You are here

Lotmani akadeemia

Error message

Notice: Undefined offset: 0 in horisont_node_view() (line 180 of /data03/virt14542/domeenid/www.horisont.ee/htdocs/sites/all/modules/horisont/horisont.module).
Jalutuskäigud Lotmaniga

Koostaja Mihhail Lotman

Tallinna Ülikooli Kirjastus (Bibliotheca Lotmaniana), 2010

Mihhail Lotmani koostatud „Jalutuskäigud Lotmaniga" on mitmekihiline raamat neile, kes Lotmani nime tunnevad ja sellest hoolivad.

Kogumik on kui akadeemiline jalutuskäik, millega kaasneb vestlus. Mihhail Lotman vaatleb eessõnas Juri Lotmani jalutuskäiku läbi elu. See on poja ja isa vestlus, mille põhimotiiv on kahjutunne, et kirjas ei ole võimalik väljendada Juri Lotmani vestluste kogu lummust. Sama võivad tunda ka Juri Lotmani televestlusi nautinud inimesed, sest vahetut suhtlemist ei asenda miski. Ometi aitavad raamatusse kogutud kirjatööd paremini mõista Lotmanit kui inimest ja vestluspartnerit.

Juri Lotmanile ei ole võõras kuiv teaduslik stiil, samuti pateetika. Kuid tema teaduslik kreedo on seotud ad hoc uurimismeetodiga. See tähendab, et uurija jaoks on olulisim uurimisobjekti õigesti kõnetada. See loob eelduse viljakaks vestluseks ja pädevaks analüüsiks. Näiteks loobus Lotman põhimõtteliselt dekodeerimise mõistest, sest tema jaoks sai teksti ja adressaadi (ka teadlase) seoseid sisuliselt mõista üksnes suhtlemisena. Teadlane ei muugi teksti lahti, vaid kõnetab seda ja otsib sellega ühist keelt.

Kogumik koosneb kolmest osast. Selle esimese kolmandiku „Juri Lotman oma elust, õpetajatest ja kolleegidest" põhiosa moodustab tekst „Mitte-memuaarid". Märgiline pealkiri, mis näitab, et mäletaja ei püüa oma lugu liiga soravalt jutustada, vaid lähtub pigem vestluse poeetikast. See on tema jalutuskäik läbi elu. Eraldi on juttu Lotmani õpetajatest kolleegidest ning siingi saab tähtsaimaks just vestlemine ja soov leida vestluspartneri inimlik olemus, millest kõik muu tuleneb. Aluseks on väide: „Uurija ja tema poolt uuritava kirjaniku vahel arenevad keerulised dialoogisuhted ..." (lk 126). Samal leheküljel jätkab Lotman: „Selleks, et uurida kirjaniku loomingut, peab teadlane, isegi kui ta teadlikult püüdleb äärmise objektiivsuse poole, leidma selles midagi temas endas vastu helisevat, mingi peegelruumi, milles ta ise võiks peegelduda." Kui näiteks Boriss Tomaševski võtmetunnusteks saavad iroonia, paatosevastasus ja eruditsioon, mis tulenevad omakorda tema mehelikkusest, ja Roman Jakobsoni nimetatakse romantismi esindajaks teaduses, siis võib mälestustes Lotmani kohta leida pea samu tunnuseid.

Mälestustes õpetajatest ja kolleegidest saab näha sama ad hoc meetodit, mida mainisin seoses Lotmani teadustegevusega. Ta oli tuntud oskuse poolest kirjutada inimlikke ja sügavaid nekrolooge. Roman Jakobsonist kirjutama hakates on ta öelnud: „Et kirjutada nekroloogi, on kõigepealt tarvis harjuda mõttega, et inimene on surnud, seda mõtet tunnetada. /.../ See, mida inimene on teinud, on jõudnud finaali, mille valgusel teod omandavad uue mõtte, olgu siis kehvakese või üleva, kuid alati ühtaegu lihtsa ja salapärase. Seda mõtet on vaja mõista. Et aga mõista, on vaja mõtelda. Ma ei ruttaks kunagi nekroloogide kirjutamisega, need peab kirjutama aeg" (lk 151, 153).

Kogumiku teine osa „Valik Juri Lotmani sõnavõtte ja intervjuusid" jäädvustab Lotmani voolavuse ajas. Need kirjutised ja vestlused moodustavad jalutuskäigu kõlbelisel maastikul. Vestlus on siin ainuvõimalik viis ka ennast mõista: „Ma ei tea, kes ma olen, ja püüan kogu elu lähemale jõuda selle mõistmisele. Järelikult ei saa ma öelda, millised tegurid mind kujundasid. Seda on ka teise inimese kohta väga raske öelda. Enda kohta aga võimatu - kuni elu pole lõppenud ja sa ise ei tea, mida suudad või ei suuda ära teha" (lk 179). Teise osa viimases lauses ütleb Lotman: „Elada tuleb meil siiski inimmaailmas, mis sunnib meile peale valikupiinad, vältimatud vead, suurima vastutuse, kuid annab see-eest südametunnistuse, geniaalsuse ja kõik selle, mis teeb inimesest inimese" (lk 244). Mulle tundub, et Mihhail Lotman on teise osa kujundanud tekstidest, mis pakuvad lugejale jalutuskäiku mitte lihtsalt kõlbelisel maastikul, vaid Juri Lotmani hingemaastikul, ning vestlus käib mitte üksnes ajakirjanike või kolleegidega, vaid ka iseendaga. Selles peegeldub allakirjutanu jaoks üks Lotmani olulisi hoiakuid - näha suhtlemises teiste ja maailmaga suhtlemist iseendaga, mõista kommunikatsiooniprotsesse kultuuris selle kultuuri autokommunikatsioonina.

Kogumiku kolmas osa moodustab mahult üle poole raamatust ja kannab ka sama pealkirja „Jalutuskäigud Lotmaniga". Siin on kirjutisi väga erinevatelt inimestelt, ja kui arvestada vene keeles ilmunud mälestuste tohutut hulka, siis on Mihhail Lotmani tehtud valikut raske mõista. Jätan kõrvale kohalikud autorid, keda ise esindan. Ühelt poolt on selles osas nähtav teatud biograafiline loogika: alguses õe mälestused, siis ülikoolikaaslase meenutus, viimasena nekroloog. Nende vahele paigutuvad Tartu ülikooli kunagise vene kirjanduse professori ja Lotmani ülikooli tööle kutsunud Boriss Jegorovi heroiseerivad ja mütologiseerivad mälestused. Lisaks on kasutatud veel kolme semiootikaga seotud inimese meenutusi. Need nimed ei ole olulised pelgalt biograafiliselt, vaid peegeldavad semiootika olemust selle mõtestamise hiilgeajal, peegeldades ühtlasi Mihhail Lotmani teadlasekreedot. Mihhail on käinud oma teadlaseteed paljuski isa vaimus. Eesti lugeja tunneb teda kartmatu esseistina, kes julgeb käsitleda valusaid ja ohtlikke teemasid. Aga teaduses jätkab ta allakirjutanu arvates hiilgeaegade semiootikat, st ühendab värsiteadlasena formaalsed analüüsitasandid sisulise tõlgendamisega. Seda sünteesi otsisid 1960. aastatel ja 1970. aastate algul paljud semiootikaga seotud teadlased. Mihhail Lotman tegeles tollal tudengina generatiivse meetrikaga ja on nüüdseks koos tütrega läbi uurinud suure osa eesti luule rütmikast.

Boriss Jegorov on kirjandusteadlane, kes õppinud ka reaalteadusi ning kes viis Lotmani kokku Leningradi küberneetikutega ja edasi omakorda tehisintellekti kultuuriliste aspektidega. Vladimir Uspenski on matemaatik, Kääriku suvekoolidest osavõtja, kes pakkus välja ka humanitaaridele vastuvõetava semiootika uurimisobjekti tähistava mõiste - sekundaarsed modelleerivad süsteemid. Formaalne ja kultuuriline oli nende süsteemide käsitlemises tasakaalus. Julius Schreider oli loogik ja süsteemiteoreetik, kes tõi Tartu semiootikaajakirja loodusteadust. Vadim Bajevski on aga värsiteadlane, kes muu hulgas töötas välja metoodika anagrammide formaalseks tuvastamiseks värsstekstides. Tundub olevat sümptomaatiline, et kaasatud on just sellise taustaga kolleegide meenutused. Ka Lotmani teaduspärandi mõistmisel on oluline meeles pidada, et ta ei olnud pelgalt kirjandusteadlane ja kultuurisemiootik - ta oli mõlemat, kuid väärtustas mõlemas valdkonnas ka formaalset kirjeldamis- ja mõtestamistasandit. Seega täidavad kolmandat osa jalutuskäigud Kääriku suvekoolide ja Platoni akadeemia vaimus - jalutuskäigud, mis on ühtlasi vestlused ja kus Lotman ise on vaid üks ja mitte alati kõige kõvahäälsem partner.

Kogumik vastab omapärasel viisil oma pealkirjale. Ta kutsub lugejat jalutuskäigule ja vestlema. Teema võib lugeja ise sisukorra järgi valida või siis kogu raamatu järjest läbi lugeda. Lotmani kohalolu on igal juhul tuntav ja vestlus võimalik.

 

Ilmume ka e-ajakirjana: