You are here

Budism ja teadus

Error message

Notice: Undefined offset: 0 in horisont_node_view() (line 180 of /data03/virt14542/domeenid/www.horisont.ee/htdocs/sites/all/modules/horisont/horisont.module).

Tema Pühaduse XIV dalai-laama mõtteid esinemiselt Eesti Teaduste Akadeemias 18. augustil 2011, kui küsijate rollis olid akadeemia saali kogunenud kuulajad.

Ettekande ja küsimuste-vastuste maakeelseks vormimisel on abiks olnud Toomas Tiivel, teksti ja eestikeelse terminoloogia on ühtlustanud Margit Langemets ja Märt Läänemets Eesti Budismi Instituudist.

Mul on suur au kohtuda siin, Eesti Teaduste Akadeemias, teie teadlaste ja akadeemikutega. Oma varasematel Eestis-käikudel sain alati kokku ühe kauaaegse sõbra – Linnart Mälliga. Me kohtusime vahel ka Indias. Seekord teda meie hulgas pole. Mõned vanad tuttavad kaovad, mõned uued tulevad juurde. Selline on elu.

Nüüd aga teema juurde.

Foto: Jarek Jõepera / Eesti Budismi Instituut

Tahaksin kõigepealt teha selgeks ühe asja. Viimased enam kui kolmkümmend aastat olen pidanud teadlastega väga tõsiseid diskussioone. Mõned inimesed peavad neid dialoogiks budismi ja tänapäeva teaduse vahel. See ei ole nii, sest budistlik arusaam maailmast põhineb reaalsusel nagu teaduski. Budism on alati pidanud oluliseks, et lähenemine maailmale oleks realistlik. See on budismi aluspõhimõte. Seetõttu peab ka vaimne tegevus olema realistlik. Et uurida midagi ükskõik mis alal – majanduses, keskkonnas, politoloogias –, peab meie lähenemisviis põhinema reaalsusel. Järelikult peab selleks, et teha uurimistööd realistlikult, tundma põhjalikult reaalsust. Kuidas saame edasi minna ja uurida midagi ilma reaalsust tundmata ja selle üle diskuteerimata?

Budism on üks iidseid vaimseid traditsioone, mis tegeleb meelega. Et välja töötada mingi meetod oma meele arendamiseks, peame kõigepealt meele, reaalsuse kohta väga palju teadma. Uurides meele funktsioone, peame meeles pidama, et sellega on seotud ka meie keha ning samuti välisilm.

Budism tunnistab evolutsiooni. Et lõppkokkuvõttes on kõik eluslooduse liigid, sealhulgas inimene, arenenud evolutsiooni teel. Selle kaudu saame mõista ja seletada ka välist maailma.

Mis puudutab meelt ja emotsioone, siis nende vahetum tasand on kindlasti seotud meie aju ja kehaga. Meil on palju informatsiooni ka meie meele, mitte üksnes keha kohta.

Budistlikus kirjanduses leiduv ulatuslik materjal olemise kohta jaguneb üldiselt kolmeks osaks.

Esimene osa on teadus. Kõik peab põhinema reaalsusel – see on teaduse põhimõte. Teaduses ei ole kohta positiivsetele ja negatiivsetele hinnangutele. Küsimus on lihtne: mis on mis?

Sellele teadmisele tuginedes uurime ka meelt ja selle pidevalt muutuvaid osakesi. Budismis nimetatakse seda püsituseks. Midagi uurides ei pruugi me seega alati saada lõpuni objektiivset tulemust. Kõik asjad on omavahel seotud. See on teist laadi reaalsus. Asjad muutuvad meie uurimise käigus ja selle tõttu, seega on need suhtelised.

Budismi järgi võime me asju muuta, kuna need on tingitud teatud põhjustest. Tingimused ja põhjused sõltuvad ka muudest teguritest. Seega, muutes tingimusi ja põhjusi, muutub ka meie uurimine ise. Peale selle on budismis ka positiivse ja negatiivse mõisted. Me püüame suurendada positiivset ja vähendada negatiivset.

Meie dialoog teadlastega põhineb puhtalt budistlikul teadusel, mitte budistlikul religioonil.

Viimase kolmekümne aasta jooksul oleme arendanud intensiivset dialoogi tänapäeva teadlastega peamiselt neljas valdkonnas: kosmoloogias, neurobioloogias, füüsikas (kvantfüüsikas) ja psühholoogias (meele ja emotsioonide alal).

Paljud suured India budistlikud õpetlased on võtnud vabaduse analüüsida Buddha sõnu. Kui nad leiavad selles vastuolusid, siis muudavad nad õpetust loogika ja teaduslike tõendite abil.

Paalikeelses budistlikus traditsioonis põhineb õpetus enam Buddha sõnadel, sanskritikeelses kasutatakse enam loogikat ja tõestusi, pidades tähtsaks uurimistulemusi, mitte pelgalt usku.

Teadlased on väga avatud mõttelaadiga ja eelarvamustevabad, samas skeptilise lähenemisviisiga.

Kui külastasin 1979. aastal esimest korda Nõukogude Liitu, kohtusin ka teadlastega. Arutelus meelte üle mainisin kuuendat meelt. Viis on seotud meeleorganitega, kuues on mentaalne meel. „See on religioon,” ütlesid need teadlased ja rohkem me sel teemal ei rääkinud. Paljudel lääne teadlastel on teistsugune vaade. Nad ei eita midagi ideoloogilistel põhjustel. Viimastel aastatel on olukord teaduslikel konverentsidel muutunud. Meil on nüüd budistlike õpetlaste ja teadlaste iga-aastased kohtumised aju, meele ja emotsioonide uurimise teemadel.

Viimasel paaril aastal on mõned ülikoolid – Wisconsin, Emory, Stanford – algatanud programme meele ja aju uurimiseks. Need programmid on meie kohtumiste otsene jätk.

Kui treenida oma meelt, kui palju see mõjutab meie aju? Samuti meie keha, meie tervist? Me ei tea seda. Kuid tahaksime teada.

Natuke mu enda uudishimust ajendatuna hakkasime munkadest üliõpilastele andma teaduse aluskursusi. Tiibeti keelde on tõlgitud mitmed raamatud ja õpikud. Me soovime tutvustada neile tänapäeva teadust ning lisada teadusõpingud meie suuremate kloostrite õppekavadesse.

Ka teadlaste seas on viimastel aastakümnetel huvi budismi vastu oluliselt suurenenud. Toimub dialoog tänapäeva teaduse ja iidse budistliku teaduse vahel.

Budistlik püsituse põhimõte on üsna sarnane kvantfüüsikale. Budistliku filosoofia kohaselt ei eksisteeri asjad iseenesest, vaid sõltuvad teistest asjadest. Kogu olemasolu on olemuselt kooperatsiooni, mitte üksteisest sõltumatute asjade tulemus.

Budismis ei arutleta surmajärgse elu või taeva üle. See on müstiline maailm. Me analüüsime igapäevast reaalsust.

Budismis ei räägita hingest ega vaimust. Iidse hindu traditsiooni kohaselt on maailmas Suur Vaim. Igaüks võib sellest vaimust osa saada – see ongi lunastus. Kuid budistliku maailmavaate kohaselt on mu arusaam sõnadest „vaim” ja „jumal” mõnes mõttes piiratud. Ma kasutan sõna „vaim” sõltuvalt teatud kultuurilisest traditsioonist. Näiteks „Tiibeti vaim” seisneb meie kultuurilises pärandis. Kui räägime vaimsusest, siis on selles mõned seosed meeltega, ilmselt emotsioonidega. Vaimsus tähendab teatavat positiivset vaimset hoiakut, nagu armastus, kaastunne, andestamine. Need on vaimsuse sisuks. Samas vihkamist ja raevu ei pea keegi vaimsuse osadeks.

Vaimsus tähendab minu meelest midagi positiivset.

Kristlusel ja budismil on teatavaid sarnasusi – näiteks kümme käsku, aga ka mitmed teised kontseptsioonid; samuti on kloostrite tavad ja elukorraldus väga sarnased. Religioonidel, mis on hilisemad, peab olema ettekujutus sellest, mis oli varem. Budistlikes traditsioonides pärineb paljutki vanematest hinduismi traditsioonidest. Konservatiivsed budistid ütlevad küll, et kogu õpetus peab olema tulnud Buddha enda virgumise kaudu, kuid ajalooliselt usun, et ka Buddha võttis mitmeid asju üle oma eelkäijatelt ja tema ajal juba olemas olnud traditsioonidest. Nagu näiteks idee keskendunud meelest. Ta kasutas tervet mõistust. Loomulikult lõi ja arendas Buddha ka uusi ideid.

Kunagi Pekingis ütles mulle esimees Mao Zedong, et ta peab Buddhat revolutsionääriks, kes eitas kastisüsteemi ja pidas kõiki inimesi võrdseks. Samas oli religioon esimehe meelest mürk.

Mõned teadlased on mures inimkonna praeguse olukorra pärast. Reaalses elus, eriti noorte ja tudengite hulgas, on märgata rahulolematust. Ka kõrgesti arenenud ühiskondades nagu Jaapan ja USA kasvab kiiresti enesetappude arv. Seega on palju sotsiaalseid kitsaskohti, mille põhjuseks on majandusprobleemid, kasvav tööpuudus, hüvede väga ebaühtlane jaotumine. Samas on palju tõsiseid probleeme ka sügavamal, emotsionaalsel tasandil. Meditsiiniteadlased ja sotsioloogid on täheldanud, et tervema ühiskonna ja perekonna kujundamiseks on meil vaja tõsisemalt tegeleda emotsioonidega. Sellega, kuidas vältida negatiivseid emotsioone ja kuidas kasutada budistlikke meeleharjutusi ning selle meetodeid, et jagu saada hävitavatest emotsioonidest. Iidsetes traditsioonides on üks põhilisi sõnumeid armastus ja kaastunne, millega kaasneb andestamine. Kõiki neid iidseid õpetusi peetakse budistlikus traditsioonis tähtsaks, nagu ka erinevaid lähenemisviise ja mõistust. Tiibetlased on aastatuhandeid järginud neid traditsioone ja lähtuvad paljuski tervest mõistusest ning loogikast.

 

Jaan Tallinn: Viimastel aastatel olen olnud huvitatud tehisintellektist ja tehislike meelte loomisest. Need oleksid sama intelligentsed kui inimesed, simuleeriksid aju. On aga mitmeid strateegilisi eetilisi probleeme. Kui näiteks see tehisintellekt palub ennast mitte välja lülitada, mida peaksid teadlased tegema selles olukorras? Kas seda tuleks käsitleda samamoodi kui inimest?

Arvan, et mu teadmised arvutitest ei ole piisavad. Sellegipoolest arvan, et isegi kui robotil on teatav intelligentsuse tase, suudab see küll töötada teatava keerukuse tasandil, aga tal puuduvad emotsioonid. Kui tänapäeva tehnoloogia areneb, on täiesti võimalik, et mõned inimesed hakkavad uskuma, et emotsioonid nagu viha, kadedus, raev asuvad teatavates aju piirkondades. Kui eemaldada meie ajust need piirkonnad, muutub elu õnnelikumaks ja paremaks. Ma arvan, nad eksivad. Olen mitmel korral rääkinud sarnastest asjadest bioloogidega. Looduses koosneb lõpuks kõik osakestest – aatomitest, molekulidest, rakkudest, ka neuronitest. Teatud tasemel on need sarnased. Pärast Suurt Pauku sai alguse looduse evolutsioon, mis viis välja eluslooduse tekkimisele. Teataval mikrotasandil ei ole ju suurt vahet selles, millest koosnevad taime- ja närvirakud – nende ehituskivid, molekulid ja aatomid, on ju samad. Mõned osakeste kooslused arenevad, ilma et teadvus tekiks; samas teised arengusuunad viivad meele, teadvuse ja tunnete tekkimisele. Sügavamal tasandil on aga osakeste loomus sama. Küsimus on selles, millisel osakeste koopereerumise arengutasemel algas meele kujunemine? Miks kujuneb mõnedel osakeste kooslustel meel, teistel aga mitte?

Näiteks meduus on üks iidsemaid eluvorme, sadu miljoneid aastaid vana. Inimmeel on midagi muud. Meduusid reageerivad erinevatele ärritustele. Ka päevalillel on võime liigutada õit ja lehti. Erinevatel päevaaegadel, vastavalt sellele, kustpoolt paistab päike, pöördub ta sinnapoole. Need liigutused on põhjustatud keemilistest reaktsioonidest, mitte meelest. Siin ei ole tegemist teadvuse ega tunnetega, ei ole ei valu ega mõnu. On teatav hulk inimesi, kes usuvad, et taimede kasvu on võimalik mõjutada sõnade abil: häid sõnu kuuldes kasvavat taimed paremini. Olen selles suhtes skeptiline. Sama mõju arvatakse olevat muusikal. Kuidas oleks see võimalik? Metsikus looduses ei ole mingit muusikat, mingeid sõnu, kuid taimed kasvavad metsades ja aasadel suurepäraselt, juba tuhandeid ja miljoneid aastaid. Kasvab tõepoolest väga ilusaid lilli. Nii helil kui ka valgusel on kahtlemata teatav mõju keemilisel tasandil. Seda ma usun. Kuid teadvus on midagi sügavamat. Kohe pärast Suurt Pauku ei olnud mingit elu. Seejärel miljonite ja miljonite aastate möödudes teatavad osakesed organiseerusid, tulid kokku. Sünteesi kaudu arenes uus identiteet. Seejärel jällegi miljonite ja miljonite aastatega arenesid mõnedest osakeste kooslustest taimed, mõnedest loomad. Mis tasemel hakkas arenema teadvus? Elu tekkis umbes kolm miljardit aastat tagasi. Inimene arenes palju hiljem.

Ma ei usu, et tehnoloogia, sõltumata sellest, kui komplitseeritud see on, oleks võimeline tekitama teadvust. See on midagi hoopis erinevat. Selline on minu arvamus.

Enn Tõugu: Minu küsimus on samuti mõnevõrra seotud intelligentsusega. Olen lugenud Teie vestlusi teadlastega, kus kasutate ka teadmise mõistet. Arvutid tegelesid algselt numbritega, seejärel pidasime neid andmeid produtseerivateks süsteemideks, nüüd teevad need otsuseid, seega töötavad teadmisega. Kuid mis on teadmine? Ühe definitsiooni kohaselt on teadmine meele energia. Kas ka keha ja hinge? Arvutiteaduses ei räägita hingest. Mis on teadmine Teie jaoks?

Programmid on teinud inimene ja pannud arvutisse. Kuid tunded – valu ja mõnu? See on midagi hoopis teistsugust. Paljud võivad arvata, et ühel päeval, kui inimesed kaovad, jätkavad arvutid töötamist. Ma ei usu seda. See on väga komplitseeritud ala. Budistliku, samuti mõne vana India traditsiooni järgi ei ole meil Looja mõistet. Kõik toimub ja areneb evolutsiooni kaudu vastavalt oma tingimustele ja põhjustele. See on väga sarnane darvinistlikele arusaamadele. Budismis ei ole sellist mõistet nagu „hing”. Kunagi ühel kohtumisel teadlastega mitmeid aastaid tagasi küsis üks ameeriklanna: „Mida võivad usklikud inimesed ja teadlased üleüldse tõsiselt koos arutada?” Pärast seda kui olime rääkinud neist asjadest ja selgitanud, et budismis ei ole hinge ega Looja mõistet, selle daami ja ka teiste hoiak muutus täielikult. Ta ütles, et need on ühe religiooni jaoks vägagi veidrad seisukohad. Järgnes hulgaliselt küsimusi, kuid kordagi ei mainitud absoluuti, hinge ega Loojat.

Budistina imetlen tõeliselt kristlust, islamit, judaismi ja teisi religioone – neid, mis usuvad absoluuti, jumalasse, kestvusse jne. Nad väidavad, et kui jumal meid lõi, lõi ta ka hinge. Teistel loomadel hinge ei ole. Selle vaatenurga eesmärk on võimendada inimese põhiväärtusi, nagu kaastunne, armastus jt samalaadsed asjad. Jumalale keskendunud usul on enam-vähem sama mõju kui budistlikul maailmavaatel. Budistid kasutavad siin aga isetuse mõistet.

Ma tõesti imetlen ja hindan kõrgelt kõiki neid erinevaid traditsioone. Teoreetilisel ja filosoofilisel tasandil on kõik see aga palju keerulisem. Siin on meil, budistidel, vägagi teistsugune lähenemine ja teistsugused seisukohad. Evolutsioon on aga reaalsus.

Arvutitel on omamoodi tehislik intellekt, kuid arvan siiski, et neil ei ole mingeid emotsioone.

Oleme endiselt teadmatuses ning meil ei ole teaduslikku seletust sellele, kas meel eksisteerib ajust eraldi või mitte. Teadmine on meele osa. Tahaks vahendada seisukohta, et teadvuses ja meele kogemises on mitmeid tasandeid. Näiteks just praegu on meie sensoorne teadvus täielikult töös. Me kuuleme, me näeme jne.

Une ajal ei ole meie muud tajuorganid aktiivsed, seda on ainult meel ehk vaimne, sügavam tasand. Ärkveloleku staadiumis saab teadvus näiteks minu silma kaudu pildi mingist näost – habe, vuntsid jne. Tekib teatud kujund. Kui sulen silmad, uurib vaimne tasand, kes see isik on, kas ma tunnen teda varasemast või mitte ja mis laadi inimesega on tegemist. Minu nägemistajul ei ole võimet hinnata, otsustada, eristada. See toimub vaimsel tasandil.

Näiteks näen silmadega üht inimest: esiplaanil on kõik väga selge, samas mitte kõik tagaplaanil ja kõrval. Sellest pildist teravustab minu vaimse tasandi teadvus teatava objekti, millele keskendub.

Omaenda kogemusest võime öelda, et teadvus on kahetasandiline. Üks on meeleorganite tasand, millel ei ole võimet eristada ega hinnata-välistada. Teisel teadvuse tasandil on võime analüüsida, teha otsuseid ja neid põhjendada.

Ärkveloleku ajal oleme võimelised analüüsima midagi, mida oleme kogenud minevikus, kasutamata selleks meeleorganite abi. Unes ei ole sensoorne teadvus aktiivne, samas kui vaimne tasand on endiselt aktiivne ja toimiv.

Sellel vaimsel tasandil on võimalik tekitada kujutlusi unes – unenägusid –, millel on mitmeid põhjuslikke tegureid: päevased kogemused, soovid ja ihad, unistused, viha, raev, hirm jne. Need mõjutavad meie und ja võivad tekitada erinevaid unenägusid.

Edasi tuleb veel sügavam, sügava une etapp, kus ei ole unenägusid. See on järgmine teadvuse tase. Minestuse ajal, kui hingamine peatub, tekib veelgi sügavam teadvuse tase. Surma saabudes tekib sügavaim teadvuse tase.

Budismi seisukohalt toimub mõne inimese kehaga pärast füüsilist ja kliinilist surma midagi veidrat. Inimene on surnud, kuid keha säilib värskena. Nii oli näiteks ühe minu õpetajaga. Arstid tunnistasid ta surnuks, aga ta keha püsis värskena kolmteist ööpäeva. Selliseid juhtumeid on olnud mitmeid, minagi tean neid 30–40. Ühe teise inimese keha, kes oli eluajal tegelenud väga palju budistlike meeleharjutustega, püsis kolm aastat tagasi pärast tema surma värskena kaheksateist ööpäeva. Samasugune juhtum oli aasta tagasi Uus-Meremaal. Pärast ühe inimese surma kutsuti kohale meedikud – kehas ei toimunud lagunemist üheteistkümne ööpäeva jooksul.

Teaduslikult sellele seletust ei ole. Budistlikus traditsioonis on: meel on endiselt kehas alles. Seda staadiumi kutsume me suremisprotsessiks, mitte surmaks. See on meele teistsugune tase. Me nimetame seda staadiumi ka selgeks valguseks. Teadlaste hulgas on selliste nähtuste vastu tõsine huvi, nad on mitmetel juhtudel tahtnud ja püüdnud seda protsessi uurida. Kui nad jätsid Indiasse osa oma aparatuurist, et uurida surnukehi, ei olnud lähikonnas ühtegi taolist juhtumit. Kui meil juhtusid olema värsked lagunemata surnukehad, ei olnud aparatuuri. Hetkel ei ole meil selle kohta mingeid teaduslikke tõendeid. Praegu on Dharamsalas, Indias asuvas Tiibeti keskuses, üks ettevalmistatud teadlane kogu aeg kohal, kõiki juhtumeid uuritakse põhjalikult. Ka sellel alal on meil iga-aastased kohtumised teadlastega. Kõik nõustuvad, et on vajalikud edasised uuringud ja diskussioonid.

Vaja oleks uurida ka lapsi, kes paistavad mäletavat selgelt oma eelmist elu. Me ei usu lihtsustatud mõttes uuestisündi. Kuid need lapsed mäletavad nii endisi sugulasi kui ka ruume, kus nad on olnud. Üks poiss käis oma vanematele peale, et ta tahab minna Indiasse. Me tõime ta minu juurde Dharamsalasse. Seepeale ütles ta, et see on vale koht, ta tahaks minna Lõuna-Indiasse. Jõudnud Lõuna-Indiasse, viis väike poiss vanemad ühte kloostrisse. Siin oli mu kodu, ütles ta. Ta viis vanemad ruumi, kus ta olevat surnud oma eelmises elus. Ta mäletas mitmeid asju selles ruumis. Veider, kuid kindlasti väärt, et teadlased asja uuriksid.

Jaak Aaviksoo: Te rääkisite palju kaastundest. Me oleme võimelised tundma valu. Loomad, linnud – osa inimesi usub, et ka taimed – võivad tunda valu. Kui see kõik on nii, siis kas ma teen midagi valesti, kui ärkan hommikul ja lähen välja, seisan rohu peal, kõnnin taimedel ja väikestel putukatel? Kuidas ma peaksin kõndima?

Kui me nii mõtleksime, peaksime surema ka siis, kui hingates hapnik meisse siseneb. Me ei peaks niimoodi mõtlema. Meil ei ole katselisi andmeid, et taimed ja lihtsamad loomad tunneksid valu. Budistid arvavad, et taimed ei tunne valu, kuna neil puudub teadvus. Kuid nad on elusolendid. Seega taimede ja puude lõikamine ei ole hea. Nad kaunistavad ju meie planeeti. Budistlikust seisukohast ärge muretsege, minge ja jalutage hommikul rohu peal. Üks mu vana sõber käib jahil, tappes seega metsloomi. Sõbrana olen ma vait, ehkki see ei ole hea tegu. Sama on kalapüügiga.

Paljud head neurobioloogid, sealhulgas ka Francisco Varela, on hästi kursis mitmete budistlike seisukohtadega. Meie arutelude tulemusel jõudsime tõdemusele, et iga moodustist, mis on oma jõudude ja tahtega võimeline iseseisvalt liikuma, tuleb pidada elusolendiks. Need on elusolendid, kuid mitte tundlikud olendid, neil ei ole tundeid ega teadvust – amööbid on ühed väiksematest. Putukad ja linnud on tundlikud elusolendid, keda püüan nende tegevuses mitte häirida. Üks erand on loomulikult moskiitod, eriti magamise ajal. Neist vabanemiseks tuleb mõnikord olla radikaalne.

 

Ken-Marti Vaher: Mainisite kuuendat meelt, mida sisaldab budismi arusaam teadvusest. Milline seos on vaimsel teadvusel ja emotsionaalsel teadvusel? Kas on võimalik, et teadvus eksisteerib ajust sõltumatult?

Budistlikus kirjanduses on juttu kuuest tajuorganist, põhilisest võimest, ja viiekümne ühest vaimsest tegurist. Viimaste hulgas on ka emotsioonid, nii hävitavad, nagu raev, vihkamine, kui ka positiivsed emotsioonid, nagu kaastunne. Meel ehk teadvus on jagunenud koostisosadeks: sensoorne, mõisteline, mittemõisteline jt. On ka erinevad vaimsed tasandid.

Suurim meele tasand on seotud ajuga. Aju on kõige tähtsam tingimus, meelesse panustaja. Sõltuvusliku tekkimise tõttu on kõik nähtused põhjustatud ja koosnevad omavahel seotud põhjustest ning tingimustest. Oluline on meele eelnev tase. Aju sisaldab neuroneid, teadvuse peenem tasand on sõltumatu.

Aju lõpetab oma tegevuse, kui lõpeb verevarustus südamest, lõpeb vere tsirkulatsioon. Alateadvuse tasand on samuti teadvus, kuna selle loomus on sama.

Mälu ja mõtlemisvõime kaovad, kui aju lõpetab tegevuse. Harjutamisega on võimalik arendada teadvuse mõtlemisvõimet. Isegi kui kogu ajutegevus on peatunud, võib mõtlemine peentasandil jätkuda.

Esimene aste on harjutada unenäo staadiumis. Kui saame aru, et unenägu on unenägu, on võimalik hakata arendama võimet kontrollida oma unenägusid. On võimalik eraldada oma tegelik keha nn unenäo kehast. Järgmine staadium on sügav uni. Oluline on tabada moment, kui on võimalik kontrollida sügavat und ilma unenäota. Järgmises staadiumis on võimalik arendada võimet kontrollida oma teadvust surma hetkel.

Ma tahaksin ka ise väga pühendada tulevikus rohkem aega sellistele sügavamatele meeleharjutustele.

 

Tema Pühadus XIV dalail-laama Tenzin Gyatso

  • Sündis 6. juuli 1935 talupoja peres Tiibeti kirdeosas asuva Amdo provintsi Taksteri külas. Sündides sai nimeks Lhamo Dhondrub.
  • Kaheaastaselt (1937) läbis katsed, mille põhjal tunnistati eelmise, 1933. aastal surnud XIII dalai-laama Thupten Gyatsotaaskehastuseks.
  • Dalai-laamana pälvis nime Jetsun Jamphel Ngawang Lobsang Yeshe Tenzin Gyatso, lühendatult Tenzin Gyatso.
  • Kuueselt alustas budistliku munga väljaõpet. Lõpetas õpingud 1959. aastal, saades budistlikus filosoofias kõrgeima, lharampa-kategooria geše kraadi, mis tinglikult vastab meie doktorikraadile.
  • Aastani 1950 täitsid noore dalai-laama valitseja-kohuseid regendid.
  • Tiibeti ametlik juht märtsini 1959, mil siirdus pärast tiibetlaste ülestõusu mahasurumist koos tuhandete põgenikega Indiasse. Moodustas Dharamsalas (Himachal Pradeshi osariigis) Tiibeti eksiilvalitsuse. 1963. aastal võttis vastu Tiibeti demokraatliku põhiseaduse, mille põhjal kutsuti kokku parlament ja moodustati valitsus.
  • 1988. aastal teatas, et tunnustab Tiibeti jäämist Hiina Rahvavabariigi osaks, kuid Tiibet peab saama ulatusliku autonoomia, mis tagaks rahva, kultuuri ja usu säilimise.
  • 2011. aasta märtsis taandus Tiibeti eksiilvalitsuse juhi kohalt, jäädes üksnes kõrgeimaks vaimulikuks juhiks. On avaldanud arvamust, et keeruka poliitilise olukorra tõttu võib dalai-laama järgmine reinkarnatsioon ka mitte aset leida.
  • 1989. aastal pälvis Nobeli rahupreemia, 2007. aastal Ühendriikide Kongressi kuldmedali; lisaks saanud veel hulga auhindu inimõiguste alase tegevuse eest. Kanada riigi ning Pariisi, Rooma, Veneetsia, Varssavi, Wrocławi ja mitme teise linna aukodanik. Enam kui 20 ülikooli audoktor. 2005. aastal valiti Tartu Ülikooli audoktoriks (medali sai kätte 2011. aastal).
  • Reisinud 62 riigis, kuuel kontinendil, kohtunud presidentide, peaministrite ja kroonitud peadega, samuti kõikide peamiste religioonide juhtidega ning paljude väljapaistvate teadlastega.
  • Eestit külastanud kolmel korral: 1991, 2001 ja 2011.
  • 72 raamatu autor või kaasautor. Eesti keeles ilmunud 12: Vabadus paguluses: XIV dalai-laama Tendzin Gyjatsho autobiograafia. Elmatar, 1999; Kunst olla õnnelik: elamisõpetus. K-Kirjastus, 2000; Iidne tarkus, moodne maailm: uue aastatuhande eetika. Elmatar, 2001; Avali süda: kaastunne igapäevaelus. Koostanud Nicholas Vreeland. Pegasus, 2003; Kuidas anda elule mõte. Tänapäev, 2005; Kunst olla tööl õnnelik (koos Howard C. Cutleriga). Pegasus, 2005; Tervendavad emotsioonid. Koostanud Daniel Goleman. Pegasus, 2006; Tema Pühadus dalai-laama: elulugu intervjuudes. Pegasus, 2007; Kuidas näha enda tõelist olemust. Tänapäev, 2008; Juhi tee (koos Laurens van den Muyzenbergiga). Tänapäev, 2009; Virgumine/Tema Pühadus dalai-laama. Tänapäev, 2010; Hävitavad emotsioonid. Kuidas neist üle saada? Koostanud Daniel Goleman. Pegasus, 2011.
Ilmume ka e-ajakirjana: