You are here

Lugemisnoppeid

 

Juri Lotman

Kultuuritüpoloogiast

Tõlkinud Kaidi Tamm, Tanel Pern, Silvi Salupere

Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

(Avatud Eesti Raamat), 2010

Semiootikal on Eestis teadagi sügavad juured, mis ulatuvad vähemalt Jakob von Uexkülli (1864-1944) aegadesse. Uuele tasemele tõstis semiootilised uuringud Eestis 1950. aastal Tartusse kolinud Juri Lotman (1922-1993). Tema venekeelne looming on jõudnud eesti lugejateni visalt, ent viimane kümnend on selles osas olnud meeldiv erand. Kogumik „Kultuuritüpoloogiast" on juba kümnes Lotmani eestikeelne tõlketeos, koondades algselt eraldi ilmunud kahte rotaprindivihikut, mis nägid ilmavalgust vastavalt 1970. ja 1973. aastal. Peeter Toropi ja Silvi Salupere sisukate sisse- ja väljajuhatusega varustatud raamat kajastab Lotmani huvide pööret üldise kultuurisemiootika väljatöötamisele, mis tipnes 1973. aastal kollektiivsete „Kultuurisemiootika teeside" kirjutamisega.

„Kultuuritüpoloogiast" koosneb erilaadilistest üksikkäsitlustest, mida liidab üldine eesmärk analüüsida kultuuri läbi selle lahutamise algosakesteks, erinevateks semiootilisteks keelteks, mida omavahel tüpoloogiliselt võrrelda. Kusjuures kultuuri käsitab Lotman inimelu vältimatu eeldusena, „milleta tema eksistents oleks võimatu" (lk 27).

 

Anti Randviir

Ruumisemiootika: tähendusliku maailma kaardistamine

Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

(Tartu Semiotics Library, 9), 2010

Tartu semiootika tänapäevase näitena saab käsitleda TÜ semiootika osakonna vanemteaduri Anti Randviiru hiljutist monograafiat „Ruumisemiootika", mis tugineb autori pikaajalisele uurimistööle, mille eelmine verstapost oli ingliskeelne väitekiri „Mapping the World: Towards a Sociosemiotic Approach to Culture" (2009). Tegemist on laadilt semiootilise alusuuringuga, mis lähtub väitest, et „ruum toimib kultuuri substraadina nii füüsilist kui ka puhtsemiootilist ruumi ja kultuuri puudutavalt" (lk 10), kusjuures semiootilise ja füüsilise ruumi vahel valitseb alati seos. Autor pakub üldise mudeli inimkäitumise uurimiseks teljel inimene-ühiskond-kultuur-ruum, keskendudes oma raamatus selle viimasele lülile.

Konkreetsemalt peatub Randviir ennekõike kahel teemal - ruumi kaardistamisel ja tähendustamisel, eritledes erinevaid ruumikujutamise (nagu kartograafia) ja -käitumise (nagu graffiti) praktikaid keskajast tänapäevani.

 

Jaak Tomberg

Kirjanduse lepitav otstarve

Tartu Ülikooli Kirjastus

(Heuremata), 2011

Nagu Randviiru uurimus, nii on ka Jaak Tombergi raamat „Kirjanduse lepitav otstarve" sündinud paari aasta tagusest TÜ doktoriväitekirjast. Tomberg püüab oma raamatuga korraga kahte jänest, kusjuures ühe jaht peab aitama kaasa ka teisele. Raamatu esimeses osas arendab ta uut algupärast kirjanduskäsitust, teises aga püüab selle valgel lugeda Ene Mihkelsoni ja Erkki Luugi loomingut. Tomberg käsitab kirjandust paratamatuse ja võimalikkuse pingeväljas, omistades selles vahekorras kirjandusele (ja laiemalt väljamõeldisele) väga olulise funktsiooni - lepitamise. Ohtrate mõistete ja tsitaatidega tembitud tekst esitab parimatel hetkedel väga õnnestunud tähelepanekuid kirjanduse toimimisest, andes lootust, et tulevikus võib autori algupärane mõte kanda head vilja.

 

Jutustamise teooriad ja praktikad

Koostaja Marina Grišakova

Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010

Tombergi artikkel „Kirjutamine ja võimalikkus" omakorda on oluline lüli Marina Grišakova koostatud kogumikus „Jutustamise teooriad ja praktikad", mis kujutab endast hinnalist panust eestikeelsesse narratoloogiasse ehk jututeadusesse. Kogumiku kolmeteist artiklit (neist kolm tõlkes) kaardistavad tänapäeva narratoloogia mitmesuguseid soppe, testivad olulisi mõisteid ja osutavad jutu-uurimise interdistsiplinaarsele potentsiaalile. Kui piirduda põgusa viipega mõnele artiklile, siis tõstaksin esile seda, kuidas Märt Väljataga näitab eesti jutukirjanduse peal, mida olulist saab narratoloogia panustada kirjandusajalukku, kuidas Piret Peiker toob välja „Tõe ja õiguse" ringkompositsioonilise struktuuri ja loeb Tammsaare suurteost Bildungsroman'i võtmes, kuidas Tiiu Jaago analüüsib, mil moel jutustatakse ajaloosündmusi tõsielulugudes, ja kuidas Anne Lill eritleb narratiivistrateegiaid Apuleiuse „Metamorfoosides".

 

Testo e metodo. Prospettive teoriche sulla letteratura italiana.

A cura di Daniele Monticelli e Licia Taverna

Tallinna Ülikooli Kirjastus

(Acta Universitatis Tallinnensis: Humaniora), 2011

Kõige viimaks on hea meel juhtida tähelepanu ühele haruldasele eksemplarile Eestis ilmuvast teaduskirjandusest - itaaliakeelsele kogumikule „Tekst ja meetod: itaalia kirjanduse teoreetilised perspektiivid", mille on koostanud kaks Tallinna Ülikooli italianisti - Daniele Monticelli ja Licia Taverna. Neljateistkümnest kaastööst koosnev teos sisaldab artikleid nii Eesti kui Itaalia õpetlastelt, hõlmates kirjandustekstide analüüsi varauusajast tänapäevani. Kuigi lõviosa artikleid keskendub konkreetse kirjandusliku materjali eritlusele, kannab enamikku neist siiski üldisem teoreetiline eesmärk näidata semiootilise, antropoloogilise, filoloogilise, filosoofilise vm analüüsimeetodi võimalusi kirjanduse uurimisel.

Ilmume ka e-ajakirjana: