You are here

Mõni sõna kodumaisest malaariast

Eestist vaadatuna tundub malaaria kauge ja troopilisena, kuigi veel kaks sajandit tagasi esines see sama haigus ka Eesti territooriumil. Lisaks kirikumeetrika raamatutele ja kalendrikirjandusele kinnitavad seda ka ligi tuhat Eesti Rahvaluule Arhiivi muistendit ja usundilist teadet.

Üks haigus, mis hallis hüüti sel ajal, see haigus vaevas ega kevad inimesi. Kui tema peale tulli, siis inimene värisi kui haavaleht tuule käes. Umbes arvata üks kolm ehk neli tundi tema vaevas inimest. Ligi kord kaks kuud aega. Kui tema ära jäi inimese seljast, siis inimene olli mõne neli ehk viis nädälat nõrk ja haiglane ja kaebas peavalu. Nii käis tema ega päev ühel ajal. Kui tema peale tuli ja ilma haige nägemata said püssi lasta ehk külma vett visata, siis läks kohe erä, aga teisel päeval tuli jälle tagasi.

Armilde Karu (1910), Pärnu khk (E 47603 (5))

Eestis on malaarial olnud hulgaliselt lokaalseid nimetusi, nagu hall, halltõbi Lõuna-Eestis, külmtõbi Põhja-Eestis, külma(h)aigus Hiiumaal, viluhaigus Saaremaal ning ork, orgahaigus või orgatõbi Ida-Eestis. Malaariale omast haigushoogu nimetati rahvapäraselt halli sõitmiseks, halli ajamiseks, aga ka lihtsalt raputamiseks ehk väristamiseks. Haige kohta öeldi tavaliselt, et tal on hall peal või hall seljas. Kuna malaaria on olnud väga tuntud haigus, on sellele antud ka mitmeid eufemistlikke nimetusi, mille tekkimist on inspireerinud haige värisemine, vappumine ja üleüldine külmatunne. Haigust on vastavalt nimetatud väristehaiguseks, sõidutõveks, raputajaks ja väristajaks.

Lõuna- ja Ida-Eestis on malaariat tuntud Lapimaa haiguse nime all. See nimetus põhineb ainult Eestis tuntud kujutelmale, et kodumaise malaaria põhjustajaks olid Lapimaa rahvas ehk Lapi nõiad, kes hingede kujul eestlasi piinamas käisid. Kuigi vaevajateks võisid olla nii mehed kui naised, usuti, et naised olid kurjemad ning seepärast nimetati neid halvustavalt Lapimaa litsideks või vanatüdrukuteks. Muistenditekstides kirjeldatakse Lapimaa rahva tegutsemist Eestimaal järgmiselt:

Rahvas teab jutustada, et hallitõbi, mis meie maalt niisama häste nigu kadunu om, üte Lapimaa vanatüdruku läbi tulnud ja selle pahanduse perast, et teeda üts Põhjamaa nuurmiis, kellega ta enne ääs sõpruses elanu, teda mitte kodukanas ei tahtnu. Siis tennu ta endale üte nõia abil võimalikus Eesti rahvast piinata ja nimelt hallitõbe läbi. Kõige enne piinanu ta seda nuurt miist ja kui see nuurmiis ära surnu, ollu ta selle piinamesega nii ära harinu, et võtnu nõus ka edespidi viil piinata. Viimate heitnu sii nõid selle tüdrukuga ühendusse ja piinanuva nüid katekeste. Viimate tulluva nema Eestimaale ütte suurde mõtsa kõige lastega elama. Ning käinuva nüüd siist rahvast piinama.

Johan Amberg (1889), Nõo khk (H II 30, 617/8 (6))

Erinevate mütoloogiliste haigustega tegeledes on folkloristid enamasti keskendunud just usundiliste kujutelmade ja üleloomulike arenduste analüüsimisele. On siiski imetlusväärne, kuivõrd tähelepanelikult kirjeldavad olemasolevad arhiivitekstid haiguse kulgu ja sellele iseloomulikke sümptomeid, aga ka haiguse kadumist. Väidangi, et tegemist ei ole ainult rahvaluule, vaid ka haiguse ja ühiskonna ajalugu ning selle muutumist kajastavate ülestähendustega, mis suisa sunnivad küsima: mis ikkagi juhtus meie „kodumaise malaariaga", et see ilma igasuguse meditsiinilise sekkumiseta 19. sajandi keskapaigas otsekui iseenesest taanduma hakkas?  

Eestis on nn kodumaist malaariat põhjustanud Plasmodium vivax. Ainult sel plasmoodiumi liigil on olnud võimalik meie kliimas läbi teha sääses toimuv ja temperatuurist sõltuv sugulise arengu tsükkel, selleks et tekiksid inimest nakatavad vormid. Malaariaparasiidi elutsükkel jaotub suguliseks paljunemiseks, mis leiab aset hallasääses, ja mittesuguliseks paljunemiseks, mis toimub inimeses. Sugulise ja suguta paljunemise tsüklid vahelduvad. Hallasääsk kannab inimesele üle plasmoodiumi mittesugulisi vorme ja korjab inimeselt üles plasmoodiumi sugulisi vorme. Hallasääse eluiga on neli nädalat. Et gameetotsüüdi infektsioonivõimeliseks küpsemine kestab sääses ligikaudu neliteist päeva, jõuab hallasääsk inimest nakatada oma elu jooksul vaid ühe korra. Plasmodum vivax'il on olemas vormid, mis võivad inimese maksarakkudes nn uinuvate vormidena säilida mitu kuud kuni mitu aastat ja põhjustada siis uue haigestumise.

Kaugem ja lähem minevik

Malaaria kuulumist vanade tuntud haiguste hulka tõendavad eelkõige kuni 20. sajandi alguseni rahvapärimuses säilinud suulised teated, aga ka surmapõhjuseid kajastavad kiriku meetrikaraamatud. Eestis paar sajandit tagasi levinud nakkushaigusi põhjalikult uurinud Lemming Rootsmäe andmetel pärinevad esimesed kirjalikud vihjed Baltikumis levinud malaaria kohta 12. sajandi vanavene kirjandusest.

Otseseid teateid malaaria esinemise kohta Eestis ei leidu varasemast ajast kui 18. sajandist. Kiriku meetrikaraamatute andmeil moodustasid malaariaohvrid 18. sajandi teisel poolel 0,4 protsenti ja 19. sajandi esimesel poolel pisut vähem kui 0,3 protsenti surnute üldarvust Eestis.

Üks laiaulatuslikumaid ja ohvriterikkamaid epideemiaid sai alguse 1827. aasta kevadel Võrumaal. Sealt levis malaaria edasi Tartumaale ning haaras 1829. aastal kogu Eesti territooriumi, saavutades maksimaalse leviku 1830. aastaks. Kõige rohkem kannatasid Võrumaa ja Lõuna-Tartumaa, kus ohvrite arv tõusis mõnel aastal kuni 5 protsendini kõigist surmajuhtumitest. Selle epideemia ajal suri Eestis ligikaudu 1400 inimest. Malaaria levik oli peamiselt seotud lõunapoolse Eestiga. Liivimaa kubermangu Eesti osas oli suremus üle kolme korra suurem kui Eestimaa kubermangus.

Hilisemast ajast teated malaaria sedavõrd laialdasest levikust Eesti- ja Liivimaa aladel puuduvad, kuigi pärimusteadete - arhiivis säilinud muistendite ning usundiliste ja rahvameditsiiniteadete hulk tõendab, et seda tülikat haigust tuli ette veel kogu 19. sajandi jooksul. Seevastu 20. sajandi alguse pärimusteadete kohaselt haigestusid malaariasse eelkõige väeteenistuses olnud soldatid ja väljarändajad, kes tõid haiguse kaasa mujalt. Ka tänapäevased malaariajuhtumid Eestis on seotud reisimise ja troopiliste maade külastamisega.

Mis juhtus kodumaise malaariaga?

Halltõve esinemine tollasel Eestimaa ja Liivimaa territooriumil on olnud pikka aega lahendamata küsimus. Eelkõige pakub huvi, kuidas haigus tegelikult levis ja mis sai määravaks, et seda haiguse vormi Eestis tänapäeval enam ei esine? On teada, et malaaria edasikandumiseks on vaja lisaks malaaria nakkust kandvale inimesele ka hallasääski, kes haigust edasi kannavad. Ajakirjas Loodusesõber ilmunud artiklis on Urmas Tartes kirjeldanud malaariat põhjustavate hallasääskede elu ja levikut Eestis järgnevalt: "Hallasääski on Eestis leitud nelja liiki. [---] Harilik hallasääsk (Anopheles maculipennis) on kõige kuulsam sääseliik. Tema kuulsus tuleneb mitte ainult vere imemisest, vaid ta on ka üks suuremaid malaaria edasikandjaid. [---] Harilikku hallasääske on võimalik ära tunda tema iseloomuliku, tagakeha püsti hoidva istumisasendi järgi."

Kuigi malaariat kandvaid hallasääski leidub Eestis endiselt, on haigus siinsetelt aladelt taandunud. Lemming Rootsmäe on malaaria taandumist seostanud eelkõige kliima ja maastike muutumisega. Laboratoorsetes tingimustes on osutatud, et hallasääskede sigimiseks on tarvilik vähemalt 16-kraadine soojus paari nädala jooksul, et emased sääsed saaksid inimestelt verd imema tulla. Arvestades, et malaaria on inimesi vaevanud ka põhjapoolsemates piirkondades, näiteks aastate 1853-1862 malaariaepideemia ajal on haigust esinenud isegi Oulus, on malaaria leviku seostamine ainult maastiku muutumise ja klimaatiliste tingimustega Eesti oludes küsitav.

Usaldusväärseid andmeid Eesti kliima kohta 19. sajandi alguses on kasutada vähe. Tallinna andmete kohaselt oli viimase laiaulatuslikuma halltõveepideemia ajal 1827.-1830. aastal Eestis aasta keskmine temperatuur 2-3,5 kraadi. Loodusteadlase Andres Tarandi analüüsitud vaatlusandmete kohaselt on Eestis 1830. aastal olnud erakordselt külm suvi. Tänu ilmateadlase Helve Meiterni koostatud tabelitele (vt tabel 1 ja 2) on võimalik vaadelda kuu keskmist temperatuuri ning sademetega päevade arvu aastatel 1827-1830 Tartumaal, mil epideemia tõi kaasa ohtrasti surmajuhtumeid. Tabel näitab, et maikuu on neil epideemia-aastatel olnud suhteliselt külm. Juuni temperatuur on 1827. ja 1829. aastal olnud küll rohkem kui +16 kraadi. Samuti on aastate 1827-1829 juulikuu keskmine õhutemperatuur olnud suhteliselt kõrge. Augusti keskmine temperatuur küündis üksnes 1829. aastal 16,6 kraadini.

Aasta

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

Avg

1827

-6,4

-9,6

-0,8

7,0

14,2

16,9

18,6

14,7

11,0

7,1

-1,6

-1,5

5,8

1828

-10,5

-8,8

-2,8

4,0

10,8

14,8

20,0

15,7

10,9

5,1

-0,1

-5,6

4,5

1829

-14,3

-13,9

-8,5

0,0

10,5

16,4

19,4

16,6

12,8

2,0

-4,5

-9,3

2,3

1830

-12,6

-9,6

-3,0

3,7

8,7

14,3

16,8

15,0

10,1

5,0

-2,4

-5,4

3,4

Tabel 1. Kuu keskmised õhutemperatuurid Tartumaal aastail 1827-1830 Helve Meiterni järgi.

Aasta

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

1827

                       

1828

                   

3

10

1829

5

7

5

7

11

16

14

20

14

11,0

4

5

1830

4

13

7

10

10

10

11

14

7

11,0

8

16

Tabel 2. Sademetega päevade arv Tartumaal aastail 1827-1830 Helve Meiterni järgi.

Malaaria varasem esinemine Eestis, eriti aga Eestist veelgi põhjapoolsematel aladel, on lõplikult lahti seletamata. Alles mõni aasta tagasi on Soome teadlased Lena Huldén, Larry Huldén ja Kari Heliövaara ajakirjas Malaria Journal käinud välja hüpoteesi, et varasemal ajal Põhja-Euroopas esinenud malaaria vorme võisid edasi kanda ka tubastes oludes või heinaküünides talvituvad emassääsed. Selline tubastes oludes edasi kanduv malaaria levis aeglaselt. Kuna emassääsk oli aktiivne kogu talveperioodi, võis inimene olla saanud malaaria nakkuse juba sügistalvel, kuid haigusnähud ilmnesid alles varakevadel aprillist juunini. Vastavat väidet toetavad ka rohked arhiivitekstid, kus malaaria peamiseks levikuajaks peetakse vahemikku jüripäevast heinaajani. Haigusnähtude aeglasemat ilmnemist on seletatud lisanduva valguse mõjuga inimese hormoonsüsteemile. Mõningatel juhtudel aktiveeruvad nakkuskandjad siiski alles sügisel. Parasitoloog Lena Huldéni 2008. aasta sügisel kaitstud väitekirjas The decline of northern malaria and population dynamics of Plamodium vivax tõdetakse, et kuna haigust kannab inimeselt inimesele edasi hallasääsk, mida endiselt ka siinsetel aladel leidub, on malaaria iseenesliku kadumise üheks peamiseks põhjuseks mitte klimaatiliste või maastikuliste, vaid pigem sotsiaalsete olude muutumine. Eelkõige just suurperede lagunemine on Huldéni järgi olnud üks malaaria taandumise tingimus. Taoline järeldus on väga oluline ning on juhtinud malaariavastast võitlust korraldavate organisatsioonide ja Maailma Terviseorganisatsiooni tähelepanu sellele, et malaaria levik ei ole seotud ainult klimaatiliste ja maastikuliste olude, vaid ka inimeste üldise elukorraldusega.

Autor tänab Ain Kallist, Jaak Jaagust, Tuul Sarve ja Marika Massot abi ja nõuannete eest.

LOE VEEL

 Piret Paal (1977) on folklorist. Töötab teadurina Ludwig Maximiliani ülikoolis Münchenis. Õppinud Tartus ja Turus. Kaitses 2011 Helsingis doktoritöö, mille teemaks oli „Kirjutatud vähilood. Etnomeditsiiniline uurimus vähipatsientide mõtetest, tunnetest ja kogemustest".  Eesti ja Soome-Karjala halltõbi oli tema 2004. aastal Tartus kaitstud magistritöö teema. Töö põhjal on ta koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonnaga ette valmistanud laiendatud kommentaariumiga halltõve-teemalise tekstiantoloogia, mis ilmub Monumenta Estoniae Antiquae mütoloogilisi haigusolendeid käsitlevas sarjas.

Ilmume ka e-ajakirjana: