Vastab Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) Geoloogia Instituudi vanemteadur Enn Kaup, kes on osalenud seitsmes Antarktika ekspeditsioonis.
IV rahvusvaheline polaaraasta (RPA) kestab märtsist 2007 kuni märtsini 2009 ja on üks kõige ambitsioonikamaid siiani nähtud rahvusvahelisi teadusprogramme. See sisaldab vaatlusi ja uuringuid Arktikas-Antarktikas ning teisalt käsitleb tugevaid seoseid, mida neil piirkondadel on ülejäänud Maaga. Mõistmaks meie planeeti ja inimeste mõju sellele, on kriitiline osa just polaaraladel tehtaval teadusel. Külmadel polaaraladel on paremini kui mujal salvestunud Maa keskkonnaajalugu.
Argisemalt võiks ka märkida, et külmas säilivad paljud ained ju paremini.
Arktika ja Antarktika on Maa kliimasüsteemi jahutajad, reguleerides Maa temperatuuri ja hoides käigus ookeanihoovusi, mis säilitavad harjumuspärast kliimat kogu planeedil. Näiteks Arktika merejää oluline vähenemine tõenäoliselt lõpetaks Golfi hoovuse toimimise. Ka käimasolevad kliimamuutused avalduvad kõige selgemini polaaraladel, näiteks temperatuur on seal tõusnud mitu korda enam kui troopikas. Valdabki arusaam, et need alad on justkui keskkonnamuutuste tundlikud baromeetrid või kanaarilinnud kaevanduses. Kliima soojenemisega kaasnevad ookeanitaseme tõus ja orkaanide sagenemine puudutavad tegelikult valusamalt Maa rahvastiku seda enamust, kes elab soojade alade rannikupiirkondades ja madalatel saartel.
Traditsioon algas üle-eelmisel sajandil
Esimene RPA toimus aastatel 1882-1883, teine 1932-1933 ja kolmas 1957-1958, viimane küll rahvusvahelise geofüüsika aasta nime all, kuid keskendudes polaaraladele.
I RPA peamisi algatajaid oli Franz Josephi maa avastaja Karl Weyprecht Austria-Ungari ekspeditsiooni käigus 1872-1874. Hiljem tegi Weyprecht polaaruuringute üle mõtiskledes kaks väga olulist tulevikku vaatavat järeldust. Esiteks, et lahendusi kõige fundamentaalsematele meteoroloogia ja geofüüsika probleemidele tuleb otsida Maa pooluste lähedalt. Ja teiseks, et väärtuslikke tulemusi võib loota üksnes suurema hulga omavahel kooskõlastatud ekspeditsioonide seeria kaudu. Mõõteriistad ja vaatlused peavad olema võimalikult sarnased ning mõõtmisi tuleb läbi viia sünkroonselt, samadel kellaaegadel vähemalt ühe aasta kestel.
Septembrist septembrini 1882-1883 toimusidki säärased meteoroloogilised ja geofüüsikalised vaatlused 12 uurimisjaamas üle kogu Arktika ja ka Lõuna-Georgia ning Tulemaa saartel. Saadud tulemused pakuvad väärtuslikku analüüsiainest veel tänapäevalgi, eriti kliimamuutuste hindamisel. Muuseas oli Venemaal Leena deltas tegutsenud Sagastõri jaama ülemaks meie kaasmaalane, Tartu Ülikooli vilistlane Alexander von Bunge (1851-1930).
II RPA tegevuses osales 40 riiki ja rajati 40 alalist observatooriumi, olulisi saavutusi oli meteoroloogia, Maa magnetismi ja ionosfääri nähtuste uurimises. Need olid õige tähtsad raadioleviteaduse ja praktilise raadioside arenduses. Üks suur eesmärk oli uurida hiljuti avastatud troposfääri jugavoole. Antarktises talvitus sel ajal üksinda Richard Byrd enda juhitud USA ekspeditsiooni käigus polaaröös 200 kilomeetri kaugusel rannikujaamast Little America; saadi esimesi andmeid lõunamandri sisealade ilmastikust.
III RPA ajal avardus tohutult ettekujutus Antarktikast. Näiteks saadi esmane hinnang sealsele jää koguhulgale 30 miljonit kuupkilomeetrit, mis moodustab 90 protsenti kogu jääst Maal. Sama tähtis oli, et külma sõja tingimustes pandi tugev alus rahvusvahelisele teaduskoostööle, mis viis 1959 Antarktika lepingu sõlmimisele. Sealtpeale on Antarktikas prioriteediks rahumeelne teaduskoostöö ning keskkonnahoid selles Maa puhtaimas piirkonnas. Väljaspool polaaralasid olid esileküündivad esimeste Maa tehiskaaslaste üleslennutamine ja Van Alleni kiirgusvööndite avastamine Maa-lähedases kosmoses. N Liidu Antarktika ekspeditsiooni laeval Ob töötas aspirandina ja sooritas reisi ümber Antarktise praegune teenekas meregeoloog Ivar Murdmaa. Ajalehe Pravda korrespondendina veetis suve Antarktises Juhan Smuul, tulemuseks mitmesse keelde tõlgitud "Jäine raamat".
Kaks aastat uuringuid
Alanud IV RPA hõlmab laia teadusalade spektrit, geofüüsikast ja ökoloogiast kuni majanduse ja sotsiaalteadusteni. Miks kestab rahvusvaheline polaaraasta kaks aastat? Peamiselt selleks, et oleks samadel teadlastel võimalik uuringuid teha nii Arktikas kui Antarktikas, seda nii talvel kui suvel. Tulemuseks saab olema justkui selle aja jooksul tehtud ülesvõte looduskeskkonnast ja ka sotsiaalsest keskkonnast polaaraladel. RPA Ühendkomitee on toetanud 228 projekti, kus osaleb üle 50 000 teadlase 63 riigist. Iseloomulik on õhukese polaaruuringute traditsiooniga riikide (ka nende, kus rahvas õieti lundki näinud pole) osalemine. Võtame näiteks inglise tähestiku järjekorras kümme riiki, mille hulka kuulub ka Eesti: ...Kolumbia, Tšehhi, Taani, Egiptus, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari...
Uuringute fookuses on atmosfäär, jää, maa, ookeanid, inimesed ja kosmos polaaralade kohal. Esile tõstmist väärib Arktika põliselanike elu, toimetulemise ja tulevikuväljavaadete uurimine kiiresti muutuvas keskkonnas. Arktikas elab hinnanguliselt ligi neli miljonit inimest.
IV RPA eesmärgiks on harida ja kaasa haarata ka laia avalikkust ning õpetada välja uus sugupõlv teadlasi, insenere ja polaaruuringute mänedžere. Üle 50 projekti on pühendatud publiku harimisele ja teavitamisele, see osa kuulub iga muu projekti juurde. Piltlikult öeldes püütakse aidata inimhulka, kes jääb hätta vastusega küsimusele: miks jääkarud ei söö pingviine?
RPA-d korraldavad Rahvusvaheline Teadusnõukogu ja Maailma Meteoroloogia Organisatsioon. Algatus toimus neis kahes organisatsioonis aastal 2003. 2004 asutati Ühendkomitee, mis tegeleb teadusuuringute planeerimise, koordineerimise ja juhtimisega. Rahvusvaheline Programmi Büroo asub Cambridge'is Briti Antarktika Teenistuse asupaigas.
Kui IV RPA uurimisobjektidest vaatleme näiteks Maa krüosfääri ehk jääd sisaldavaid keskkondi, siis näeme, et tänapäeval toimuvad muutused Maal levivas lumes ja jääs. Vähenevad jääliustike ning mannerjää ulatus ja mass, lumikatte pindala ja ajaline kestvus, merejää ulatus ja paksus.
Muutustel lumikattes ja merejääs on otsene mõju ökosüsteemidele. Näiteks Arktika merejää vähenemine ähvardab jääkarude olemasolu ning Gröönimaa põliselanikud ei saa enam endistviisi küttida hülgeid merejäält.
Igikelts, mis hõlmab ligi veerandi maismaast põhjapoolkeral, väheneb ning alaneb Alaskal ja Siberi keskosas. See mõjutab näiteks pinnaste ja rannikute stabiilsust. Igikeltsa sulamisel lenduvad atmosfääri suured metaani kogused, mis on 20 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO2.
Mannerjää muutumine mõjutab ookeanide taset ning koos sellega rannikulinnasid ja madalaid alasid. Suurem osa maailma suurlinnu asub rannikul meretasemest ainult veidi kõrgemal; Vaikses ja India ookeanis on mitmeid väga madalal asuvaid saareriike.
Lumesadude ja mägiliustike vähenemine mõjutab miljoneid inimesi, kelle joogi-, niisutus- või hüdroenergiavesi tuleb lume või jää sulavetest. Sääraseid näiteid leidub Alpide ja ka Himaalaja ümbrusest. Muutused merejääs ja jõgede suurenenud äravool mõjutavad ookeanide veeringkäiku.
Polaarmerede soojenemine muudab merede ökosüsteeme ja globaalselt oluliste kalavarude seisundit.
Teadusel on ka polaaraastal palju küsimusi
Näiteks. Mida võib jää veel jutustada Maa minevikust? Millist teavet kannavad heeliumi isotoobid mannerjääs? Kuidas säilib elu kõvas külmas ja kaua kestvas pimeduses? Millised on bioloogilised kohastumised stabiilselt külmas ookeanis? Kuidas ookeanide vetikakooslused mõjutavad atmosfääri koostist? Millised erisused käitumises, keeles ja teadmistes on lubanud inimühiskondadel tuhandeid aastaid Põhjalas ellu jääda? Amundsen sai väga edukaks polaaruurijaks ka seetõttu, et õppis põhjalikult tundma inuittide elu ja omandas neilt palju kasulikke võtteid. Ainult valge mehe tarkusega on polaarmaadel vahel väga raske.
Sarnaselt mõne teisegi riigi teadlastega teevad Eesti teadlased polaaruuringuid IV RPA ajal, vahel ka ilma eraldi finantseerimiseta. Mõned näited.
Tallinna Tehnikülikooli Geoloogia Instituudi vanemteadur Tõnu Martma tuli aprilli lõpul juba kaheksandat korda Teravmägedelt, olles seal välitöödel Holtedalfonna liustikul Ny Ålesundi lähedal. Ta osaleb juba aastaid koos professor Rein Vaikmäega Norra uurijate juhitud viimase 1000 aasta kliimamuutuste selgitamise projektis jääpuursüdamike keemilise ja isotoopkoostise analüüsi alusel.
Tartu Ülikooli etnoloogid uurivad juba aastaid Euraasia põhjarahvaste, viimasel ajal eriti neenetsite etnograafiat, nende materiaalset ja vaimset kultuuri professor Art Leete juhtimisel. Uuritakse ka nende hilisajalugu, näiteks nõukogude võimu ja kolhoosikorra kehtestamist ning arengut.
13. aprilli Postimees teatas: Eesti teadurid sõitsid uurimisretkele Antarktikasse! Tartu Ülikool osaleb siiski EL projektis Damokles, mis uurib kliimamuutusi Põhja-Jäämerel. Noorteadurid Erko Jakobson ja Timo Palo toimetasid automaatmeteojaama ja aerostaadi Prantsusmaa uurimislaevale Tara, et lennutada need lõpuks kahe kilomeetri kõrgusele. Laev triivib augustist alates Arktika merejääs ja peaks plaani kohaselt 2008. aasta sügisel Gröönimaa lähedal välja sulama.
Tegutsetakse endiselt ka selle nimel, et Antarktises, Eesti suvejaama valitud asupaigas Rossi mere rannikul, saaks jaanuaris 2008 alustada oma uuringuid grupp teadlasi, kes kogub andmeid jaama rajamise keskkonnamõju hindamiseks.
LOE VEEL
