Vahur Laiapea„Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest"
Koostanud Urmas Sutrop
Eesti Keele Sihtasutus 2007
Hind
www.raamatukoi.ee 100 krooni
Vaadates televiisorist, kuidas uudiseid viipekeelde tõlgitakse, või nähes kurte inimesi omavahel suhtlemas, olen mitu korda tabanud end mõttelt, et kuidas küll on kurtidel vastastikuse arusaamisega. Kas neil on probleeme aktsendiga? Kui palju erineb näiteks eesti viipekeel soome või hispaania või hiina viipekeelest? Kuidas käib tõlkimine ühest viipekeelest teise? Juhtub ju tihti, et kuulajalegi jääb aktsendiga kõneleja jutust küllalt suur osa arusaamatuks, rääkimata siis veel sellest, kui räägitakse hoopis teises keeles. Ka väikeses Eestis on kõnekeelel piirkondlikud eripärad, ülikoolis räägitakse teistsugust keelt kui ehitusettevõttes või vanglas, juristide ja poliitikute laused ületavad mahult oluliselt neis sisalduva sõnumi jne. Peale selle veel slängid ning ajaloolised erinevused. Vaevalt et üks eakas Tartu Ülikooli professor saaks täpselt aru, kui ta lapselaps teataks, et "lähen Viru juurde hängima, onju!" Kuidas on kurtide ja viipekeelega?
Kuidas see käib?
Hiljuti ilmunud Vahur Laiapea raamat "Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest" ei anna küll ehk kõikidele küsimustele lõplikku vastust, ent see selgitab ometi põhjalikult ja selgelt paljut, mida uurijad on teda saanud selle küllaltki keerulise nähtuse kohta. Raamat on ilmunud sarja "Töid antropoloogilise ja etnolingvistika vallast" esimese raamatuna, väljaandjateks Eesti Keele Instituut ja Tartu Ülikool.
Autor Vahur Laiapea on väga pikaajaliste kogemustega pedagoog - teadlane, kes on tegelenud kurtide laste õpetamisega alates 1983. aastast, kirjutanud sel teemal mitmeid artikleid ning on nüüd vormistanud need ühiste kaante vahele kokkuvõtlikuks kogumikuks.
Raamatus on kolm pikemat peatükki. Esimeses ja kõige pikemas peatükis "Viipekeelest" saab ülevaate viipekeele tekkimisest, pidzin viipekeelest, piirkondlikest erinevustest viipekeeles, rahvusvahelisest viipekeelest, aga ka sellest, kuidas on selle keelega saatja ja adressaadi perspektiivist vaadatuna. Autor on analüüsinud viibet ja selle struktuuri, viipeklasse, aja väljendumist viipekeeles ja kirjutab ka viipekeele mittekäelistest elementidest.
Seega leiab raamatust vastuse mõnelegi ülalpool mainitud küsimusele. Saab teada, et viipekeel koosneb kehakeelest ja sõrmendtähestikust, et viipekeeles suhtlemine on kurtide jaoks kiirem ja arusaadavam kui kuuljate keele kasutamine. Huvitavalt on juttu tõlkimisest viipekeelde - nimelt ei tõlgita iga sõna eraldi, vaid tehakse lausest üldine kokkuvõte. Viipekeeles ei ole sõnu, selle leksika koosneb viibetest - tähendust kandvatest keelesümbolitest, mis üheskoos moodustavad keele viipevara. Viibe, nagu sõnagi, ei ole jagamatu ühik. Viibete moodustusühikuid nimetatakse kereemideks. Eks viipekeel olegi vist ökonoomsem keel kui kõnekeel - rääkides tekib kõnepruuki paratamatult, eriti madalama harituse korral ja kriitikameele puudumisel, kõikvõimalikke "onju'sid" ja "davai'sid".
Kas neid on üks või palju?
Nagu kõigis inimkeeltes, ei puudu piirkondlikud erijooned viipekeeleski. Olulist rolli mängivad nende tekkimisel nii koolid, kogukonnad kui ka geograafilised vahemaad ja barjäärid: on üsna tõenäoline, et mida suurema riigiga on tegemist, seda suuremad on piirkondlikud eripärad. Mõnedes riikides eksisteerib mitu viipekeelt, seega ei kehti alati põhimõte "üks riik - üks keel" või "üks rahvas - üks keel", vaid pigem "üks (all)kultuur - üks keel". Eesti viipekeeles on piirkondlikke erinevusi vähe, kuivõrd väga pikka aega on eksisteerinud üks kurtide kool (1866-1924 Vändras, alates 1924. aastast Porkunis, käesoleval ajal Tallinnas). Ka on kurtide kogukond Eestis suhteliselt väikesearvuline, samas jällegi väga omanäolise ja väärtusliku kultuuriga.
Eri maade kurdid kohandavad oma viiplemist üksteisega suheldes väga paindlikult. 1960. ja 1970. aastatel alustas Kurtide Maailmaföderatsioon ka rahvusvahelise viipekeele loomist. Keele nimeks sai gestuno, seda hakkasid "välja mõtlema" rahvusvahelised komisjonid. Õnneks ei seatud eesmärgiks rahvuslike viipekeelte asendamist rahvusvahelisega ning viimastel aastatel on terminile rahvusvaheline viipekeel (international sign language) üha enam hakatud eelistama sõnaühendit rahvusvahelised viiped või rahvusvaheline viiplemine (international signs). Sidepidamine viipekeeles on nähtavuse tõttu võimalik ka seal, kus kuuldavat keelt ei saa kasutada, näiteks vee all, kosmoses, akna või siis kauge maa tagant, kui on olemas binoklid. Tänapäeval võimaldab viipekeel kurtidel kergesti suhelda arvutivõrgus veebikaamerate vahendusel.
Kaks skeelt, kaks varandust
Teises peatükis "Kurtidest lastest ja nende keeltest" püstitatakse ka küsimusi, kas kurdid Eestis on invaliidid või keelevähemus? Kuidas suheldakse, kui perekonnas on nii vanemad kui lapsed kurdid? Või kui peres on ainult üks kurt ja teised kuuljad? Kuidas areneb kuuljate ja kurtide laste kõne? Kuidas on kurtide kõne selgusega? Kuidas mõjub lapse arengule mitme keele õppimine varases eas - diskussioon, mis oli parajalt aktiivne juba enne Teist maailmasõda ka ajakirjas Akadeemia. Kui elujõuline on kurtide kogukond, nende keel ja kultuur? Autori pikaajalised nii praktilised kui teoreetilist laadi kogemused annavad ka neile küsimustele avara ja paljuski ammendava vastuse. Oluline on ka mõistmine ja empaatia. Niisamuti nagu inimestel, kogukondadel ja riikidel on moraalne kohustus hoolitseda vähemkindlustatute ja haigete eest, on oluline mõista, et kurdidki on samasugused inimesed kui kõik teised. Selleks et osata suhelda ja aidata, tuleb alati kasuks, kui asjast pisut rohkem tead. Seda enam, et tegu ei ole mingi aeg-ajalt agressiivseks mineva vähemusega, kelle eneseväljendus kulmineeruks lärmakates paraadides.
Kolmas peatükk on "Meditsiin kuulmise eest ja kurtuse vastu". Seal on juttu viipekeele tunnustamisest Eestis, viipekeelest kurtide elus ja hariduses, samuti sellest, millised on tänapäeva meditsiini saavutused ning milliseid abivahendeid kasutavad kurdid, et kuulda. Ka Eestis on praeguseks paigaldatud 55 sisekõrva implantatsiooni, esimesed operatsioonid toimusid 2000. aastal. Meditsiin on kurtide soovil aidanud neil kuuljateks saada.
Vahur Laiapea ütleb raamatu lõpetuseks: "Viipekeel on täisväärtuslik loomulik keel, mida võib ja peab enam uurima ja mõistma, ning selle kandjatel - kurtidel on õigus kasvada, elada ja õppida selles keeles. Keeli pole mõtet omavahel vastandada - ei ole mingit põhjust arvata, et ühe keele kasutamine võiks kahjustada teise keele omandamist või kasutamist. Üks keel on üks, kaks keelt kaks varandust."
Sellega võib ainult nõustuda. Kõrvad võivad ju kinni olla, kuid keel on lahti!
Raamatuga kaasas on muide ka 39 minuti pikkune liigutavalt tehtud "Tummfilm kurdist tüdrukust", autoriks ja produtsendiks Vahur Laiapea.
Raamatule on kindlasti tunnustuseks ka asjaolu, et Apollo raamatukaubamaja veebilehel seisis juba jaanipäeval märge: toode on läbi müüdud.
