You are here

Puuriga Palmse mõisa maadel

Elu areneb aegamööda, jättes endast järele mitmesuguseid tähiseid. Eestis on aastasadu olnud olulisteks majandusüksusteks mõisad, millest on meie maastikku jäänud sajad rohkem või vähem säilinud kompleksid, häärberid, pargid ja muud rajatised. Kadrina kihelkonna põhjaosas asub üks Eesti kaunimaid mõisakomplekse – Palmse.

Palmse mõisa kohta leidub rohkesti andmeid Valdo Prausti Eesti Mõisaportaalis (1999–2010), aga mõisaportaali andmeid saab täiendada hoonete dateerimisega ehituspuidu aastarõngaste järgi.

Palmse mõisa praegune härrastemaja on valminud 1730. aastal ning ehitatud ümber aastail 1782–1785. Lisaks esinduslikule mõisakompleksile on Enn Tarveli andmetel olnud suurel Palmse mõisal veel neli abimõisa, kaheksa veskit ja kuus kõrtsi. Neist mõne hoone uurimine on andnud teada nende ehitamisajad.

Muike maadel

Palmse mõisa Muike karjamõis asub Palmse mõisasüdamest paar kilomeetrit loode pool, Palmse-Ilumäe tee ääres. Muike karjamõisa tootmishoonete – lautade – kõrval üle oja paiknes valitsejamaja.

1920. aasta maareformiga jagati karjamõisa süda kahe talukoha vahel: ühele jäid majandushooned, teisele valitsejamaja. Lautade (karjatallide) juurde on kerkinud uus elumaja. Endise valitsejamaja lähedal seisab samuti uus elamu 1920. aastate lõpust, lisaks samast aastakümnest aidad ja küün.

Kunagise Muike valitsejamaja ajalugu on olnud heitlik. Juba pilk hoone välimusele näitab, et maja on ilmselt vahepeal ümber ehitatud, kuigi hoone välismõõtmed on jäänud endiseks. Palkseinad koosnevad eri tooni pealispinnaga palkidest. On teada, et Eesti Vabariigi esimesel perioodil ehitati valitsejamaja ümber sealaudaks, sellest lääne poole aga püstitati uus elumaja.

Proovid ja palgid

Püüdsime selgitada Muike endise valitsejamaja ehitamise ja ümberehitamise aega dendrokronoloogilise uuringuga. Selleks võtsime valitsejamaja eri seinte palkidest ja ühest pennist pööningu lääneotsas puuriga 22 puiduproovi. Varemdateeritud Eesti ehitiste aastarõngalaiuste ridade järgi õnnestus määrata 21 proovi.

Muike valitsejamaja puiduproovid andsid kaks erinevat dateeringut: AD 1872 (joonis 1 trükinumbris) ja 1934. Mõne palgiproovi aastarõngarida lõppes nimetatutest mõne aasta võrra erineva (varasema) aastaga, kuid nendel juhtudel oli tegemist otsast (palgi pealispinnalt) pudenenud proovidega.

Tähelepanu äratavad mitmed musta pealispinnaga palgid valitsejamaja välisseinas. Need ei ole söestunud tulekahjus, vaid puidu pind on kaetud paksu rasvase nõekihiga. Selline kiht ei saa ladestuda hoone välisseinale. Ilmselgelt on tegemist kunagise suitsutare seinapalkidega, mis on ümberehitamisel paigutatud hoone välisküljele. Mõned nõest mustad palgid on jätkatud. Mõnes kohas on nõekihti palkidelt maha hööveldatud. Iseloomulik on, et 1872. aasta dateeringuga palgid paiknevad seinte ülaosas ja maja otsaseinas, kuna 1934. aasta dateeringuga palgid on seinte alumistes osades.

Muike maja lugu

Dendrodateeringute alusel püüame taastada Muike karjamõisa valitsejamaja ehitamise tõenäolise käigu.

Dateering AD 1872 ütleb, et selle dateeringuga palkideks kasutatud puud (männid) moodustasid 1872. aasta suvel viimase aastarõnga, enne kui need langetati ja ehituses kasutati. Palkhooned ehitati tõenäoliselt toorestest palkidest, st ehitamise ajaks oli 1873. aasta. Toorestest palkidest ehitamise praktika kasuks räägib mitu argumenti. Nagu väidavad seda teemat uurinud Toivo Meikar ja Teet Nurk, ei olnud kuni 19. sajandi teise pooleni saag Eestis üldisemalt levinud, nii metsa- kui ehitustööd tehti mitmesuguste kirvestega. Kirvega on tooreid palke tunduvalt hõlpsam järgata ja varada kui kuivanud palke. Teisalt ei olnud ka põhjust kuivatada ehituspalke enne seintesse paigutamist. Seintes fikseeritud toored palgid kuivasid, kuid kuivamisest tingitud praod topiti täiendavalt samblaga veel aasta pärast ehitamist.

1920. aastal jaotati Palmse mõisa maad asundustaludeks. 1930. aastaiks polnud tollal ligi kuuekümneaastane valitsejamaja enam elumajana ajakohane. Ruumid olid jäänud elamiseks kitsaks, hoone alumised palgid olid mädanenud. Sestap võeti ette ümberehitus. Enne seda oli ehitatud uus elumaja. Ümberehitusel kasutati vana puitmaterjali nii palju kui võimalik. Siseseinte tahmunud palgid sattusid osalt välisseintesse. Kasutati ära ka lühemad kõlblikud palgijupid. Mädanenud alumised seinapalgid asendati neljalt-viielt kihilt kõigis kolmes seinas. See ümberehitus pidi aset leidma palgipuude (mändide) 1934. aasta kasvuperioodi järel, seega kas 1935. või mõnel järgmisel aastal. Kuna palgipuude ehitamiseelseks kuivatamiseks puudus endiselt mõjuv põhjus, siis tõenäoliselt on seegi ümberehitus tehtud toorestest palkidest 1935. aastal.

Kõrts kõigepealt?

Muike karjamõisas sattusime juhuslikult ühe ammu hävinud hoone jälile. Karjalautade juures tuli koha praeguse eaka peremehega jutuks, et kunagi enne karjamõisa oli siin asunud kõrts, hilisem teenijatemaja. Seda kõrtsihoonet enam olemas ei ole, kuid peremees otsis kuuri alt välja paar toekat puutükki, mis olevat kunagise lammutatud kõrtsi laelaudade tükid, saetud mälestuseks. Need olid oma 14 cm paksused männi-poolpalgid.

Peremehe loal võtsime ka nendest puidutükkidest puurproovid, mis õnnestus aastarõngaste järgi dateerida: hiliseima aastarõnga kasvamise aastaks osutus AD 1704 (joonis 2 trükinumbris). Paraku ei olnud kummagi puidutüki pinnal säilinud viimast koorealust aastarõngast, vaid hinnanguliselt kuni kümmekond aastarõngast võis olla puidupinnalt kulunud. See tähendab, et poolpalkidest laelaudadeks kasutatud männid võisid olla langetatud kuni kümmekond aastat pärast 1704. aastat. Eeldatavalt oli ka kõrtsihoone ehitatud toorestest palkidest, seega tõenäoliselt ajavahemikus 1705–1715.

Igatahes oli kunagine Muike kõrts püstitatud kas Põhjasõja ajal või vahetult selle järel. Seega võis Muikel kõrts olla juba enne praeguse Palmse mõisa härrastemaja ehitamist (1730), kõnelemata uuest viljaaidast (1734), viinaköögist (1736), hobusetallist (1737) ja muudest ehitistest. Kas selle järgi võib oletada, et Põhjasõja järel rajati või taastati kõigepealt kõrts, alles seejärel härrastemaja ja muud hooned?

Muike ait

Võtsime puurproovid ka Muike endise karjamõisa aida seinapalkidest. Kokku saime aida sise- ja välisseina palkidest 19 puurproovi. Need kõik õnnestus aastarõngalaiuste järgi dateerida. Peale ühe palgi tuli kõigi palkide viimase aastarõnga kasvuaastaks läbisegi kas 1921 (üheksa palki) või 1922 (kuus palki); kolme palgi dateering oli aasta-paar varasem, kuna nende proovide pindmised aastarõngad olid pudenenud. Ühe seinapalgi koorealune aastarõngas on moodustunud 1883. aastal.

Need dateeringud osutavad aida ehitamise ajale 1922. aasta järel. Aida püstitas ilmselt valitsejamaja talukoha omanik, kasutades ehitamiseks kahel järjestikusel aastal langetatud palke. Juhtumisi pani ehitaja aida siseseina ka ühe 1883. aasta kasvuperioodi järel langetatud palgi, mis pidi pärinema mingist varasemast ehitisest.

Arvestades mõisamaade kruntimise aega 1920. alguses, oli aida ehitus ilmselt Muike uue peremehe üheks esimeseks suuremaks tööks. Ait ehitati tõenäoliselt 1923. või järgmisel aastal. Järelikult ei ole tegemist mõisaaegse hoonega.

Veskimehe elamu

Muike karjamõisast üksnes poolteist kilomeetrit põhja pool asub Oruveski – maaliline koht paisjärve kaldal. Veskimehe elumajast võetud puurproovid andsid selle hoone palkide viimaseks kasvuaastaks AD 1849 (joonis 3 trükinumbris). Seega ehitati Oruveski veskimehe elumaja toore ehituspuidu kasutamise eeldusel tõenäoliselt 1850. aastal.

19. sajandi keskpaik oli aeg, millal laiendati Palmse mõisaparki teisele poole paisjärve ning ehitati sinna sildu ja paviljone. Nüüdsest teame, et sel perioodil ehitati Oruveskile ka uus veskimehe elamu. Praegune maja ei ole Oruveskil kindlasti esimene veskimehe elamu, kuna Oruveskist kui veskikohast on teateid juba varasemast ajast. Endine elamu uue ehitamisel tõenäoliselt lammutati.

 

LOE VEEL

  • Ants Hein. Palmse mõis. – Villem Raam (üldtoim). Eesti arhitektuur III. Tallinn, 1997.
  • Alar Läänelaid. Puude aastarõngalaiuste võrgustik Eestis. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 89, 2004, 298–312.
  • Toivo Meikar, Teet Nurk. Saag. Akadeemia, 1999, 2:347–361.
  • Valdo Praust. 1999–2010. Eesti Mõisaportaal.
  • Enn Tarvel. Lahemaa ajalugu. Tallinn, 1983.


Alar Läänelaid (1951) on bioloog-botaanik, lõpetanud 1974 Tartu ülikooli ja kaitsnud 2002 Helsingi ülikoolis doktoritöö teemal „Aastarõngasdateerimine Eestis”. Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia õppetooli õppejõud. Praegu uurib ekstreemsete sademete ja põudade kajastumist puude aastarõngastes.

Arvo Järvet (1948) on geograaf-hüdroloog, lõpetanud 1973 Tartu ülikooli ja kaitsnud samas doktoritöö „Hüdroloogiliste tegurite mõju Võrtsjärve ökoseisundi kujunemisele”. Töötab Tartu Ülikooli geograafia osakonnas loodusgeograafia ja hüdroloogia lektorina. Peamised uurimisteemad on seotud siseveekogude hüdroloogilise režiimi ja reostuskoormuse uuringutega ning tegeleb keskkonnamõju hindamise ja veemajanduse korraldamise rakenduslike küsimustega. Eesti Veeühingu esimees ja Eesti Geograafia Seltsi aseesimees.

Ilmume ka e-ajakirjana: