Süvendustööde käigus Tallinna Vanasadama idapoolsel serval hakkas käesoleva aasta algul vee alt välja tulema süsimustaks tõmbunud massiivseid tammepalke. Vihje peale kohale tõtanud meremuuseumi teadur nägi neis esimesel pilgul suuremat sorti laevavraki detaile, millest ta viivitamatult ka muinsuskaitseametit teavitas. Seal ei jäädud tukkuma. 29. jaanuaril peeti otse kail asuvas soojakus sadama ja selle ehitajate, muinsuskaitsjate ja meremuuseumi esindaja ühisnõupidamine - mida ette võtta? Olukord oli enam kui delikaatne. Tegemist näis olevat kultuuriväärtusliku leiuga. Seda kinnitas eeskätt sadama projekt aastast 1833, kuhu hulk vrakke, nende hulgas ka vastavastatud laeva asukoht olid peale märgitud.
Suure ja tundmatu laeva leid otse ajaloolise sadama põhjas oli tähelepanuväärne sündmus, mis eeldanuks allveearheoloogilisi uuringuid, leiukoha kaitse alla võtmist, väljatulnud esemete konserveerimist ja muidki kulukaid ettevõtmisi. Samas oli suurtele reisilaevadele mõeldud kai rajamise graafik väga pingeline. Talv aga oma võimalike raskete jääoludega peale tulemas, sest vee temperatuur oli juba nullilähedane. Pealegi oli sadama süvendustöödega väljatõstetav pinnas kunagiste sadamarajatiste jäänustega segatud ning käimasolevate tööde tõttu veealune nähtavus peaaegu olematu. Lühidalt - tingimused olid allveearheoloogilisteks väljakaevamisteks enam kui sobimatud.
Vastakad oletused
Sadama esindajate arvates kujutasid väljatõstetud laevaosad vanade sadamarajatiste tähtsusetuid jäänuseid, kuid teaduri sõnutsi ei tehtud väärtuslikust tammest sadamakaisid küll mitte kunagi. See sai kõigile kohe selgeks.
Ehitustööde peatamist, milleks muinsuskaitsjail oli küll seaduslik õigus, ei peetud siiski hädavajalikuks, sest polnud isegi ligikaudset ettekujutust, kui suures osas vrakk võib säilinud olla. Nii otsustatigi süvendustöödega kuni asjaolude selgumiseni edasi minna. Arheoloogilise järelvalve kohustus jäi Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogia osakonna noore teaduri Kristin Ilvese õlule.
Märtsi lõpul ja aprilli algul töötas ehitatava kai ääres veel soomlaste võimas süvendaja, mille täitmatu isu vääramatult vrakini jõudis. Esialgu tõstis see kaile mõned laeva vaskplekiga kaetud küljeplangud (1), ent peagi andis süvendaja ramm vraki tugevale ehituslaadile alla. Asi näis kujunevat tõsisemaks kui algul arvati.
Nüüd oli järg Tuukritööde OÜ meeste käes. Profituukrid uhtusid vraki puitkonstruktsioone katva pinnase võimsa pumba abil eemale ning lasksid vette ringskaneeriva sonari. Aparaadi ekraanile ilmus kujutis ligikaudu viieteistkümne meetri pikkusest ja kümne meetri laiusest laevavrakist, mis teadmata kui pikalt ja laialt juba valminud betoonkai alla maetuks osutus. Kai ääre kindlustamiseks merepõhja rammitud profiilterasest talad olid vraki ilmselt mitutpidi pooleks lõiganud.
Sõjalaeva tammine vrakk
19. aprillil alustasid tuukrid vrakijäänuste eemaldamist. Kaile sõitnud kraana tõstis sadamabasseini põhjas töötavate tuukrite poolt tropitud laeva massiivseid detaile üksteise järel välja ja laotas killustikule, kus Kristin Ilves neid nummerdas ja registreeris. Laeva süsimustad, tonne kaaluvad põhjakaared olid uskumatult vägevad ja rasked (2). Ilma igasuguse kahtluseta oli tegemist suure sõjalaeva vrakiga. Millisega nimelt, pakkus uurijaile loomulikult suurt huvi?
Ehkki puiduproov oli varakult radiosüsiniku analüüsiks laborisse antud, võis laeva vanuse suhtes juba teatud otsuseid langetada. Üheks pidepunktiks oli Tallinna sadama 1833. aastal kinnitatud projekt, mille usaldusväärsusele ja täpsusele viitas vraki asend plaanil. See leidis kinnitust ka tegelikkuses.
Meremuuseumi mahukas andmepank sisaldab infot selsamal sadamaalal 17.-19. sajandil toimunud suurte sõjalaevade hävingust, milliste hulka kindlasti ka kõnealune vrakk kuulub. Nii on muuseumi vrakiregistris andmed baltisaksa päritolu kultuuriloolasest töösturi Friedrich Amelungi registreeritud Rootsi sõjalaeva Drake vraki leiust siinsamas, 1811. aasta süvendustööde käigus. Tollal kaevati välja 1609. aastal ehitatud kolmetekilise sõjalaeva 24 meetri pikkune ja 7,5 meetri laiune ahtriosa. Arvukatest leidudest registreeriti sadadesse küündiv kogus malmist ja kivist suurtükikuule, tinast musketi- ja hiiglaslikke kivist mortiirikuule, milliste kaal küündis 75 kiloni. Välja tuli ka vilgukivikilde tulelukuga relvade tarbeks. Ehk on praegu tegemist sellesama vraki teise poolega? Ent lisaks Drakele säilitab Tallinna Vanasadama põhi hulga teistegi, peamiselt tormi ja tulekahju tõttu hukkunud sõjalaevade jäänuseid. Olgu siinkohal nimetatud mõned.
- 50 suurtükiga Vene fregatt Antonii (endine Sankt Antonius) osteti 1711. aastal Hamburgist. 34,6 meetri pikkune ja 13,38 meetri laiune laev purunes tormis sadama polvärgi juures 13. novembril 1716. aastal.
- 50 suurtükiga Vene fregatt Fortuna toodi sisse Inglismaalt 1713. aastal. Selle 38,4 meetri pikkuse ja 9,6 meetri laiuse sõjalaeva purustas torm sadama polvärgi juures samal päeval.
- 52 suurtükiga Vene fregatt Rafail ehitati Arhangelskis 1713. aastal. Mainitud 38,10 meetri pikkune ja 10,66 meetri laiune sõjalaev läks sadamas põlema 1724. aastal. Siis veeti see teiste laevade vahelt välja madalvette ja lammutati vrakiks muutunud laeva veepealne osa. Laeva põhi vajus sügavusse.
- 66 suurtükiga Vene liinilaev Svjatoi Pjotr, ehitatud Arhangelskis 1760. aastal. 47,39 meetri pikkune ja 13,25 meetri laiune sõjalaev läks 4. augustil 1764. aastal samuti põlema, veeti sadamast välja madalvette ja lammutati võimalust mööda tükkideks.
- 66 suurtükiga Vene liinilaev Svjatoi Aleksander Nevski oli ehitatud Arhangelskis 1762. aastal. Seegi sõjalaev süttis koos eelmisega 4. augustil 1764. aastal, veeti sadamast välja ja lammutati.
- 66 suurtükiga Vene liinilaev Vsevolod, pärit jällegi Arhangelskist. 1769. aastal ehitatud 47,39 meetri pikkune ja 12,64 meetri laiune sõjalaev põles sadamas ära 8. märtsil 1779. aastal. Laeva veealune osa uppus teadmata kohas.
- 66 suurtükiga Vene liinilaev Iona, ehitatud Arhangelskis 1790. aastal. Selle 48,71 meetri pikkuse ja 13,50 meetri laiuse sõjalaeva veepealne osa lammutati sadamas 1802. aastal. Veealune osa jäi aga sadama põhja.
Milline neist?
Kas võiks mõni nimetatud laevadest sobida värskeltleitud vraki omanikuks? Üks kindlasti, kuid milline? Järjekorras teiseks kindlaks pidepunktiks mõistatuse lahendamisel on vaieldamatult vraki põhja kattev vaskplekk, mille olemasolu ahendab ülaltoodud nimekirja oluliselt. Sedasorti materjali kasutamise au laevapõhjade kaitsmiseks kuulub inglastele, kes patenteerisid sellele ehitusviisile 1727. aastal. Esimese proovitööna kaeti osaliselt HMS Invincible põhjaosa. Esimeseks täielikult kaetud põhjaosaga laevaks sai 32 suurtükiga fregatt HMS Alarm 1761. aastal. Peagi märkasid britid, et vaskplekk laevade põhjakattena hävineb kiiresti. Asjasse süvenedes selgus, et süüdi olid pleki kinnituseks kasutatud raudnaelad. Soolases vees hakkas kahe erineva metalli vahel toimima intensiivne elektrolüüs, mis värvilise metalli piltlikult öeldes ära sõi. See nähtus sundis vaskpleki kinnitamiseks võtma kasutusele samast materjalist naeladki. Korraliku põhjakaitse sai Inglise admirali Horatio Nelsoni lipulaev HMS Victory alles 1780. aastal.
Vene laevaehitajail võis sellise uuenduse kasutuselevõtuks kuluda veel aega. Teadaolevalt ei suutnud 19. sajandi algul Soome lahel tegutseva Vene admirali Pjotr Hanõkovi mõned sõjalaevad neid 1808. aasta merelahingus ründavate inglaste eest põgeneda, sest brittide vaskplekistatud 74 suurtükiga varustatud liinilaevad HMS Implacable ja HMS Centaur olid venelaste alustest kiiremad.
Ilmselt võtsid Arhangelski laevaehitajad, kellest parimad olid sinna toodud Hollandist, vaskpleki siiski üllatavalt kiiresti omaks. Nii hukkus 1808. aasta 21. septembril Pakri lahes Vene fregatt Geroi, mis alles aasta varem oli Arhangelskis vette lastud. Selle sõjalaeva põhi oli juba õhukese vaskpleki kihi alla saanud.
Milline Tallinna Vanasadama suurtest sõjalaevadest siis ikkagi otsitava rolli sobiks? Nii Drake, Antonii, Fortuna, Rafail, Svjatoi Pjotr ja Svjatoi Aleksander Nevski kui Vsevolod jäävad paratamatult mängust välja, sest plekikaitset nende põhjad kindlasti ei näinud. Sõelale võis siiski jääda veel Tallinna lahel 1790. aasta 13. mail toimunud merelahingus venelaste kätte vangi langenud Rootsi 62 suurtükiga varustatud liinilaev Prins Carl, mis alistunult sadamasse viidi, paljaks rööviti ja hiljem osaliselt ära põletati. Ehkki laev oli ehitatud 1758. aastal, võidi selle põhjaosa Karlskrona laevatehases hilisemal ajal plekiga katta, sest vaske oli rootslastel ju küllaga käes.
Leitud vrakki katva pleki paksus ja hea kvaliteet näisid seda versiooni toetavat. Väga pikale ja hästi väljakujunenud ehitustraditsioonile viitas ka vraki äärmiselt korralik ehituslaad - laeva kaari markeerivad lausa kalligraafilised araabia numbrid ning muud tehnoloogilised tähised ja sümbolid laeva erinevatel detailidel (3). Karta võis, et suhteliselt lühikeste traditsioonidega Venemaa sõjalaevaehitus sellisele tasemele veel ei jõudnud.
Otsustas Katariina II aegne viiekopikaline
Tõstetööde edenedes selgus, et kraana jõud vettinud tammest üle ei käi. Kohale toodi vägevam mehhanism, mis tööd jätkas. Kuna tõstmisega tehti algust vraki põhjapoolsest otsast, mis vraki ahtriosaks osutus, küündis kõige tagumiste põhjakaarte kõrgus 170 sentimeetri pikkusel arheoloogil üle pea (4). Vraki küljest lahtimurdunud kaari muudkui tuli ja tuli, paljastades laeva põhjaosa, mis kindlalt koos näis püsivat. Tekkis lootus tõsta see ühes tükis kaldale. Paraku ei olnud töö jõukohane sajatonnisele kraanalegi. Vraki põhjaosa kerkis poolest saadik küll üle veepinna, kuid ettevaatus sundis töö katkestama (5).
2. mai hommikul seisis kail 200-tonnise tõstejõuga kraana. Pea terve päeva töötasid tuukrid sadama põhjas, kinnitades kette vraki massiivsete kaarte külge. Lõpuks saadi ettevalmistustega ühele poole ja raske kandam hakkas pikkamööda veest kerkima, tõusis üle kõrge kaiserva ja pöördus kraana noka otsas kruusaga kaetud platsi kohale (6). Tasahilju üritas kraanajuht rasket koormat lapiti kaile asetada, kuid siis rauges vettinud puidu vastupanu- ja koospüsimisvõime ning hiiglaslik vrakiosa murenes kaile üksikute detailide lasuks.
Selleks hetkeks oli vraki päritolu küsimus juba lahenduse leidnud. Päevi varem oli teravapilguline arheoloog üht kaile tõstetud konstruktsiooni uurides silmanud laeva kaare ja seda katva plangutuse vahelt välja piilumas vaskset münti (7). Selleks osutus 1794. aastal vermitud ja suurepäraselt säilinud Katariina II aegne viiekopikaline vaskraha, mis välistas laeva Rootsi päritolu. Näis, et ülaltoodud nimekirjas olevaist alustest ei sobinud identifitseeritava rolli mitte ükski, sest noorimgi neist, aastail 770 eKr elanud Iisraeli prohveti nime kandev liinilaev Iona (eestikeelses Vanas Testamendis Joona) oli ehitatud neli aastat enne mündi vermimist.
Esialgne arvamus, et münt võidi panna kaare ja plangu vahele laeva ehitamise käigus, ei pea tõenäoliselt siiski paika, sest selles puudub loogika. Rahasid on laevu ehitades ja vanu meretraditsioone järgides ohverdatud küll, kuid reeglina asetati münt, tavaliselt hõberaha, ikka väga auväärsesse kohta, masti kanna sisse. Kaare ja välisplangutuse vahelt leitud vaskraha võis sattuda sinna hiljem, ehk laeva perioodilise dokkimise ajal?
Mis puutub sõjalaeva silmanähtavalt korralikku ehituslaadi, selgub Arhangelski laevaehituse ajalugu uurides. Nimelt tehti tsaar Peeter I algatusel seal, Solombali admiraliteedi ellingul, laevaehitusega algust juba 1693. aastal. Hollandist palgatud laevameistrid ehitasidki algul kaks 32 suurtükiga varustatud fregatti Läänemere laevastiku tarbeks. Mõne aasta möödudes ehitasid nad veel seitse 52 suurtükiga varustatud sõjalaeva, mis samuti ümber Skandinaavia Revalisse ja Kroonlinna jõudsid. Välismaalased tõid endaga kaasa euroopalikud laevaehitustraditsioonid ning õpetasid sõjalaevade projekteerimist ja jooniste järgi ehitamist ka kohalikele venelastele. Kõik see andis hea tulemuse. Arhangelskis ehitatud liinilaevu ja fregatte saabus Läänemerele hulganisti. Ilmekaks näiteks on Tallinna Vanasadamas oma lõpu leidnud laevade nimistu, kus lõviosa sõjalaevu on Arhangelski päritolu.
Kas hiljuti leitud vrakk võiks olla Iona? Usutavasti küll, sest Peterburis 1872. aastal sõjaajaloolase Feodosi Veselogo (1817-1898) koostatud kaheköiteline 790-leheküljeline ülipõhjalik koguteos "Spissok Russkihh vojennõhh sudov s 1668 po 1860" ei jäta teist võimalust.
Kas selline päästekaevamine, kus ajaloolise vraki betoonkai alt välja ulatuv fragment, vaatamata Kristin Ilvese püüdlikule dokumenteerimistööle sisuliselt hävis, tähendab laevaarheoloogia seisukohalt korvamatut kaotust? Kindlasti mitte, sest 18. sajandi suurtest sõjalaevadest ja nende ehitusest on teada kõik oluline. On olemas laevade joonised, teada nende klassid, mõõtmed, relvastus, meresõiduomadused ja kõik muu. Tuleb enesele ka aru anda, et nii suure sõjalaeva vraki konserveerimine ja eksponeerimine ei oleks Eestile jõukohane ülesanne. Väärt kogemus saadi aga sellegipoolest.
VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva Mare kapten, Horisondi põlisautor. Tema osavõtul ja juhtimisel on mere põhjast pinnale toodud kaks laevavrakki, kümneid aga avastatud ja uuritud. Oma pikaajaliste allveearheoloogi ja tuukri kogemustega on ta aidanud geoloogidel uurida Neugrundi meteoriidikraatrit, samuti abistanud päästeteenistust. Ta on kirjutanud 170 populaarteaduslikku artiklit, kommenteerinud merega seotud sündmusi raadios ja televisioonis. On mitme mereteemalise raamatu autor, kelle "Muistsed laevad, iidsed paadid" kirjastas ajakiri Horisont 1996. aastal.
