Kus elavad lõvid ja elevandid? Kui kõik kulgeb mõnede USA looduskaitsetegelaste ja ökoloogide plaani kohaselt, siis on paarikümne aasta pärast selle küsimuse õige vastus järgmine: Lõuna-Aasias, Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Nimelt on tosinkond USA teadlast tulnud välja ideega asuda taastama Põhja-Ameerika 13 000 aasta tagust suurimetajate faunat.
Esmapilgul tundub see idee lausa pöörane, selle kaitsjad aga toovad oma seisukohtade toetuseks hulga argumente. Tähtsaim neist on muidugi see, et londikandjad ja lõvid on kunagi Põhja-Ameerikas elanud. Tõsi, tegemist oli küll mitut liiki mammutitega ja tänaseks väljasurnud ameerika lõvi ning hiiglasliku mõõkhambulise kaslasega perekonnast Smilodon. Need on loomad, kes koos paljude teiste liikidega pidid taanduma pealetungivate küttide-korilaste ees. Pleistotseeni kütid olid lõpptulemusena nõnda efektiivsed, et hävitasid mõne aastatuhandega suure osa Põhja-Ameerika megafaunast. Jäädavalt kadusid sealsetest rohtlatest ja metsadest nii mammutid, ulukhobused, kaamelid ja koopakarud kui ka kõige ohtlikumate kiskjate hulka kuuluvad lõvid koos oma võimsate mõõkhambuliste sugulastega. Tänaste indiaanlaste esivanemate korraldatud tapatalguid on tihti toodud näiteks, kui ohtlik võib inimene tegelikult olla teistele liikidele, kellega ta seda planeeti jagab.
Väga oluliseks peavad ameeriklased oma plaanidele toetust otsides ka mitmeid ökoloogilisi argumente. Nad rõhutavad, et hiigelmõõtmetega loomad on olnud sadu miljoneid aastaid väga tähtsal kohal Maa ökosüsteemides. Kogukad tippkiskjad, kes kuni hiljutise ajani kontrollisid suure hulga rohusööjaliikide arvukust, on alles hiljuti surutud rahvusparkidesse, viimasesse paika, kus on võimalik nende hävitamist vältida. Eluterve ökosüsteem peaks aga tingimata sisaldama nii suuri kui väikseid loomi ning kindlasti ka efektiivseid ja kogukaid lihatoidulisi, leiab Duke'i Ülikooli ökoloog John Terborgh, kes on uurinud loomaliikide levialade fragmenteerumise ehk saarestumise hävitavat mõju liigilisele mitmekesisusele. Näiteks toob ta elevantide mõju Aafrika savanniökosüsteemidele. Nimelt langetavad elevandikarjad puid ja tallavad radu, liigestades nõnda maastikuelemente ja luues uusi elupaiku mitmetele taimedele ja loomaliikidele.
Oma plaane ellu viies loodavad ameeriklased taastada vähemalt osa omaaegsest liikidevaheliste suhete võrgustikust. Nad juhivad rohkearvuliste kriitikute tähelepanu sellele, et paljusid Aafrika suurimetajaid on juba aastakümnete vältel toodud eravalduses olevatesse Kesk-Lääne loomaparkidesse, kus nad toimivad tõelise turismimagnetina. Lisaks leidub Põhja-Ameerika edelaosa ja Suurtasandiku piirkonnas piisavalt palju peaaegu inimtühja maad, kuhu Aafrika faunat asustada.
Kindlasti on tegemist maailma kõigi aegade suurima loomade ümberasustamise plaaniga, ehtameerikaliku visiooniga. Plaani autorid leiavad, et nende megakavatsuste elluviimine tuleks kõne alla ainult samm-sammult. "Praegu on tegemist alles kõige esialgsema nägemusega," kinnitab ajakirjas Scientific American bioloog C. Josh Donlan. "Me ei kavatse tuua Aafrikast autotäit lõvisid ja neid teie tagahoovis lahti lasta," kinnitab ta. Üheks tulemuseks on praeguste plaanide kohaselt aastakümnete pärast valmiv hiiglaslik, kõrge taraga ümbritsetud nn ökoloogilise ajaloo park, kus kümnetel tuhandetel ruutkilomeetritel hulguvad elevandikarjad, peavad jahti lõvid ja gepardid, ning liiguvad ringi arvukad antiloobi-, hobuse- ja kaamelikarjad. Teadlased leiavad ka, et me oleme juba niikuinii jõudnud oma tsivilisatsiooni arendades nõnda kaugele, et suurulukid kõikjal maailmas sõltuvad otseselt sellest, kas neid suudetakse kaitsta või mitte. Tuues näiteks Krügeri rahvusparki Lõuna-Aafrikas, üritab C. Josh Donlan oma vastaseid veenda, et ka see park on ju tegelikult kunstlik moodustis. See ei sündinud loomarikkale kohale aeda ümber ehitades, vaid hoopis loomade sissetoomise teel aiaga piiratud maadele. Miks siis mitte panna samasugune aed püsti kusagil Põhja-Ameerikas ja tuua sinna loomad, kes neis paigus kunagi ammu elutsesid? See oleks introdutseerimiskava autorite arvates suurepärane polügoon erakordsele ökoloogilisele eksperimendile, mis meelitaks ligi suurel hulgal teadlasi ja turiste, kellest igaüks jätaks sinna nii mõnegi dollari.
Scientific American põhjal Indrek Rohtmets
Kommenteerib Tallinna Loomaaia teadussekretär, teadusliku liigikaitse labori juhataja bioloog Tiit Maran, PhD:
Aafrika megafauna Põhja-Ameerikasse ümberasustamise idee on vastuoluline, kuigi intrigeeriv. Sellele viitavad arvukad artiklid paljudes juhtivates teadusajakirjades alates 2005. aastast. Idee kujutab endast kummalist segu kahest vastandlikust veendumusest. Autorid kinnitavad, et kuna inimese mõju on valdav ja tuntav kõigis maailma ökosüsteemides, siis kaotada pole midagi ning see õigustab ka mastaapset ökoloogilist manipuleerimist liikide, koosluste ja ökosüsteemidega, eriti kui see võimaldab säilitada liike. Viimane väide on iseendast problemaatiline, sest on kahtlane, mil määral on võimalik liiki pidada samaks liigiks isoleerituna temale omasest keskkonnast. Teiselt poolt laiendavad autorid ameerikalikku püüdlust inimesest puutumatu looduse poole, nägemata inimest looduskeskkonna loomuliku koostisosana. Tavapäraselt peetakse Ameerika kultuuriruumis looduse ideaalseks seisundiks (mille poole looduskaitselises tegevuses püüelda) Ameerika mandril aega enne 1492. aastat, st enne Kolumbuse saabumist. Seega siis aega, kus lääne tsivilisatsioon polnud toonud muutusi ning Ameerika algasukad elasid kooskõlas looduskeskkonnaga seda oluliselt muutmata. Muuseas, viimane väide on olemuslikult vale ja indiaanlaste ulatuslik mõju Ameerika mandrite looduskeskkonna kujunemisel viimase kümne tuhande aasta jooksul on sattunud teadlaste huviobjekti alles suhteliselt hiljuti.
Megafauna ümberasustamise idee autorid aga on nihutanud verstaposti, mille poole püüelda, 13 000 aastat tagasi - aega, kus inimese ränne üle Beringia silla Ameerikasse polnud veel aset leidnud ja selle tulemusena hävinenud Ameerika mandri megafauna oli veel alles.
Seega on kogu idee filosoofiline alusbaas vastuoluline. Ka idee teostamine on problemaatiline. Viidatakse võimalusele, et Aafrika megafauna ümberasustamine Ameerikasse võib positiivse tulemuse asemel kaasa tuua olemasoleva loodusliku mitmekesisuse märkimisväärse vähenemise, rääkimata võimalikust haiguskandjate ülekandumisest ühelt mandrilt teisele. Lisaks nihutaks idee teostumine tähelepanu Aafrika looduskeskkonna kaitsmise vajaduselt Ameerika mandril loodava surrogaatkoosluse ülalpidamisele. Ka oleks idee rakendamine Aafrika loodusele ohtlik majanduslikus mõttes, kuna vähendaks selle unikaalsust, mistõttu kahaneks loodusturismist saadav tulu. Viimane muuseas läheb suures osas just kaitsealade ja loodusparkide ülalpidamiseks Aafrikas.
