You are here

Lemmikvalikud

Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gyatso tõi augustis kuulajaid-vaatajaid täis nii Tallinna Vabaduse väljaku kui ka Eesti Teaduste Akadeemia saali Toompeal. Horisondil on sedakorda eesõigus vahendada kirjasõnas mõtteid, mida XIV dalai-laama jagas akadeemia saali kogunenute ees budismi ja teaduse kokkupuutepunktidest. Toimetus tänab veel kord kõiki, kes selle võimalikuks on teinud.

Lisaks meele ja mõistuse keerukatele ja intrigeerivatele nüanssidele paneb too kolmandat korda Eestit väisanud tiibetlane mõtisklema isiku rollist ajaloos ja ühiskonnas. Eriti veel võrdluses näiteks Aafrikaga, millest oleme selles numbris palunud mõtteid jagada ajaloolasel Karin Hiiemaal – ärgitatuna asjaolust, et 2011. aasta on ÜRO eestvõttel kuulutatud muu hulgas Aafrika päritolu inimeste aastaks. Karin Hiiemaa kirjutab, et kuigi Eesti ajalooõpikuis on üksikud Aafrika ajaloo peatükid isegi juba olemas, õpetajad seda üldjuhul ikkagi ei õpeta, tuues vabanduseks, et võõrastele ja kaugetele teemadele ei jätku aega ja ega eksamil üldjuhul Aafrika kohta küsimusi ei esitata.

Kas Aafrikat aitaks eestlasele „lähemale tuua” mõni sama tüüpi liider kui XIV dalai-laama?

Või on küsimus isikuis, kes vastavaid valdkondi Eestis aktuaalsena hoiavad? Budistliku kultuuri tutvustamiseks tegutseb Eestis budismi instituut, aga Eestis pole (esialgu veel) oma afrikanistika instituuti. Või suhtuvad eestlased budismi ja Tiibetisse lihtsalt kuidagi avatumalt kui näiteks Aafrika probleemidesse? Ometi ületab Aafrika päritolu inimeste diasporaa kordades tiibetlaste oma: Tiibeti eksiilvalitsuse andmetel elas 2009. aastal väljaspool Tiibetit 127 935 tiibetlast (Indias 94 203, Nepalis 13 514, Bhutanis 1298, mujal maailmas 18 920), seevastu Aafrika päritolu inimeste diasporaa ainuüksi Põhja- ja Lõuna-Ameerikas on hinnatud 200 miljonile. Ka geograafiliselt – muidugi üsna meelevaldse võrdluse juures – pole Aafrika Eestist palju kaugemal kui Tiibet: Tallinnast Lhasasse on linnulennul 5900 ja Dharamsalasse 4800 kilomeetrit, Karin Hiiemaa nimetatud noore ja eduka demokraatia Mali pealinna Bamakosse 5850. Tõsi, Aafrika on suur ja näiteks teine Aafrika-loos nimetatud edukas demokraatia Botswana jääb meist juba märksa kaugemale – pealinna Gaboronesse on linnulennul 9300 kilomeetrit. Või on küsimus lõppkokkuvõttes ikkagi hoopis meie omaenese kogemuses – selles, et suure (ida)naabri varjus elavate tiibetlastega oskame ja suudame end lihtsalt rohkem samastada? Huvitaval kombel on just Botswana riigilipu värvid nagu Eesti lipulgi sinine, must ja valge, ning Mali trikoloor samade värvidega kui Leedu oma, ainult et roheline, kollane ja punane triip jooksevad vertikaalselt.

Akadeemik Raimund-Johannes Ubar kirjutab artiklis „Tehnoloogia usaldamisest”, et veel viisteist aastat tagasi ei osanud keegi ette kujutada, mida toob endaga kaasa internet. Kas viieteistkümne aasta pärast on riikide, rahvaste ja rasside dialoog aidanud maailma turvalisemaks muuta? Kas aastal 2025 on tõesti mõni Eesti leiutis teel Jupiteri poole, nagu pakub Tartu ülikooli dotsent Mart Noorma? Kas Eesti energeetikas on loobutud nii tuumajaama ehitamise ideest kui tuulegeneraatorite võimsuse olulisest suurendamisest, nagu soovitab tehnikaülikooli professor Mati Valdma? Elame-näeme. Nagu sedagi, kas 1. septembril 2025 on Eesti haridustegelastel põhjust korrata Mart Noorma sõnu 2011. aasta septembrikuu Horisondis: „Eesti noored on oma avatud mõtlemise ja innovaatiliste ideedega eeskujuks kogu maailmale. Reaal- ja loodusteadused kuuluvad gümnaasiumilõpetajate lemmikvalikute hulka.”

Head alanud õppeaastat kõigile lugejaile!

 

Ilmume ka e-ajakirjana: