimene looduskaitseala rajati 1912. aastal Bretagne’i ranniku lähedasele Rouzici saarele eelkõige just sealsete linnulaatade ja muidugi lunnipopulatsiooni kaitseks. Täna on seal kaitse all kokku seitse saart, millest johtuvalt kannab ka kaitseala Seitsme saare kaitseala nime – L’arhipel des Sept-Iles. Jääb vaid lisada, et meie esimene looduskaitseala, Vilsandi, moodustati samuti linnuriigi hoidmiseks ja möödunud aastal tähistasime selle saja aasta juubelit. Tõsi, lunni pole Vilsandil veel nähtud.

Seekordset lugu kokku võttes tahan märkida, et väga paljud liigid on rajanud oma paljunemisstrateegia piiramatule paljunemisele, sest neil on vähe aega. Linnulaada asukad aga  „lubavad” endale (suures osas) vaid ühe järglase aastas – ühe järglase ühe paari kohta. Jätkusuutlikkust on siin raske märgata, kui võtta eelduseks, et linnu eluiga on heal juhul viis aastat, suguküpseks saab ta aastaselt, looduslik valik kõrvaldab vähemalt poole järglastest ning järelejäänutel on kaaslase leidmise ja eduka pesitsemise tõenäosus heal juhul 50:50. Need eeldused on aga järelikult valed, sest paljud linnulaadad on täies elujõus ja tirkusid peetakse tänaseni maailma arvukaimaks linnuliigiks. Linnulaada lindudel on põhimõtteliselt sama paljunemisstrateegia nagu meil, inimestel. Nad on pikaealised, hakkavad paljunema suhteliselt hilises eas (see tähendab mitte kohe, kui suguküpsus saabub). Haudumisperiood on aga küllaltki lühike. Mõned liigid elavad paarikümne aastaseks ja iga isend jõuab, lähtudes kogunenud „elutarkusest”, anda tuule tiibadesse heal juhul viiele järglasele. Niisiis, aeg annab arvukust, vähemalt antud juhul!

Alklased (Alcae) on põhjapoolkeral levinud merelinnud, kellest enamik pesitseb arktiliste ja subarktiliste merede suurtel linnulaatadel. Alklasi on tänapäeval teada 23 liiki. Sulestik on neil lindudel must-valge, värvi võib leida üksnes jalgadel ja nokal. Enamasti toovad kuuldavale vaid kurisevaid-lõrisevaid häälitsusi, mõned liigid on päris tummad. Pesitsevad enamasti kaljukarniisidel (vaid mõned liigid kaljupragudes ja urgudes) ning kurnas on üks (harvadel liikidel ka kaks) muna. Toituvad kalast ja vähilaadsetest. On suurepärased ujujad ning suudavad sukelduda isegi kuni 200 meetri sügavusele.

Mitmed liigid on tugevalt kannatanud munade korjamise ja ka vanalindude püüdmise läbi. Teadaolevalt on aga välja surnud üksnes lennuvõimetu hiidalk, kelle viimane isend tapeti Islandi lähedal Eldey saarel 1844. aastal. Kaitsemeetmed on aidanud mitmeid haruldasi alklasi seni hoida, ent mitmetes piirkondades on nende munade korjamine ja lindude jaht senini seadusega lubatud. Osa liikide arvukus on siiani väga suur, lõunatirkusid arvatakse olevat kokku 7 miljonit paari ja alkisid ligemale pool miljonit paari.

Hornøyal pesitsevad alklastest lunnid, lõunatirgud ja algid. Lisaks võib seal kohata suurel hulgal kaljukajakaid, karikormorani, hõbe- ja merikajakat ning mitmeid änniliike, kui nimetada arvukamaid. Eestis on alklastest kõige sagedamini kohatud alkisid, kes on Soome lahe saartel ka pesitsenud.

INDREK ROHTMETS (1953) on MTÜ Loodusajakiri vastutav väljaandja. Lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogi ja ajakirjanikuna. On kirjutanud, tõlkinud ja toimetanud raamatuid ning arvukaid artikleid ja teinud maailma paljudes paikades loodusvideoid ETV saatesarja Osoon tarbeks. Reisidel on tema huvikeskmes kohalik ürgloodus, nii palju kui seda kusagil veel alles on. Põhja-Norras Hornøya linnulaadal käis 2006., 2007. ja 2009. aastal.

Ilmume ka e-ajakirjana: