Tartu Observatooriumi vanemteaduril Izold Pustõlnikul avanes suurepärane võimalus intervjueerida Washingtonis USA lennunduse ja kosmiliste uuringute muuseumis Eesti kuulsa astronoomi Ernst Öpiku kunagist kolleegi ja sõpra Marylandi Ülikooli professorit Fred Singerit.
Juba mõnda aega koostan tuntud Eesti astronoomi Ernst Julius Öpiku ingliskeelset teaduslikku biograafiat. Esimese ja minu teada ainukese niisuguse raamatu olin teinud koos Venemaa veteran-astronoomi ja ajaloolase Vitali Bronšteiniga (1920-2004). See avaldati 2002. aastal venekeelses väljaandes Nauka. Nüüd, tänu tuntud astronoomiaajaloo eksperdi professor David DeVorkini (Washingtonis asuvast lennunduse ja kosmoseuurimise muuseumist) lahkele kaasabile avanes mul ahvatlev võimalus tutvuda Teie isikliku arhiiviga. Leidsin sealt Öpiku originaalkirjad (samuti kirjakoopiad) Teile, ka Teie kirjad professor Öpikule ning mõned muud asjakohased dokumendid.
Mul on hea meel, et andsite nõusoleku jagada oma mälestusi ühistest teadusuuringutest Öpikuga, tema loengutest Marylandi Ülikoolis ajavahemikul 1957-1973 ning Teie kestvast sõprussidemest. Usun, et Eesti teadlasperegi on tänulik nende arhiivimaterjalide hoolika säilitamise eest. Samuti väärivad lugupidamist Teie tõsised pingutused professor Ernst Öpiku vaieldamatu ja kauaoodatud prioriteedi tunnustamise osas mitmes astrofüüsika valdkonnas, kus Öpik oli teerajaja.
Kõigepealt tutvusin Ernst Öpikuga tema publikatsioonide kaudu. Ta saatis mulle minu palvel Irish Astronomical Journal ajakirja mitu köidet, mille peatoimetaja ja peamine autor ta oli. Mulle avaldasid sügavat muljet tema artiklite originaalsus ja põhjalikkus. Need olid seotud meteooridega, mis usutavasti olid tema üheks peamiseks uurimisobjektiks alates 1930. aastatest, kui ta esmakordselt viibis Harvardis. Loomulikult tol ajal ma ei tundnud teda. Mul tekkis mõte kutsuda Öpik Marylandi Ülikooli, kuna tol ajal töötasin seal professorina. Ta saabus koos abikaasaga. Ootasin pikakasvulist habemega meest. Kõik oli aga minu ettekujutusest erinev. Õpik rääkis kenasti inglise keelt ning tundus, et ta teab päris palju ka väljaspool teadust ja astronoomiat.
Kas see kõik toimus 1957. aastal?
Ei mäleta enam täpselt, kuid ma sain talle kindlustada hea positsiooni - külalisprofessori koha ja korraliku palga. See oli väga mõistlik tegu, kuna tema peamine elatusallikas oli paljudele teadmata, sest ta publitseeris oma töid piiratud levikuga väljaannetes ja mõnikord vähetuntud keeltes. Nagu mulle räägiti, meie observatooriumi rahvas tundis ajakirja Irish Astronomical Journal'i, kuid kahtlemata polnud sellel laia levikut kosmilise füüsika ringkondades. Kui Öpik saabus Marylandi, avaldas ta paljudele muljet ning teda tunnustasid ka need, kes olid juba hoopis varem temaga tuttavad. Ma mäletan Bengt Strömgreni Ameerika Astronoomia Ühingust, kes tuli ekstra selleks kohale, et kohtuda Öpikuga. Samuti meenub, kuidas teda autasustati Akadeemia Leonardi medaliga. Olen kindel, et vaevalt oleks nii läinud, kui Ernst Öpik poleks isiklikult ilmunud USA-sse, Washingtoni. Ma olin õnnelik, et sain teda aidata. Rääkisime omavahel teadusest, poliitikast ja elust. Ta oli alati valmis arutlema, pajatama oma varasemast tegevusest, mina aga olin nõus kuulama ja temaga vaidlema. Teisest küljest, mul polnud aimu sellest, milline võis olla elu Euroopas ja Venemaal enne Esimest maailmasõda. Seda oli tema käest põnev teada saada.
Minu huvi Öpiku vastu tekkis seoses meteoriitidega. Pean silmas oma esimest artiklit 1952. aastast, mis avaldati ajakirjas Nature, kus ma esmakordselt arvutasin kosmiliste kiirte mõju meteoriitidele ja tuuma lagundamisele, eriti raudmeteoriitides. Samuti arvutasin oodatud isotoopide sisalduse meteoriitides, ennustades ebatavaliste isotoopide, nagu 3He teket, mis kohe ka avastati. Teadsin, et ka Öpik uurib meteoriite ja nii tekkiski esialgne kontakt. Me avaldasime artikli heeliumi ja argooni eraldumisest meteoriitidest nende järkjärgulise kuumenemise teel. Põhiidee seisnes selles, et kui meteoriit läheb veidi soojemaks, siis üks osa eraldunud gaasidest vabaneb radioaktiivsuse kaudu ja teine osa kosmiliste kiirte toimel.
Nagu aru saan, domineerib see mehhanism seni, kuni meteoriit asub Päikesest kaugel. Päikese lähedal on füüsikaline pilt paljuski teistsugune.
Seda küll. Artikkel avaldati ajakirjas Transactions of American Geophysical Union. Sealt me suundusime teistele "jahimaadele", nagu Maa eksosfääri teooria, sest ma tundsin huvi meie planeedi ümbritseva kiirgusvööndi ja temasse "lõksu püütud" osakeste saatuse vastu. Nende eluiga sõltus atmosfääri kõrgeima kihi, eksosfääri aine tihedusest ning vastav teooria oli väga puudulik. Öpik ja mina saime sellest aru ning me esitasime parema kirjelduse. Minu mäletamist mööda avaldasime kolm artiklit sellel teemal. Muidugi, Öpiku huvide ring oli palju laiem võrreldes minu omaga. Tal olid suured kogemused planeetide füüsika valdkonnast, millest mina teadsin üsna vähe. Sain temalt päris palju teada Marsi, Veenuse ja meteooride kohta jne. Eriti palju kuulsin temalt tõusust ja mõõnast tingitud nähtuste kohta, millega mul varem polnud lähemat kokkupuudet olnud. Samuti sain temalt teada, et Marsi kaaslase Phobose liikumisel tekib kiirendus tõusu ja mõõna efektide toimel ning on väga tõenäoline, et umbes 30 miljoni aasta pärast, liikudes mööda spiraali, kukub ta Marsi pinnale.
Viibides Marylandi Ülikoolis 1962. aastal, avaldas Öpik ülevaateartikli raamatus, mille toimetajaks ma olin. Loomulikult oli tollal planeetidest suhteliselt vähe teada. See oli enne, kui asusime planeete kosmiliste aparaatide abil vahetult uurima. Seega on selles ülevaates paljud seisukohad hilisemate täpsemate vaatlusandmete alusel revideeritud. Kuid see äratas minus huvi Phobose ja Deimose vastu. Samuti avaldas Öpik monograafia gravitatsiooni vastastikmõjust ning kokkupõrgetest, mida ma olen kordavalt kasutanud. Me oleme avaldanud ka artikli Kuu ääretult hõredast atmosfäärist. Ma ei märganud, et Öpik oleks tol ajal koos teistega midagi avaldanud. See oli mulle suur au, et me kirjutasime midagi koos.
Nii et Öpik avaldas Teile otsest mõju?
Kahtlemata, eriti Phobose ja Deimose uurimise koha pealt. Ma näen, et Teil on käes ühe teise artikli koopia. Kas võib vaadata?
Jaa, see on Ameerika Astronoomia Ühingu publikatsioon "Proceedings of American Astronomical Society Meeting ", aastast 1966 Washingtonis.
Tegelikult on see hoopis "Proceedings of American Astronautical Society" ja ma tean seda tööd. Tervenisti ilmus kõnealune publikatsioon 1968. aastal Kuningliku Astronoomia Ühingu (Royal Astronomical Society) geofüüsika ajakirjas. Me arutasime Öpikuga Kuu tekke teooriat, meil olid mõnevõrra erinevad, kuid lähedased ettekujutused. Öpik pakkus väga huvitavaid ideid, mida tuleks edasi uurida. Nimelt, et Kuu lagunes tükkideks, kui ta kunagi lähenes Maale ja möödus temast. Osa nendest fragmentidest lendas ära, ülejäänu haaras meie planeet enda lähedusse. On pakutud päris palju skeeme, kuidas Kuu võis oma esialgsest hüperboolsest orbiidist minna üle stabiilsele elliptilisele orbiidile.
Aga missugune oli Öpik lektorina? Selle kohta on avaldatud mõnevõrra vasturääkivaid arvamusi. Näiteks Harvardi Ülikooli kasvandik doktor Doris Hoffleit meenutab vaimustusega tema loenguid Harvardis 1930. aastatel. Teiselt poolt, professor Aksel Kipper Tartust kurtis, et Öpiku esitusviis oli raskevõitu. Tõsi küll, Tartu Observatooriumi tolleaegsete seminaride tase oli niivõrd kõrge, et seal peetud ettekanded oleks võinud kohe suunata trükki. Kuid peamine asi, tundub, et Öpik ootas liiga palju oma kuulajaskonnalt.
Jah, ma olen sellega nõus. Arvan, et tudengite ettevalmistus ei olnud piisav. Samuti polnud nad valmis niivõrd palju detailset materjali omandama. Teisisõnu, õigem oleks olnud, kui neid oleks ette valmistatud tulevasteks spetsialistideks planeetidevahelise aine või meteoorastronoomia vallas, mitte niisama füüsika erialal. Aine oli ju väga spetsiifiline. Vastuolu selle vahel, mida Öpik neile õpetas ja millest tudengid olid võimelised aru saama, oli suur.
Miks Öpiku ammu teenitud teadusliku prioriteedi tunnustamine mitmes moodsa astrofüüsika valdkonnas hilines? 1970. aastatel leidis ülemaailmset tunnustust fakt, et Õpik oli punaste hiidtähtede sisemuse fundamentaaluuringutes omast ajast ees vähemalt 15 aastat. Kuid planeetide füüsika vallas on teisiti. Näiteks Ameerika teadusajaloolane Steven Brush kirjutab oma 1997. aastal ilmunud raamatus "Viljakad kohtumised" (originaalis "Fruitful encounters" - sõnade mäng, peetakse silmas eeskätt taevakehade omavahelisi lähenemisi ja nende tagajärgi): "Tundub, et osaliselt seletab Alfveni (kuulus Rootsi teadlane Hannes Alfven - I. P.) isikupära kontaktides teiste teadlastega ning kolleegide eelarvamusi suhetes temaga. Võib-olla sama kehtib ka Eesti-Iiri päritolu astronoomi Öpiku puhul, kelle suurt panust Päikesesüsteemi evolutsiooniteooriasse eraviisiliselt hinnatakse kõrgelt, kuid kirjanduses tsiteeritakse vähe."
Nõus, ma tundsin neid mõlemaid. Töötasin Alfveniga Stockholmis kolm kuud koos. Siis kutsusin ta 1954. aastal Marylandi. Ta külastas meid enne Öpikut ja ka Alfven pidas loenguid meie üliõpilastele, mida nad (muiates - I.P.) päriselt ei suutnud "ära seedida". Need loengud olid samuti liiga spetsiifilised. Alfveni esinemisstiil oli võrreldes Öpikuga hoopis teistsugune - liialt üleolev. Öpik oli aga tagasihoidlik ja ääretult töökas. Mis mind tema juures üllatas, oli just töökus. Ta tegi väga üksikasjalisi arvutusi. Öpik polnud kunagi rahul lihtsalt idee väljaütlemisega ning alati püüdis detailides seda välja arendada. Ma proovisin temalt midagi õppida. Mõned ei taha rasket tööd teha, kuid tema kohta see ei käi. Alfven ei vaevanud end sellega, kuid Öpik küll. Ma ei tunne seda raamatut. Huvitav oleks vaadata näiteks, mida ta arvab minu Kuu tekketeooriast. Vaevalt et eriti.
Te võite siin ise vaadata, see on raamatukogus riiulil. Kuid vahetame nüüd teemat. See oli Teie teene, et Öpikut autasustati Ameerika Meteoriitika Seltsi medaliga. Leidsin selle ise, "tuhnides läbi" arhiivi materjale.
Noh, niiviisi tunnustati tema poolt ammu, 1930. aastatel tehtud tööd. Öpik oli väga laiahaardeline mees. Tean, et ta tegeles palju tähtede evolutsiooniga. Mina tunnen seda ala vähe, samuti kosmogoonia teemat. Ma lugesin tema raamatut "Ostsilleeruv Universum". Minu teada oli ta esimene, kes pani kirja mõtte, et Universum võib kord paisuda ja siis jälle kokku tõmbuda. Ei hakka seda kommenteerima. Nüüd arvatakse, et Universum paisub, kuid kes teab, võib-olla kunagi see arusaam muutub. See kõik on väga kummaline. Räägime nüüd Öpikust väljaspool teadust. Ma kuulsin päris palju tema elu kohta Eestimaal. Ta rõhutas, et õppis soliidses õppeasutuses, Vene gümnaasiumis, ja lõpetas selle kuldmedaliga.
Ja see oli Vene tsaari Nikolai gümnaasium (Nikolai oli suure Venemaa imperaator - tsaar). Teatavasti oli Eesti tol ajal Vene impeeriumi üks provints.
Kus see gümnaasium asus? Ahhaa, Tallinnas, Eesti pealinnas. Nii et seal oli siis valdavalt õppetöö vene keeles. Gümnaasiumis õppis Öpik korralikult füüsikat. Ta ei rääkinud kuigi palju revolutsioonist, ent kui ta läks astronoomina Kesk-Aasiasse, siis teel sai temast kirglik antikommunist. Talle oli väga tähtis seda igal viisil rõhutada. Muide, Öpikul olid mõned kaunis kentsakad arusaamad. Näiteks uskus ta päris tõsiselt, et sõjakomandör Žukovit lennutati Sputnik 2 pardal...
See oli tõesti väga kummaline ettekujutus...
Selleks, et Žukovist lahti saada.
Kas Te teate, et Öpik ise vaevu pääses kodusõja ajal surmanuhtlusest? See oli Jaroslavlis, Venemaal. Seal toimus niinimetatud sotsialistide-revolutsionääride (venekeelsest sõnapruugist tuli populaarne lühend "esseerid") ülestõus. Öpik ühines esseeride liikumisega Jaroslavlis.
See ei pane mind imestama, kuigi ma ei teadnud sellest midagi. Mida Öpik tegi Alma-Atas?
Tegelikult oli see Taškent ja Turkestani Ülikool. Seda kõike kirjeldas Öpik ise oma autobiograafilises ingliskeelses artiklis "Dogmast teaduses ning astronoomi muud mälestused", mis 1977. aastal ilmus väljaandes "Annual Review of Astronomy and Astrophysics" (köide 15, lk 1-17).
Üsna varsti pärast Moskva Ülikooli lõpetamist evakueeriti ka Öpik Moskvast astronoomiakateedri koosseisus, kuna pealinnas olid väga tõsised probleemid igapäevase toidumoona muretsemisega. 1921. aastal sõlmiti Venemaa ja Eesti vahel rahuleping ning tänu sellele avanes Öpikul võimalus tulla tagasi kodumaale, Tartusse.
Kas tol ajal oli linna nimi Tartu või Dorpat?
Tolleks ajaks oli Emajõe-linn saanud tagasi endise nime - Tartu. Ma tahaksin nüüd veidi teemat muuta. Mul on delikaatne küsimus. Te võite ka vastamata jätta, kui see tundub ebadiskreetne olevat. Te teate muidugi, et Öpik nägi vaid ühe silmaga.
Jah, tal oli üks silm.
Kas Teil on asjaolud teada? Ernst kaotas silma varajases lapsepõlves. See vahejuhtum oli tema puhul ilmselt ajendiks siduda ennast astronoomiaga ja pani omapärase pitseri kahe venna, Oskari ja Ernsti suhetele. Kui Oskar oli kõigest nelja-viieaastane, tabas tema vibust välja lastud nool Ernsti silma. Kuid vennalik sügav armastus kestis kuni Oskari surmani.
Ma teadsin, et tal on mingi häda ühe silmaga. Kuid ma ei teadnud, mis nimelt ning ei küsinud ka kunagi. Ta ise ei teinud samuti sellest juttu. Ta hoidis oma pead kuidagi viltu. Kuid see oli millestki muust tingitud. Võib olla tal arenes glaukoom või mõni muu silmahaigus. Ta ilmselt ei näinud oma silma keskosaga. Seetõttu võttis prillid ära ja luges sedasi (paneb pea veidi viltu - I.P). Ma pole ka kunagi seda kommenteerinud, kuid ilmselt see puudus teda eriti ei häirinud. Nagu ma rääkisin Teile, Öpik oli veendunud antikommunist ja ta ei väsinud seda kordamast.
Kuid teiselt poolt, Nõukogude teadlased, kellel olid temaga erialased kontaktid, pole kunagi kurtnud Öpiku aadressil.
Seda küll.
Teie isiklikust arhiivist ma leidsin kutsed kontserdile, milles mainitakse Öpiku kui helilooja nime. Kutsel on nädalapäev ja kuu, kuid puudub aasta. Mida te arvate, kas see oli Öpikule pühendatud kontsert või seotud tema enda loominguga? Kas Te mäletate Öpikut oma teostega esinemas?
See oli kindlasti Öpiku muusika, ta näitas mulle korduvalt oma partituure. Ta näitas ka oma luuletusi. Ma usun, et need olid kas vene või eesti keeles.
Kas Te kuulsite, et ta koguni tõlkis Puškini värsse inglise keelde?
Pidage silmas, et ma lahkusin Marylandist ja asusin tööle Californiasse (Jet Propulsion Laboratory) tõenäoliselt juba 1961. aasta septembris ja pole kunagi tagasi tulnud. Sellest ajast ei ole mul olnud temaga otsest kontakti.
Kuid kirjavahetusest tuleb välja, et Teil olid ka hiljem sidemed Öpikuga. Näiteks kaheksast leheküljest koosnev arhiivimaterjali dokument - planeeritud meteooride vaatlustest televisiooni tehnika abil. Vastav taotlus oli Öpiku poolt heaks kiidetud.
Jah, ma tunnen doktor Donni (projekti autor - I. P.) ja tema tööd, kuid ei ole kursis, mis sellest projektist sai. Millega ma võiksin veel Teid aidata?
Veel üks asi, mis võiks huvi pakkuda. Ma tean, et vähemalt kaks korda käis professor Öpik koos abikaasaga Teil külas Marylandi Ülikoolis.
Jaa, tal on ka lapsi, kes elavad USA-s.
Täpselt nii. Tema tütar, kui ma ei eksi, tema nimi on Elin, töötas hulk aastaid USA Kongressi raamatukogus. Öpiku poeg Uno on samuti füüsik, nüüd on ta muidugi pensionil. Tema töötas Inglismaal. Ja üks Ernsti pojapoeg, Lembit, on aktiivne Briti parlamendi liige.
Ma tean seda, pole teda küll kunagi näinud, kuid olen temast kuulnud. Ta on üheks "liikumapanevaks jõuks" Briti parlamendis nendele, kes pooldavad asteroidijaamade rajamist. Need aitaksid ära hoida väikeste planeetide kokkupõrkeid Maaga ning päästaks meie planeedi ja tsivilisatsiooni hävingust. Ernst Öpik kirjutas sellest väga palju, eriti kraatrite tekkest kokkupõrgetes taevakehadega. Mul endal tekkis huvi selle probleemi vastu. Praegu on muidugi nüüdisaegsete arvutite abil konstrueeritud palju keerulisemaid mudeleid. Kuid ma pole kindel, et need tulemused väga erinevad Öpiku originaalmudelitest.
Muuseas, kas Te teate ühest Öpiku isikupärasest tööstiili veidrusest? Talle ei meeldinud arvutid ja ta väljendas seda iseloomulikul viisil: lõppude lõpuks, mida võib teile anda arvuti? Paremal juhul, teise või kolmanda koha peale koma, kui juba esimene koht on teada.
Ma jagan seda arvamust. Päris palju asju saab lahendada lihtsate füüsikaliste meetodite abil, hinnangute tasemel.
Nüüd üks väike tehniline küsimus. Ma leidsin selle foto (fotol on näha Ernst Öpik ja Fred Singer kõrvuti seismas - I.P.) Marylandi Ülikooli väljaandest "Physics and Astronomy Newsletter". Kas tuleb meelde?
Ja-jaa. Mu jumal (naerdes), ma olen ära unustanud, et olen selle teinud.
Võib-olla pisut üksikasjalikumalt...
Kas ma võin sellest koopiat saada?
Muidugi, lähme raamatukogusse ja teeme selle ära. Nii, et räägime detailsemalt.
Jah, ma tulin välja ideega vermida kuldmedal, nimetasin selle Kepleri medaliks ja see oli seotud Kepleri aastapäevaga (400. aasta sünnipäev 1971 - I.P.). Millal see avaldati - 1972. aastal?
Täpselt nii. Seda on näha Marylandi Ülikooli väljaande "Physics and Astronomy Newsletter" tiitellehelt.
Ma panin kokku komitee. Need olid mu sõbrad, kõik kuulusid Ameerika Association for Advancement of Science (ingliskeelses sõnapruugis on kasutusel lühend "triple A S" ehk kolmekordne A S, mida tunnevad kõik teadlased - I.P.). Me otsustasime, et medalid tuleb välja anda kuuele isikule. Need olid Ernst Öpik, Boris Levin (Venemaalt), Fred Whipple, Gerard Kuiper, Hannes Alfven ja Harold Urey. Ma tundsin neid kõiki. Ma arvasin, et nad olid selle autasu ära teeninud ja mul õnnestus kokku leppida ühe firmaga, kes valas kuldmedalid. Me saime need tasuta tingimusel, et neil on õigus neid müüa oma tellijatele.
Mille tellijad?
Ah, need on firmad kullaäris, kellel on oma kunded, tellijad ja nemad ostavad medalid kullaärist. Ka mina sain ühe ja hoian seda praegugi. Kõige tähtsam on, et autasu said need, kes olid selle ära teeninud. Nende panus planeetide füüsikasse oli rahvusvaheliselt tuntav ja ka laureaatide "geograafiline laotus" oli esinduslik. Ma lahkusin Marylandi Ülikoolist 1961. aastal ning päris ametlikult 1964. Veetsin aasta California Tehnoloogiainstituudi Jet Propulsion Laboratory's, kaks aastat olin valitsuse teenistuses siin Washingtonis. Ma olin nende inimestega kontaktis, kuid hiljem lahkusin kolmeks aastaks Miamisse, kus mul olid teistsugused ülesanded. Vahepeal tuli Öpik USA-sse tagasi ja töötas Marylandis.
Emeriitprofessor Fred Singer (1926) on lõpetanud Princetoni Ülikooli. Aastatel 1953-1962 juhtis direktorina kosmilise ja atmosfäärifüüsika keskust Marylandi Ülikoolis Washingtonis. Aastatel 1962-1964 oli USA rahvusliku tehiskaaslaste pardalt ilmastiku uurimise keskuse esimene direktor. Rahvusvahelise Astronautika Akadeemia liige, Briti Planeetidevahelise Keskkonna Uurimise Seltsi esimese teadusmedali laureaat. Hulk aastaid töötanud USA föderaalekspertnõukogu aseesimehena ookeanide ja Maa atmosfääri probleemide valdkonnas, sageli esinenud USA Kongressis. Peamised huvialad: globaalsed kliimamuutused ja kasvuhooneefekt, USA kosmoseuurimise programm, energiaressursid ja USA energeetikapoliitika. 31. augustil 2006 esines Fred Singer Tallinna volikogu saalis teadusliku ettekandega Ernst Julius Öpikule pühendatud konverentsil.
LOE VEEL
E. Öpik. Meie kosmiline saatus. Tartu, Ilmamaa, 2004.
