You are here

Lugemisnoppeid kunstiajaloost

Error message

Notice: Undefined offset: 0 in horisont_node_view() (line 180 of /data03/virt14542/domeenid/www.horisont.ee/htdocs/sites/all/modules/horisont/horisont.module).

Siinne uus rubriik võtab kolm korda aastas (üle numbri) lühidalt vaagida uuemat humanitaar- ja sotsiaalteaduslikku kirjasõna, mida Eestis on avaldatud, iga kord ühele konkreetsele valdkonnale keskendudes. Valik on mõistagi isiklik.

Mullune aasta lõpp ja tänavune algus on olnud viljakas Eesti kunstiteadusele. Esmalt ja ennekõike tuleb rõõmustada, et kuueköitelisest Eesti kunsti ajaloost ilmus teine, üldnumeratsioonis viies köide, mis katab aastaid 1900-1940. Mart Kalmu koostamisel ja toimetamisel valminud mahukas koguteos koondab 16 autori kaastööd, esitades kronoloogilis-temaatilise ülevaade kunsti- ja arhitektuurikultuuri väljakujunemisest Eestis. 20. sajandi esimesed kümnendid olid põnev aeg, kus ristusid rahvuslikud ja rahvusvahelised meeleolud, natsionalismi ideed ja modernismi iilid. Toimetaja möönab, et kõnealune köide on loomult üleminekuteos, siin kõlavad kõrvuti nii „vana" kui ka „uue" kunstiajaloo hääled. Sarnaselt eelmisele, üldnumeratsioonis teisele köitele, ei paku ka viies köide sidusat lugu Eesti kunsti ajaloost, isegi kui kronoloogilist liini on eelkäijast järjekindlamalt järgitud. Raamatu palet kujundavad eeskätt kaks autorit - Mai Levini kunstikäsitlused ja Mart Kalmu arhitektuuripeatükid. On sümpaatne, et üldpilti on kaasatud sissevaated perioodi fotograafia-, plakati-, kirja- ja disainiajalukku, isegi kui need päris sujuvalt tervikusse ei sulandu. Uurides kunstikultuuri, on sedalaadi koguteosed ise väga olulised kunstikultuuri verstapostid, mille saatuseks on küll ühest küljest vananeda juba ilmumise hetkel, ent ilma milleta pole teisalt võimalikud uued käsitlused, uued otsingud.

Igasugused kunstiajaloo üldkäsitlused saavad sündida üksnes alusuuringute pinnalt, ja üks selline kaitsti Eesti Kunstiakadeemias doktoritööna mullu 20. detsembril. Pean silmas Tiina-Mall Kreemi väitekirja „Viisipäraselt ehitatud. Luterlik kirikuehitus, -arhitektuur ja -kunst Eestis Aleksander II ajal (1855-1881)". Lühidalt võiks öelda, et see on uurimus sellest, millise arhitektuurse ja kunstilise vormi võttis luterlik teoloogiline mõte 19. sajandi teisel poolel Eestis. Kuid mõistagi ei analüüsita luterlikku teoloogiat ja sakraalarhitektuuri lahus seda kujundanud mõjuteguritest: poliitilisest võimust, materiaalsetest võimalustest ja rahvuslikust ideoloogiast. Väitekiri eritleb üksiti ja võrdlevalt 27 luterlikku jumalakoda, mis valmisid Eestis 1850. aastate teisest poolest 1880. aastate alguseni, ent selle hinnalisim panus on kompleksne lähenemine sarkraalarhitektuurile, mida ei käsitleta üksnes kitsalt kunstiajaloolisest vaatenurgast, vaid kui ühe kindla diskursiivse formatsiooni ainelist kehastust. Sedalaadi analüüs eeldab häid teadmisi nii teoloogiast kui ka arhitektuurist, nii poliitikast kui ka kunstist, suutlikkust lugeda nii filosoofilisi dissertatsioone kui ka arhitektuurilisi kavandeid - võimeid, mida edukalt kaitstud väitekirja autor õnnestunult demonstreerib.

Eesti Kunstiakadeemia egiidi all said teoks veel kaks kollektiivset teost, millele tahaksin tähelepanu osutada. Esmalt üllitas Eesti Kunstiteadlaste Ühingu häälekandja „Kunstiteaduslikke uurimusi" ingliskeelse erinumbri 2009. aasta novembris kunstiakadeemias peetud rahvusvahelise konverentsi materjalidest, pealkirja all „The Geographies of Art History in the Baltic Region" (kd 19/2-4, 2010). Katrin Kivimaa koostatud erinumber koondab üheksa teadusartiklit balti ja soome õpetlastelt, rõhuasetusega kunstiajalookirjutuse geograafilisel mõõtmel. Sest kuigi kunstiajaloo uurimisobjekt paistab olevat seotud eeskätt ajaga, ei saa ükski kunstiajalooline uurimus mööda ruumist - mis on see geograafiline kontekst, milles tuleb konkreetseid teoseid käsitleda? Kuivõrd lõviosa erinumbri kaastöödest keskenduvad rahvuslikule kunstiajalookirjutusele, siis võibki selle olulisimaks panuseks pidada rahvuslike kunstigeograafiliste arusaamade leidlikku kriitikat, osutamaks võimalustele, kuidas kirjutada kunstiajalugu vabana rahvuslikest kitsendustest ja alaväärsuskompleksidest. Eraldi väärib esile tõstmist koostöö kolme Balti riigi kunstiajaloolaste vahel, mida kohtab kahetsusväärselt harva. Ja eks omal moel annab seegi ühistöö tunnistust rahvuslike piiride ületamisest.

Eesti Kunstiakadeemia toimetiste sarja 20. numbrina nägi tänavu aasta hakul ilmavalgust Anneli Randla toimetatud kogumik pealkirjaga „Mälu". See tuumakas koguteos sisaldab kokku viit erimahus artiklit, millest kolm esimest ja kõige põhjalikumat kaastööd käsitlevad sõjaeelse vabariigi mälupoliitikat, konkreetsemalt muuseumipoliitikat (Mariann Raisma), muinsuspedagoogikat (Kristina Jõekalda) ja kunstiväärtuste kaitset (Mati Raal). Igaüks neist toob käibele palju huvitavat empiirilist teavet, õgvendab mõningaid käibetõdesid ja pakub uusi vaatenurki vanadele probleemidele. Kõige laiemalt aitab nende artiklite lugemine paremini aru saada, kust pärinevad meie arusaamad minevikuväärtustest ja kuidas neid on teadlikult kujundatud. Sedalaadi reflektiivne mõõde peaks ideaalis iseloomustama igasugust ajaloolise orientatsiooniga uurimistööd.

 

 

Ilmume ka e-ajakirjana: