Akadeemik MART SAARMA avalik loeng Horisondi 40. aastapäeva pidulikul konverentsil
Lugupeetud kuulajad, mul on väga hea meel teie ees täna esineda. Tänan Horisonti selle meeldiva kutse eest ja õnnitlen austava juubeli puhul. Seda on meeldiv teha mitmelgi põhjusel, aga üks neist on see, et Horisont otsustas päris algusaastatest tegelikult ainsana Eesti populaarsetest ajakirjadest tutvustada lugejatele moodsa bioloogia, kaasa arvatud molekulaarbioloogia saavutusi, mis 1960. aastatel lõpus üldsegi mitte nii selge ei olnud.
Erinevalt eelnevast väga huvitavast Eesti ajalugu käsitlevast ettekandest tõusen ma nüüd, samamoodi kui esimese ettekande puhul, taas natuke õhku, kuskile umbes nii meeter viiekümne-kaheksakümne kõrgusele, kus paikneb meie peaaju. Tahaksin mõtiskleda närvirakkude ehk neuronite ühenduste ning närvirakkude elu ja surma teemal.
Looja oli närvirakke luues heas tujus. Ta lõi need äärmiselt kaunite, esteetiliste ning otstarbekatena. Erinevalt üldlevinud arvamusest ei ole neuronid meie peaajus siiski kõige arvukam rakutüüp, kõige rohkem on hoopis gliiarakke. Üllataval kombel muutub neuronite arvukus inimese arengu käigus väga palju. Sündides on lapsel närvirakke kõige rohkem, tegelikult palju enam, kui tal neid vaja läheb. Suurim muutus närvirakkude arvukuses toimub inimese kehas loote arengu lõppfaasis ja peaajus peamiselt sünnijärgselt. Sel ajavahemikul tapetakse umbes pooled neuronitest, kasutades väga täpselt juhitud geneetilist programmi. Niisugusel närvisüsteemi arengus toimuval närvirakkude hävitamisel on selge bioloogiline mõte: tagada väga täpne kudede innerveerimine ja ajurakkude võrgustiku moodustumine. Valesid kudesid ja rakke innerveerivad neuronid lihtsalt ohverdatakse.
Närvirakkude ja aju kõige olulisemaks ülesandeks on võtta vastu, integreerida, analüüsida, säilitada ja edasi saata signaale. Närvisüsteemis kasutatakse põhiliselt elektrilist ja keemilist signaali, kusjuures mõlemat suudetakse moduleerida, st nõrgendada ja võimendada. Võimel võtta vastu, integreerida, säilitada ja moduleerida signaali põhinebki nüüdisaegse ettekujutuse kohaselt mälu ja mõtlemine.
Närvirakud suudavad täita oma ülesannet vaid siis, kui nad on ühenduses teiste rakkudega. Võib öelda, et närvirakud on vajalikud selleks, et tekiks sünaps - koht, õigupoolest raku eriline organell, kus närvirakud kohtuvad kas teiste närvirakkudega või siis muud tüüpi rakkudega. Peaajus teevad närvirakud sünaptilisi kontakte peamiselt teiste närvirakkudega, aga ka gliiarakkudega, veresoone seina rakkudega jne. Närvirakkude sünapsi kohta võiks öelda, et see on nagu kahe raku omavaheline suudlus, kus antakse edasi informatsiooni.
On päris üllatav, et üks närvirakk võib ajus olla sünapside kaudu samaaegselt kontaktis kuni kümne tuhande teise neuroniga. Kusjuures igas sünapsis saadetakse ühelt närvirakult teisele keemiline signaal, mis muudetakse vastuvõtvas rakus elektriliseks signaaliks. Arvestades, et ajus on vähemalt 1012 neuronit, on neuronite kontakte ajus meeletult palju. Ma usun, et eelnevalt suurepärase ettekande pidanud kolleeg Ene Ergma vabandab, kui ma ütlen, et numbrid on niivõrd suured, et need on suured isegi astronoomidele. Ja tõepoolest, meie peas on niivõrd palju rakke ja kontakte, et kui teha moodsaimat elektroonikat kasutades samast arvust elementidest ja sama kontaktiarvuga arvuti, siis selle protsessori diameeter oleks umbes neli kilomeetrit. Toodud näitest on selge, kuivõrd elegantselt ja otstarbekalt aju on üles ehitatud, samuti see, et tegelikult on meil looduselt veel tohutult õppida. Võib arvata, et läheb päris kaua aega, enne kui loome niisuguse arvuti, mis suudab toimida sarnaselt inimajuga. Tahaksin veel kord rõhutada, et ajus olevad neuronite vahelised kontaktid ei ole püsivad, vaid need muutuvad - ühed kaovad ja uusi tekib juurde. Tänu sellisele närvirakkude omadusele võime kohaneda ja õppida uut.
Molekulaarbioloogia, geenitehnoloogia, geneetika, füsioloogia ja neurobioloogia kiire arengu tulemusel on teadlastel õigupoolest esimest korda tekkinud reaalne võimalus selgitada, millistel molekulaarsetel põhimõtetel töötavad inimese mälu ja mõtlemine. Nüüd, kui meie käsutuses on lisaks nimetatule ka moodsad aju kuvandamise ja transgeensete loomade tehnoloogiad, võime tõepoolest väita, et mälu põhineb signaali (närviimpulsi) säilitamisel ja moduleerimisel ning sünapsi struktuuri muutumisel. Kusjuures erinevalt arvutist, millel kas on või ei ole teatud elementide vahel kontakte, suudab inimaju kogu aeg luua uusi närvirakkude vahelisi kontakte ning nende tugevust ka moduleerida. Neuronitevahelised kontaktid on ajus kaunis püsivad, aga kogu aeg tekib uusi kontakte ja vanu kaob ära. Kontaktide püsimisel ning vanade nõrkade kontaktide tugevnemisel põhineb mälu.
Olgu vahemärkusena lisatud, et nüüd on selgitatud šimpansi genoomi struktuur ja võib-olla mõnevõrra üllatava uudisena kuulajatele on ilmne, et valke kodeerivate geenide erinevus inimese ja šimpansi vahel on alla ühe protsendi. Selle 1-protsendilise erinevusega peaksime suutma geneetiliselt selgitada meie intellektuaalse erakordsuse ja arengu eripära võrreldes inimahvidega. See tundub hetkel arusaamatu, aga kindlasti mitte võimatu, sest oleme viimase paarikümne aastaga suutnud mõista isegi seda, kuidas 20 000 geeni kodeeriv inimese genoom võib ja suudab kodeerida miljoneid eri antikehasid. Üllatav tundub seegi, et aju on arenenud väga kiiresti, sest DNA järjestuste võrdlemise põhjal eraldusime me šimpansist tegelikult alles viis miljonit aastat tagasi, mis on evolutsiooni seisukohalt lühike aeg.
Sünnieelne ja sündimisele vahetult järgnev periood on väikelapse elus või tegelikult üleüldse Homo sapiensi elus äärmiselt oluline ajavahemik. Nagu öeldud, on sel ajajärgul närvisüsteemis, sealhulgas ajus, umbes kaks korda rohkem närvirakke, kui on hiljem täiskasvanud isendil. Umbes pooled arengus moodustunud närvirakkudest eemaldatakse geneetiliselt programmeeritud surmamehhanismide abil (vt joonis 1). Arengu käigus tekkivatel neuronitel kasvavad aksonid, mis suunduvad innerveeritava koeni ja moodustavad selle rakkudega kontakte sünapside kaudu. Koe suunas kasvavad neuronite aksonid võistlevad omavahel, osa neist aksonitest jõuab esimesena kohale ja moodustab seal sünapse. Ja nagu ABBA lauluski öeldakse, et "the winner takes it all", nii on ka siin: need neuronid, mille aksonid esimesena kohale jõuavad, saavad innerveeritavalt koelt troofilist toitu ja need jäetakse ellu. Hilinejad hävitatakse armutult ja kiiresti, kasutades geneetilist täpselt juhitud neuronite surma masinavärki. Närvisüsteemi arengus toimuv neuronite surm on küll massiline, aga üksikute neuronite häving on nii kiire, et vilumatu silm seda kergesti ei märka.
Innerveeritav kude sekreeterib valgulisi aineid, närvikasvufaktoreid, mis lisaks närvirakkude elushoidmisele peavad hoidma toimimas ka sünaptilisi kontakte. Joonisel 2 on kujutatud viiest neuronist koosnev neuronite võrk, kus neuronid on omavahel seotud sünapside kaudu. Näiteks neuron 1 on moodustanud sünapsi neuroniga 2 jne. Moodustunud neuronite võrgus liigub elektriline signaal, mis igas sünapsis muudetakse keemiliseks ja uuesti elektriliseks ning mille tugevust moduleeritakse. Osa kontaktidest võivad kaduda ja tekkida võivad uued - näiteks neuroni 1 ja neuroni 5 vahel. Lisaks närvikasvufaktoritele on olemas mitmesuguseid molekule, mis hoiavad sünaptilisi kontakte toimingus, neid kas tugevdades või nõrgendades.
Nagu eespool mainisin, peavad närvikasvufaktorid, mis hoiavad elus närvirakke, üleval ka sünaptilisi kontakte. Viimaste aastate uuringud on kaunis veenvalt kinnitanud, et närvirakk, lähetades sünaptilise kontakti kaudu keemilise signaali naaberneuronile, vallandab viimases elektrilise impulsi, mis omakorda vallandab vastuvõtjas neuronis biokeemiliste reaktsioonide kavalkaadi. Selle tulemusena hakkab see neuron ise sekreteerima närvikasvufaktoreid, mis omakorda hoiavad elus saatja-vastuvõtja vahelist kontakti ning moduleerivad seda pidevalt. Küllaltki elegantsel viisil saab ühtäkki selgituse teada-tuntud tõsiasi, miks aju, erinevalt lihastest, kasutades ei kulu. Pigem vastupidi - kui te aju ei kasuta, siis see kulub, ning kui neuronivõrgus ei liigu elektrilist signaali, siis ei toimu ka biokeemiliste protsesside aktiveerimist, sellest johtuvat närvikasvufaktorite sekretsiooni ning lõppkokkuvõttes neuronite vahelised kontaktid kaovad. Üllatav, aga just nii lihtne see näibki olevat.
Närvikasvufaktorid, mida olen küllalt kaua ise uurinud, on siis sellised valgud, mis eelkõige edendavad neuronite eluspüsimist, kontrollivad neuronite arvukust ja tagavad, et koe innerveerimine oleks täpne ning efektiivne. Lisaks osalevad närvikasvufaktorid närvikoe regeneratsioonis ja mängivad olulist rolli neuronite osalemisel mälu ja mõtlemise protsessides.
Närvikasvufaktorid on valgud, mis ise rakku - närvirakku - ei lähe, vaid saadavad keemilisi signaale spetsiifiliste retseptorite kaudu, mis paiknevad närvirakkude plasmamembraanil. Samamoodi, sidudes spetsiifilisele retseptorile, vallandavad nad närvirakus biokeemiliste protsesside ahelreaktsiooni, mis omakorda tagab neuronite mitmekülgse talitluse.
Närvirakkude surmal on mitu olulist tahku. Esiteks - varajases arengus toimuv massiivne, võiks isegi öelda loomulik surm on absoluutselt vajalik hästi toimiva närvisüsteemi tekkeks. Varajases arengus toimuvat neuronite surma juhib täpne geneetiline programm ja seda on pea võimatu mõjutada. Vananemisega kaasnev ajurakkude surm on mõnes mõttes ka loomulik, aga selle algus on kaunis individuaalne ja just seda võime me oluliselt mõjutada. Tavaliselt algab see lokaalselt kuskil 40-aastaselt seejärel pidevalt laienedes ja kiirenedes. Nagu mõistate, on nüüd sobiv hetk juubilarile meenutada, et 40 aastat on tõepoolest kriitiline iga. Korrates öeldut, vananemisega kaasneva neuronite surma algust võib sõltuvalt eluviisist edasi lükata, aga tõsi - mitte lõputult. Uuemate andmete valguses on pooltel 85-aastastest olukord kaunis kurb, neil diagnoositakse kas dementsus või Alzheimeri tõbi. Liik Homo sapiens on järelikult arenenud sedaviisi, et väga vanana ei ole enam võimalik üksi hakkama saada.
Kolmandaks ja väga oluliseks närvirakkude surma põhjuseks on haigused, eelkõige neurodegeneratiivsed haigused. Eesti ja Euroopa perspektiivist on tegemist tõsise küsimusega. Kui praegu põeb neurodegeneratiivseid haigusi umbes 2-4 protsenti inimestest, siis probleem süveneb, sest arstiabi on paranenud ja me elame kauem. Mõned Ameerika neuropatoloogid ennustavad, et 25-30 aasta pärast võib neurodegeneratiivne haigus olla 10 protsendil elanikkonnast. Ühiskond seisab seega tõsise probleemi ees, eriti veel seetõttu, et enamiku neurodegeneratiivsete haiguste jaoks, ma pean silmas dementsust, Alzheimeri tõbe, Parkinsoni tõbe ja teisi, ei ole efektiivset ravi. Olemasolevate ravimitega suudame me ainult nende haiguste sümptoome leevendada. Tegelikku protsessi, neuronite surma, ükski müügil olev ravim ei pidurda.
Järelikult on uurijatel väga suur ülesanne - peame leidma meetodeid ja ravimeid, mis takistavad neuronite surma ning parimal juhul suudavad taastada neuronite talitluse. Sellised arstirohud veel puuduvad, aga üheks väljapääsuks võivad olla needsamad närvikasvufaktorid. Närvikasvufaktoreid võib kasutada ravimitena, sest nad kaitsevad neuroneid vigastuste ja haiguste eest ning hoiavad neid elus. Paraku peab neid manustama otse ajju, milleks on vaja läbi viia keeruline ja kallis kirurgiline operatsioon. Kasutades moodsaid struktuuribioloogia ja keemilise sünteesi meetodeid, võime sünteesida väikesi molekule, mis matkiksid närvikasvufaktoreid. Väikeste molekulide eeliseks on see, et neid võib manustada kas suu kaudu või verre süstides ning nad on palju odavamad kui närvikasvufaktorid ise. Veel üheks võimaluseks oleks selgitada välja need molekulid ja protsessid, mis käivitavad neuroni surma, ja siis leida, piltlikult öeldes, nende pidurid. Väga suurt lootust pannakse ka tüvirakkudele - need on rakud, mis meenutavad kõige kaunimat tüvirakku, viljastatud munarakku, millest võib tekkida arengu ja diferentseerumise käigus ükskõik milline rakk. Selgub, et ka täiskasvanud organismis on olemas selliseid tüvirakke, mis põhimõtteliselt võivad anda uusi neuroneid. Paraku on need protsessid aeglased ja nende mastaap ajus piiratud. Seetõttu ei ole suurt lootust, et suudaksime endogeensete tüvirakkude stimuleerimise kaudu ravida neurodegeneratiivseid haigusi. Loomulikult paneme suuri lootusi sellistele uutele meetoditele, mille abil võime katseklaasis tüvirakke kasvatada ja neid siis vajadusel patsientidele üle kanda.
Närvikasvufaktorid pakuvad neurodegeneratiivsete haiguste raviks võimaluse, mida võime ja peame kasutama. Närvikasvufaktoreid on aastaid edukalt rakendatud neurodegeneratiivsete haiguste raviks, kuid kahjuks seni peamiselt vaid loomkatsetes. Enamiku neurodegeneratiivsete haiguste uurimiseks ja uute ravimite katsetamiseks on olemas küllaltki korralikud katseloomade mudelid. Näiteks Parkinsoni tõve uurimine ja uute ravimite arendamine on võimalik tänu kahele näriliste mudelile. Üks nendest, MPTP-mudel, avastati muuseas sedaviisi, et USA keemikud otsustasid hipi-perioodil ühel vallatlemise hetkel sünteesida uusi mõnuaineid. Nad sünteesisidki ühe niisuguse ning kasutasid seda ühel oma sisemisel peol. Paraku olid sel proovimisel äärmiselt kurvad järelmid. Kõik, kes seda olid teinud, said kiirelt Parkinsoni tõve sümptoomid ja surid. MPTP kutsub esile väga spetsiifiliselt dopaminergiliste ehk dopamiini sünteesivate neuronite süsteemi degeneratsiooni.
Viimasel kümnel aastal on minu rühm uurinud gliianärvikasvufaktorit GDNF, mis kaitseb aju neuroneid vigastuste ja haiguste eest teadaolevatest faktoritest kõige tõhusamalt. GDNF signaalib rakku läbi RET-nimelise retseptori, mille minu uurimisrühm umbes kümme aastat tagasi leidis. GDNF mõjutab motoneuroneid - neid neuroneid, mis lihaseid innerveerivad ja mille degenereerumine on ka saatuslik, näiteks amüotroofilise lateraalskleroosi puhul. Tõenäoliselt on kõige tähtsam GDNF-i võime kaitsta dopaminergilisi neuroneid ning pidurdada nende surma haiguste ja vigastuste puhul. Just need neuronid känguvad Parkinsoni tõve all kannatavate haigete ajus. GDNF kaitseb dopaminergilisi neuroneid katseloomade Parkinsoni tõve mudelis ja hiljuti on GDNF-iga viidud läbi ka esimesed katsed haigetega.
Dopaminergiliste neuronite rakukehad paiknevad substantia nigras ja moodustavad sünapse striatumisse. Kui Parkinsoni tõve all kannatav patsient läheb arsti juurde, siis umbes 70 protsenti nendest neuronitest on juba surnud. Olemasolev ravi põhineb sellel, et anname suu kaudu või süstime ravimeid, mis kunstlikult tõstavad dopamiini taset selles aju piirkonnas. Neuronite kängumine ja suremine paraku jätkub. Seega vajame uut tüüpi ravimeid, mis lisaks dopamiini taseme tõstmisele suudaksid pidurdada dopaminergiliste neuronite surma. Just sellised omadused on loomkatsetes GDNF-il, mida doktor Steven Gilli rühm Inglismaal kasutas hiljuti ka inimeste raviks. Ta paigutas haigete naha alla kaks minipumpa ja viis keerulise operatsiooni käigus haigete ajju juuspeene kanüüli, mis oli ühendatud minipumbaga, mis omakorda pumpas patsiendi ajju iga päev 14-20 mikrogrammi GDNF-i. Kolleeg Gill avaldas 2003. aastal artikli, kus ta esimest korda raporteeris, et katsed viiel patsiendil õnnestusid erakordselt hästi. Esimese aasta ravitulemused näitasid olulist paranemist kõigil viiel patsiendil ja kahe aasta GDNF-ravi tulemused näitasid veelgi tõhusamat paranemist. Üllataval kombel märgati GDNF-i parandavat toimet haigetel juba kaks nädalat pärast aine manustamist. Neid katseid on korranud ka üks USA uurimisrühm kümnel haigel ning samuti leidnud, et GDNF-il on tugev raviv toime.
Kõik ei ole läinud kahjuks mitte nii libedalt. Hiljuti raporteeris Amgen Inc. firma, kellele kuulub GDNF-i kasutamise patent, et 34 haige puhul olulist GDNF-i raviefekti ei olnud märgata. Hetkel on uurijad suures hämmingus, sest kõikides katsetes kasutati sama GDNF-i preparaati ning ravimise meetodki oli kaunis sarnane.
Uute ravimite katsetamine on aeganõudev ja vaatamata katsete edukusele üleöö edu ei tule. Kulub vähemalt viis aastat, enne kui GDNF-il põhinevat ravimit saab apteegist osta. Samas tuleb rõhutada, et Steven Gilli katsed olid ajaloolised, sest esimest korda õnnestus pidurdada kroonilise neurodegeneratiivse haigusega kaasnevat neuronite kängumist ja surma.
Minu uurimisrühm on viimasel ajal üritanud leida uusi närvikasvufaktoreid. Uute faktorite otsimise üks põhjus on see, et tõhusaid faktoreid, mis kaitsevad kesknärvisüsteemi neuroneid, tuntakse väga vähe. Võib-olla kõige intrigeerivam on asjaolu, et selgrootute närvikasvufaktoreid ei tunta üldse. Paradoksaalselt just C. elegansi närvisüsteemi uurides avastati tänapäeval tuntud neuronite surma geneetilised ja molekulaarsed mehhanismid. Kuidas siis selgrootutel reguleeritakse üleliigsete neuronite eemaldamine varajases arengus ja millised faktorid reguleerivad selgrootute neuronite arvukust? Kas näiteks äädikakärbse või C. elegansi neuronite elu ja surma küsimuste üle otsustavad miskid muud valgud kui närvikasvufaktorid või ikkagi närvikasvufaktorid, kuid sellised, mida veel ei ole kirjeldatud?
Minu rühm leidiski paar aastat tagasi uue närvikasvufaktori, mille ristisime CDNF-iks (conserved dopamine neurotrophic factor ehk konserveerunud dopamiinineuronite närvikasvufaktor). Õige pea selgus, et CDNF kuulub uude närvikasvufaktorite perekonda, mille teiseks liikmeks on faktor nimega MANF (mesentsefaalne astrotsüütide närvikasvufaktor). Eriti meeldiv on tõdeda, et lisaks imetajate CDNF-ile ja MANF-ile kuulub perekonda ka selgrootutelt loomadelt leitud MANF-i sugulasmolekul. Kas see on kaua otsitud selgrootute närvikasvufaktor? Meie katsed on näidanud, et äädikakärbse MANF on tõepoolest närvikasvufaktor, mis reguleerib neuronite elu ja surma. Suurima tähelepanuga oleme uurinud imetajate CDNF-faktorit ja eelkõige selle võimet kaitsta dopaminergilisi neuroneid katseloomade Parkinsoni tõve mudelis. Selles mudelis kasutame neuronite hävitamiseks 6-OHDA-nimelist toksilist ainet. Me süstisime katseloomadele CDNF-i ja võrdlesime selle toimet GDNF-iga ning leidsime, et CDNF suudab kaitsta neuroneid, olles isegi tõhusam kui GDNF. Ja mis kõige olulisem - CDNF peab praktiliselt sada protsenti dopaminergilistest neuronitest elus.
Lisaks sellele, et uurisime CDNF-i võimet kaitsta neuroneid, korraldasime katseid ka nii, et tekitasime katseloomal kõigepealt vigastuse ja alles siis andsime talle närvikasvufaktorit. Me süstisime CDNF-närvikasvufaktorit üks kuu pärast vigastuse tekitamist (6-OHDA süstimist) ja uurisime, kas avastatud uuel faktoril on ka n-ö ravivat toimet. Toksilise aine 6-OHDA poolt tekitatud vigastuse moodustumist võime katseloomadel väga hästi käitumuslikult kontrollida, sest rotid, kel üks ajupoolkera on vigastatud, hakkavad pöörlema nagu orav rattas ainult ühes suunas. Läbiviidud katsetes leidsime, et kasvufaktor taastab katseloomadel peaaegu normaalse liikumise.
Kuidas siis on võimalik, et närvikasvufaktor võib pärast vigastust parandada närvisüsteemi? Kas ta stimuleerib uute rakkude, sealhulgas närvirakkude teket? Paistab, et uusi dopaminergilisi närvirakke tekib siiski sedavõrd vähe, et sel ei peaks olema suurt tegemist närvikasvufaktori raviefektiga. Saadud andmed viitavad sellele, et närvikasvufaktor hoiab ära neuronite edasise surma, stimuleerib uute kontaktide tekkimist ja taastab ka vanu kontakte.
Närvikasvufaktorite viimine ajju keeruliste operatsioonidega või pumpade abil on muidugi päris tõsine ja keeruline protseduur. Ma ei usu, et see saab olema tulevikus ravimeetod. Arvan, et tegelikult arendatakse neurodegeneratiivsete haiguste raviks aja jooksul uut tüüpi väikesed molekulid, mida võib anda kas suu kaudu või süstides verre. Need väikesed molekulid peaksid toimima samal viisil nagu seni tuntud närvikasvufaktorid. Selleks, et niisuguseid uusi molekule ja ravimeid arendada, tuleb kasutada kombinatoorset keemiat, analüüsida närvikasvufaktorite ning nende retseptorite atomaarset ruumilist struktuuri, kasutada kõige moodsamaid robotiseeritud analüüse ning lõpuks taas läbi viia loomkatseid ja kliinilisi katsetusi.
Olemegi sellisel viisil arendanud esimesi väikese molekulimassiga molekule, mis suudavad matkida GDNF-i toimet. Selleks oleme esmalt selgitanud GDNF-retseptori GFRα1 struktuuri ning hiljuti ka GDNF-GFRα1 kompleksi struktuuri. Teades nüüd aatomi täpsusega, kuidas GDNF seondub spetsiifilise retseptoriga, oleme koostöös professor Mati Karelsoni rühmaga ennustanud uusi GDNF-i toimet matkivaid molekule. Kasutades struktuuribioloogilist ning kvantkeemilist analüüsi, keemilist sünteesi ning robotiseeritud analüüse, oleme kirjeldanud esimesed sellised molekulid, mis on võimelised toimima nagu GDNF. Tõepoolest, need uued molekulid suudavad aktiveerida GDNF-i retseptori. Seega põhimõtteliselt meie idee töötab. Need meie sünteesitud molekulid on ilmselt veel väga kaugel tõelistest ravimitest, aga põhimõtteliselt peaks nende baasil uute ravimite arendamine õnnestuma. Milliste omadustega peaksid need uued ravimid olema? Nad peavad olema väga efektiivsed, odavad ja ei tohi olla toksilised. Nad peavad kindlasti päästma neuroneid loomkatsetes, muidu neist tolku ei ole.
Suur töö seisab veel ees, aga nüüdisaegset tehnoloogiat kasutades peaks eesmärk - luua põhimõtteliselt uut tüüpi ravimid neurodegeneratiivsete haiguste raviks - reaalne olema. Lisaks infole ja tänapäevase tehnoloogia kasutamisele vajame loomulikult ka õnne.
Lõpuks tahaksin tänada oma kaastöötajaid, kellega koos oleme aastate jooksul saanud huvitavaid andmeid.
MART SAARMA (1949) on molekulaarbioloog, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, Soome Teaduste Akadeemia välisliige, Tanneri Akadeemia akadeemik, EMBO liige. Töötanud ja õpetanud nii Tartu Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis kui Helsingi Ülikoolis, töötanud TÜ Füüsika Instituudis ja KBFI-s. Aastast 1990 Helsingi Ülikooli biotehnoloogiainstituudi direktor ja professor. Lisaks närvikasvufaktoritele ja nende toime molekulaarsetele mehhanismidele uurinud ka näiteks taimede viirusi ja viirusresistentsust jm. Soome Kultuurifondi teaduspreemia 1999, Soome innovatsioonipreemia 2000, V. Tanneri Fondi teaduspreemia 2001, J. W. Runebergi meditsiinipreemia 2003 ja K. Schlossmanni medal 2004.
