Taltsutamatud tulemäed

Kuigi Eestis näib maapind jalge all kindel ja liikumatu, on paljudes maailma paikades selgelt tunda, et maa on pidevas liikumises - võiks öelda, et lausa elab. Vulkaanid on planeedi hingamise ja elu üks kõige selgem väljendus.

Tihti võib isegi vulkaanilistes piirkondades olla elu kaua päris rahulik. Kui aga vaatame loodusnähtusi läbi pikema aja, selgub, et ehkki vulkaanid võivad uinuda sadadeks, tuhandeteks või isegi mitmeks sajaks tuhandeks aastaks, koguvad need sel ajal energiat järgmiseks purskeks. Mida pikem on aeg pursete vahel, seda võimsamad need on.

Inimkonna hälliks peetakse Ida-Aafrikat, kust leitud vanimad inimluud pärinevad kaks miljonit aastat vanade vulkaaniliste tuhkade alt. Sealtsamast pärit vanimad tööriistad on valmistatud vulkaanilise klaasi ehk obsidiaani kildudest. Kooselu rahutute ja raevukate naabrite vulkaanidega algas meie esivanemail seega juba siis, kui inimene ei olnud veel päris inimeseks saanudki.

Ka hiljem oleme pidanud tihti arvestama mõnegi võimsa naabriga, vastasel korral on kaotused olnud suured. Hästi on teada 79. aasta Vesuuvi purse, mis mattis kaks linna - Pompei ja Herculaneumi. Samuti Krakatau purse Indoneesias, mis 1883. aastal saatis taevasse terve saare ning mille põhjustatud hiidlaine pühkis inimasustuse ümbritsevatelt rannikutelt.

Vulkaanilistel kivimitel arenevad viljakad mullad, mis koos soodsa kliimaga meelitavad inimese ikka ja jälle tagasi - elama tulemägedele ohtlikult lähedal.

Aga isegi vulkaanidest nii kaugetel aladel nagu Eesti võime tunda nende mõju. Seda näitas kujukalt tänavune lennuliikluse peatamine kogu Euroopas Islandi vulkaani Eyjafjallajökulli purskest tekkinud tuhapilvede tõttu.

Suured vulkaanipursked võivad mõjutada ka üleilmset ilmastikku. Tuntuim näide selle kohta on Tambora purse Indoneesias 1815/1816. aastal, millele Põhja-Ameerikas ja Euroopas järgnes aasta ilma suveta.

Pusklevad laamad

Nüüdisaegse teooria järgi jagunevad litosfääri, Maa ülemise osa (kuni umbes 100 kilomeetri sügavuseni) kivimid pindalaliselt paljudeks laamadeks, mis on sisemiselt suhteliselt jäigad, kuid omavahel liikuvad. Eristatakse 7-8 suuremat laama ja palju väikeseid.

Tüüpiliselt koosnevad laamad kontinentaalsest ja ookeanilisest osast. Näiteks Lõuna-Ameerika laam hõlmab peale Lõuna-Ameerika kontinendi ka Atlandi ookeani kuni keskahelikuni. Laamade liikumise mootoriks peetakse temperatuuri muutustest põhjustatud kivimimasside tõusu ja vajumist Maa vahevöös litosfääri all sügavusel 100-2900 kilomeetrit. Seda protsessi on võrreldud vee konvektsioonilise liikumisega alt köetavas katlas.

Laamade horisontaalsed liikumiskiirused on mõõdetavad sentimeetrites aastas. Selline liikumine põhjustab laamade kontaktialadel pingeid, mille lahenemine avaldub maavärinatena. Samades piirkondades toimub ka kivimite osaline sulamine ja väljumine maapinnale lõhede ning vulkaanilõõride kaudu. Laamad võivad liikuda üksteisest eemale nagu ookeanide keskahelikes. Sellisel juhul täituvad tekkivad vertikaalsed lõhed sulanud kivimimassidega, mis tõusevad Maa sügavusest. Litosfääri laam neis piirkondades kasvab. Mõnikord võib selline lahknev riftivöönd läbida ka kontinenti - tüüpiline näide on aktiivse vulkaanilise tegevusega Ida-Aafrika riftivöönd.

Kui laamad liiguvad üksteise suunas, peab üks neist sukelduma Maa sügavusse ja teine kerkib kõrgeteks mäeahelikeks. Näiteks kõikjal ümber Vaikse ookeani sukelduvad ookeanilised laamad ümbritsevate kontinentide (Lõuna-Ameerika) või nende ääres olevate kaarekujuliste saarestike (Jaapan) alla. Ookeanilise laama sukeldumine vahevöösse viib kaasa ka setteid ja settekivimeid, mis sisaldavad vett. Vesi alandab kivimite sulamistemperatuuri ja põhjustab magma tekke, mis üles liikudes väljub maapinnal vulkaanidest.

Vulkaanid kuumadel täppidel

Ehkki enamik vulkaane on seotud litosfääri laamade liikumisega, põhjustavad mõningaid neist protsessid, mis kulgevad palju sügavamal Maa sisemuses. Need on vulkaanid kuumadel täppidel.

Kuumad täpid on piirkonnad, kus kuum tahke kivimaine tõuseb vahevöö sügavusest. Jõudes vahevöö ülemisse ossa madalama rõhu piirkonda, hakkavad kivimid sulama. Kuumades täppides esineb basaltne vulkanism. Seda tüüpi vulkanism on pärit nii sügavalt, et saja kilomeetri paksuste litosfääri laamade liikumine selle asukohta ei mõjuta. Piirkonnas, kus litosfääri laam liigub üle kuuma täpi, kujuneb kustunud vulkaanide ahelik - vastavalt sellele, kuidas tekkinud vulkaanid kuumast täpist eemalduvad. Parim näide on Hawaii saarte ja loode suunas jätkuvate veealuste vulkaanide ahelik Vaikses ookeanis. Tänapäeval asub aktiivne vulkanismi piirkond Hawaii saarel. Sellest loodes asuval Maui saarel esines vulkaanipurskeid 0,75-1,3 miljonit aastat tagasi, O'ahul 2,6-3,7 miljonit ja Kauail 5,1 miljonit aastat tagasi.

Väga võimas kuum piirkond kontinendi all võib põhjustada kontinendis riftimurrangute tekke ja lagunemise alguse. Näiteks Punase mere, Adeni lahe ja Ida-Aafrika riftimurrangute kohtumise punktis tõuseb Maa sügavusest kuumavoog, mis ongi nende, maapinna reljeefis avalduvate geoloogiliste süvastruktuuride tekke põhjus. Neist murranguvöönditest väljunud basaltse laavaga on seal kaetud suured alad.

Islandi vulkaanid - Eyjafjallajökull ehk Eyjafjöll ja teised

Island asub Atlandi ookeani keskahelikul, kus riftivööndi süvamurrangute kohal Põhja-Ameerika ja Euraasia laamad eemalduvad teineteisest keskmiselt kaks sentimeetrit aastas. Laamade liikumine tekitab vulkanismi, aga mitte sellises mahus, et suudaks kasvatada nii suure saare. Saarena eksisteerib Island seetõttu, et selle all ei tegutse üksnes laamade süsteem, vaid lisaks toimib seal ka sügavalt Maa vahevööst alguse saav kuum täpp, mis toodab juurde vulkaanilist materjali. Islandil on sadakond vulkaani, millest umbes kolmkümmend on aktiivsed. Vanasti tegutsenud vulkaanid on laamade liikudes kustunud, kui jäid riftivööndist ja kuumast täpist piisavalt kaugele. Kõige aktiivsem piirkond asubki laamade äärealal.

Viimase 1100 aasta jooksul - ajal, mil Island on olnud asustatud - on saarel toimunud rohkem kui 250 vulkaanipurset. Islandi kolm aktiivseimat vulkaani on Vatnajökulli suure liustiku all olev Grimsvötni ning Katla ja Hekla vulkaan Lõuna-Islandil. Islandi vulkaanid moodustavad süsteeme, mis võivad koosneda kas suurest mäest - keskvulkaanist - või siis maapinnale avanenud lõhedest või neist mõlemast. Paljudel Islandi vulkaanidel on geotermilised väljad: magmakolle maapõues kuumutab põhjavett, tekitades näiteks keeva vett purskavaid geisreid. Vulkaanide lõhedest purskab peamiselt rahulikult voolav basaltne laava. Keskvulkaanist võib pursata basalti, aga ka viskoossemat ränirikkamat laavat. Ent sealt paiskub õhku ka tahkes olekus tefrat (alates suurtest kivimtükkidest kuni peene tuhani) ning samuti gaase.

Islandi omapära on liustike all asuvad vulkaanid. Kui ligikaudu tuhandekraadine kuum ülessulanud kivim, magma saab kokku liustiku ja selle sulaveega, toimub plahvatuslik reaktsioon. Selle käigus moodustub peentest silikaaditükkidest koosnev vulkaaniline tuhk, mis paiskub isegi mitme kilomeetri kõrgusele.

Kuigi samanimelise liustiku all asuv Eyjafjallajökull hakkas suurejooneliselt purskama möödunud kevadel, ei ole see sugugi Islandi aktiivseim vulkaan. Eelmine kord tegutses Eyjafjallajökull 14 kuud aastatel 1821-1823, vaikides vahepeal mitu kuud. Enne seda, 1612. aastal, toimus ainult kolm päeva kestnud väike purse.

Eyjafjallajökull oli rahutu ka aastatel 1994 ja 1999 ning 2009. aasta suvel. Sügaval mäe sees toimusid arvukad väikesed maavärinad ja geodeetilised mõõtmised näitasid mäe paisumist. Need rahutused lõppesid siiski sellega, et vulkaani sisse tunginud magma tardus mõne kilomeetri sügavusel. 2010. aasta alguses hakkas mägi jälle paisuma. Maavärinad ilmnesid uuesti umbes 15 kilomeetri sügavusel maapõues ja aktiivsuse piirkond tõusis samm-sammult maapinnale lähemale, märkides magma liikumist. 20. märtsil algaski järsku purse Fimmvörðuhálsi kurus Eyjafjallajökulli idanõlval. Maapinnale avanes kaks lõhet, millest voolas basaltset laavat ning paisati õhku vähesel määral tahket tefrat ja gaase. Purse hääbus küll 12. aprillil, kuid pärast paaripäevast „puhkust" algas 14. aprillil dramaatiline faas, kui tekkisid kraatrid vulkaani kaldeeras, mis asub mäe tipus liustiku all. Tuhatkond kraadi kuum magma sulatas umbes saja meetri paksuse liustikujää. Tekkis plahvatuslik reaktsioon, mis moodustas vulkaanilist tuhka ehk peeni klaasjaid kivimitükke. Kuumad ja energeetilised tuhapilved paiskusid õhku kuni üheteistkümne kilomeetri kõrgusele. Õhuhoovustest kantuna hakkasid need liikuma Euroopa mandri suunas.

Plahvatusliku algfaasi tuhapilvede tagajärjel takerdus lennuliiklus Euroopas enam kui nädalaks. Mõne päevaga rahunes vulkaan oluliselt, aga uusi, kuid vähem võimsaid tuhapilvi tekkis veel hiljemgi. Juuniks oli vulkaani tegevus peaaegu hääbunud.

Vulkaanid ja maavarad

Juba rohkem kui kahe miljoni aasta eest kasutasid inimese eellased Ida-Aafrikas tööriistade ja relvade valmistamiseks vulkaanilist klaasi, mis annab teravaservalisi kilde. Kiviajal oli vulkaaniline klaas ränikivi kõrval olulisim maavara. Aastatuhandeid on Vahemere maades kasutatud kergete ehitusplokkide valmistamiseks poorseid laavakivimeid. Vulkaanilised kivimid on olnud eeskujuks ja andnud idee ka tänapäeva kergete keramsiitplokkide tootmisele.

Magmast eralduvast või vulkaanist kuumutatud põhjaveest sadeneb vee jahtudes kivimite lõhedesse sageli molübdeeni, uraani, liitiumi, elavhõbedat, kulda, hõbedat, pliid, tsinki ja vaske, mida saab tööstuslikult toota. Näiteks Round Mountaini kaevanduses Nevadas küünib aastane kullatoodang 320 tonnini (2006). Vulkaanilistel aladel vabanevad maa avaustest, fumaroolidest, väävlirikkad gaasid ja nendest sadeneb mineraalne väävel, mida kaevandatakse näiteks Ijeni kaldeeras Jaava saarel Indoneesias. Väävlit kasutatakse väetiste, püssirohu, tuletikkude ja putukamürkide valmistamiseks.

Maa sügavusest tõusvatel kuumavoogudel tekivad tihti karbonaatsed magmad, milles leidub kaevandamisväärset fosforit ja haruldasi muldmetalle - lantaani, tseeriumi ja teisi. Neid leidub näiteks Hibiinidel Koola poolsaarel ja Siilinjärvil Soomes. Fosforit kasutatakse väetiste, lõhkeainete, mürkgaaside tootmiseks. Enam kui 120 kilomeetri sügavuselt tõusvad vulkaanipursked toovad maapinnale teemante, mida leitakse vertikaalsetest plahvatuslõõridest - kimberliittorudest. Inimese silm ei ole seda tüüpi purset näinud, sest viimati toimus kimberliitne vulkaanipurse umbes 50 miljonit aastat tagasi. Kõige rohkem teemantidega kimberliittorusid on teada Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Siberis. Teemantide tootmisega on olnud seotud ka Eestimaa mees, Tallinna Tehnikaülikooli mäetööde professor aastail 1938-1944 Arthur Alexander Linari-Linholm. 1964-1970 oli ta ülemaailmse teemandikompanii De Beers tehniline direktor Euroopas.

Saviks muutunud vulkaanilisest tuhast - bentoniidist - toodetakse suure veeimavusega isolatsioonimaterjale. Neid on tarvis ohtlike jäätmete ladustamispaikade ehitamisel. Suur osa bentoniiti kulub lemmikloomade hooldusmaterjalide (kassiliiv) tootmiseks.

Vulkaanilised kihid Eestis

Tefrostratigraafia (tefrokronoloogia) on teadus, mis tegeleb setete ja settekivimite vanuse määramise ja korreleerimisega vulkaanilise tuha kihtide järgi. Vulkaaniline tuhk sadeneb geoloogilises mõistes lühikese aja jooksul (päevad kuni kuud), moodustades setetes ideaalse ajamarkeri. Vulkaanilistest mineraalidest tehakse absoluutse vanuse määranguid radioaktiivsete elementide ja nende lagunemisproduktide (kaalium-argoon, uraan-plii jt) analüüsi alusel.

Eesti aluspõhja paekivimite vahel peitub arvukalt õhukesi savikaid vahekihte, mille vulkaanilist päritolu mõistis esmakordselt 1940. aastatel väliseesti geoloog Valdar Jaanusson (trükis avaldatud 1948). Naaberriigis Rootsis oli professor Per Thorslund esimene, kes tõlgendas 1945. aastal vilgurikkaid savikihte kui muutunud vulkaanilist tuhka.

460-420 miljonit aastat tagasi, kui soojas madalmeres settis lubimuda, millest sai hiljem Eesti paekivi, asus meie Baltika kontinent lõunapoolkeral, liikudes tasapisi põhja suunas. Lõunast liginesid Baltikale väiksemad kontinentaalsed plokid, millest suurem oli Avalonia (praegune Inglismaa, Belgia jt). Põkkumine Baltikaga põhjustas ägedat vulkaanilist tegevust, millest meile on säilinud ordoviitsiumiaegsed vulkaanilise tuha kihid. Suurim neist on Hiiumaa puuraukudes kuni seitsmekümne sentimeetri paksune. Sama vulkaanipurske kihi (Kinnekulle kihi) paksus Lõuna-Rootsis küünib kahe meetrini. Purse toimus tõenäoliselt praeguse Kesk-Inglismaa või Põhjamere piirkonnas. See on Maa ajaloo üks suuremaid vulkaanipurskeid, mis on mahult võrreldav Toba purskega Sumatra saarel 74 000 aastat tagasi. Edasi põhja poole liikusid Baltika ja Avalonia koos ning põkkumine ekvaatoril asunud Laurentia (Põhja-Ameerika) kontinendiga põhjustas jällegi hulgaliselt vulkaanipurskeid, mis on säilinud kihtidena meie siluriaegsetes kivimites.

Geoloogias kui ajaloolises teaduses on oluline minevikusündmused õigesse järjekorda panna. Fragmentaarselt paljanduvate kivimikihtide alusel on see üsna keeruline. Traditsiooniliselt on läbilõigete rööbistamist ja ajalist reastamist tehtud kiirelt evolutsioneeruvate ja seejärel väljasurevate muistsete eluvormide ehk kivististe järgi. Sellel biostratigraafilisel meetodil tugineb suures osas ajalooline geoloogia. Siiski on probleemiks see, et erinevates looduskeskkondades esineb erinev elustik. Näiteks madalmere setetes esineb kivististe kooslus, mida ei ole sügava mere setetes, ja vastupidi. See muudab kihtide samaaegsuse ja järjestuse tõestamise keerukaks. Kui õnnestub sama vulkaanipurske kiht selle keemiliste tunnuste järgi erinevates settekivimite läbilõigetes ära tunda, on see väärtuslik ajamarker kihtide rööbistamisel ja ajalise järgnevuse tuvastamisel.

Kas Eestit ähvardavad vulkaanipursked?

Eesti paikneb stabiilse litosfääri laama sisemuses ega ole praegu meie all Maa sügavustes ka kuuma täppi. Kuigi teoreetiliselt võivad vulkaanipursked kuumadel täppidel toimuda igal pool, tuli meie alal viimati seda tüüpi vulkanismi ette 1,6 miljardit aastat tagasi. Sellest perioodist pärinevad rabakivigraniidid Soomes ja vulkaanilised kivimid Suursaarel Soome lahes. Üsna kindel on, et vulkaane oma õues ei pea me kartma vähemalt miljoneid või isegi kümneid miljoneid aastaid.

Eestile lähim vulkaaniline ala asub linnulennult 1600 kilomeetri kaugusel Saksamaal Eifeli maakonnas. Viimati purskas seal vulkaan suurelt 12 900 aastat tagasi. Sellest purskest on säilinud kaunis kraatrijärv Laacher See. Islandi vulkaanid jäävad meist 2300 kilomeetri kaugusele. Nagu näitas aga 2010. aasta kevadine suhteliselt mõõduka võimsusega Eyjafjallajökulli purse, võivad Islandi vulkaanid oluliselt mõjutada Euroopat, sealhulgas ka Eestit, ja eriti lennuliiklust.

Kui aga peaks purskama hiigelvulkaan USAs Yellowstone'i rahvuspargi all asuvast magmakambrist, siis see mõjutab globaalset kliimat kindlasti mitmeid aastaid. Sel juhul kannatab koos kogu ülejäänud maailmaga ka Eesti. Yellowstone'i purske tõenäosus lähema mõnekümne tuhande aasta sees on väga suur.

 

LISA 1

Vulkanismi plussid ja miinused

PLUSSID

MIINUSED

Arheoloogia (näiteks Pompei) Atmosfääri teke Ehitusmaterjal Elu teke maakeral Geotermiline energia Geotermiline vesi Huvitavad nähtused Hüdrosfääri teke Ilusad nähtused Keemiatööstuse toormed Kivististe säilimine Kliimamuutused Kosmeetilised materjalid Laavatunnelid Maakera dünaamikast arusaamine Mitmekülgse maastiku teke Paljud maavarad, vääriskivid Puhastus- ja abrasiivsed materjalid Tekib uut maad juurde, viljakas maa harimiseks Turism

Elustiku väljasuremine Happelised sademed Ilmamuutused Kliimamuutused Kommunikatsioonihäired Laavavoolude kahjustused Liustiku sulamisvee tulvad Maalihked Majanduslikud kahjustused Mudavoolud Mürgised gaasid (süsihappegaas, vääveldioksiid, fluor, kloor) Oht kohalikele elanikele Oht lennuliiklusele Püroklastiliste voolude kahjustused Segadus ühiskonnas Transpordi tõrked Tsunamid Tuhk ja tuhapilved Välgud tuhapilves Ühiskondade ja kultuuride hävimine

 

LISA 2

Mõningaid vulkaanipurskeid ajaloost

• USAs oma geisrite poolest tuntud Yellowstone'i rahvuspargi all asub hiiglaslik magmakolle. Väga suured vulkaanipursked on toimunud seal iga 600 000-700 000 aasta järel 2 ja 1,3 miljonit ning 640 000 aastat tagasi. Kahe miljoni aasta eest toimunud Huckleberry Ridge'i purse on üks kahest teadaolevalt suuremast vulkaanipurskest mahuga 2600 kuupkilomeetrit kivimimassi. Üsna ilmne, et samaväärne gigantne purse on tulemas lähema 50 000 aasta jooksul.
• Meile ajaliselt lähemal ehk 74 000 aastat tagasi toimus sama võimas hiigelpurse Sumatra saarel Toba vulkaanist. Selle purske tuhakihti on leitud isegi Araabia merest - 3000 kilomeetri kaugusel purskest. Purske tulemusena moodustus kaldeera, milles on Peipsi-suurune Toba järv. Pärast purset varjutasid tuhapilved päikest mitu aastat, põhjustades globaalse ilmastiku jahenemise. Seda perioodi kutsutakse pudelikaelaks inimkonna ajaloos, mille suutsid paljudest seni elanud hominiididest üle elada üksnes meie esivanemad ja neandertallased.
• Ajaloolisel ajal on olnud märkimisväärne Santorini purse Egeuse meres 1650 eKr. Võimalik, et kaasnenud hiidlaine hävitas kreeklaste rannikulinnad kogu Egeuse mere ümbruses, olles üks põhjus, miks hävis Kreeta-Mükeene kultuur. Sündmus toimus ainult veidi pärast kreeklaste tuntud retke Trooja vallutamiseks. Tuhakihti leitakse Vahemere setetest kuni 300 kilomeetri kauguselt.
• Hästi teada on Vesuuvi purse 79. aastal. See mattis tuhavoolu alla kaks linna - Pompei ja Herculaneumi. Pealtnägija Plinius noorem kirjeldab, et enne purset taandus meri Napoli lahest, nii et kalad jäid kuivale. Tegelikult kergitas gaaside ja magma surve maapinda. Pompei on suures osas tuha alt välja kaevatud ja eksponeeritud külastajatele.
• Islandi Laki vulkaan purskas 1783. aastal 12 kuupkilomeetrit laavat ning tohutus koguses tuhka ja gaase. Fluorimürgitusest ja heina vähesusest põhjustatud kariloomade hukkumise ning järgnenud nälja tõttu kaotas Island viiendiku rahvastikust. Mürgiste gaaside tagajärjel oli hukkunuid isegi Inglismaal.
• Tambora purse Indoneesias 1815/1816. Purske mahuks on hinnatud 100-150 kuupkilomeetrit kivimimassi. Atmosfääri paisatud tuhk põhjustas olulise ilmastiku jahenemise - USAs sadas 1816. aastal lund isegi juulikuus. See on mahu poolest teadaoleva ajaloo suurim purse.
• Krakatau paiskas 1883. aastal Indoneesias plahvatuslikus purskes õhku 18 kuupkilomeetrit kivimimassi. Purske müra kuuldi isegi 5000 kilomeetri kaugusel ja hiidlaine põhjustatud veetaseme kõikumisi registreeriti teisel pool maakera La Manche'i väinas.
• Mont Pelee Martinique'i saarel purskas 1902. aastal. Tuha- ja gaasipilv hävitas 40 000 elanikuga Saint-Pierre'i linna. Kuigi purske tunnused olid juba näha, rahustas kuberner rahvast, et ohtu ei ole ja soovitas kõigil kohale jääda. Kahtlustatakse, et tal oli vaja rahvast kohal hoida lähenevate valimiste pärast. Eluga pääses paar inimest - üks neist oli paksude kiviseintega vangikongi suletud kurjategija, teine kingsepp, kes peitis end laua all toas, kus teised hukkusid.
• Saint Helens USAs paiskas 1980. aastal ühe kuupkilomeetri tuhka koguni kahekümne nelja kilomeetri kõrgusele. Hukkunuid oli 57 ja majanduslik kahju üle miljardi dollari. See on teaduslikult väga hästi uuritud purse.
• Pinatubo Filipiinidel purskas 1991. aastal. Purske mahuks hinnatakse kümme kuupkilomeetrit magmamassi ja 20 000 tonni vääveldioksiidi. Selle tulemusel langes globaalne temperatuur pool kraadi. Purskele järgnenud kahel aastal peatus süsihappegaasi sisalduse kasv atmosfääris. See on teadusliku ajaperioodi suurim purse.

 

LISA 3

Vulkaanipursete võimsuse hindamine

Vulkaanipursete ligikaudseks võrdlemiseks kasutatakse vulkaanilise plahvatuslikkuse indeksit VEI (volcanic explosivity index.)

VEI	Tuhapilve kõrgus (km)	Purske maht (km3)	Esinemis- sagedus	Näide
0	<0,1	>10-6	Iga päev	Kilauea, Hawaii
1	0,1-1	>10-5	Iga päev	Stromboli, Itaalia
2	1-5	>10-3	Iga nädal	Galeras, Kolumbia, 1993
3	3-15	>10-2	Igal aastal	Nevado del Ruiz, Kolumbia, 1985
4	10-25	>10-1	10 aasta sees	Soufriere Hills, Lääne-India, 1995
5	>25	>1	50 aasta sees	Mount St Helens, USA, 1980
6	>25	>10	100 aasta sees	Pinatubo, Filipiinid, 1991
7	>25	>100	1000 aasta sees	Tambora, Indoneesia, 1815
8	>25	>1000	10 000-100 000 aastat	Toba, Indoneesia, 74 000 a tagasi

 

LOE VEEL

Ivar Murdmaa. Mitmekihiline maakera, lk 27-32. Heldur Nestor. Rändav ja uuenev maakoor, lk 33-38. Tõnu Meidla, Ivar Puura. Kui Neptunus valitses, lk 208-218. Kõik kogumikus „Maa Universumis"(koostanud Heldur Nestor, Anto Raukas ja Rein Veskimäe). OÜ Reves Grupp, 2004.

 

Kuni 31. märtsini 2011 on avatud vulkaaniteemaline näitus Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogus Akadeemia tee 1.

 

HEIDI ELISABET SOOSALU (1967) on sündinud ja üles kasvanud Soomes. Õppinud Helsingi ülikoolis geoteadusi kuni doktorikraadi kaitsmiseni 2004. aastal. Töö teema oli Islandi Hekla vulkaani 1991. aasta purskega seotud seismilisus. Elanud Islandil ja uurinud seal vulkaane aastatel 1994-1997 ning 2001-2004. Pärast väitekirja kaitsmist oli kolm aastat Inglismaal, Cambridge ülikooli järeldoktor. Oma isapoolsete esivanemate maale, Eestisse kolis jaanuaris 2008. Praegu töötab Eesti Geoloogiakeskuse juhtivseismoloogina ning Tallinna Tehnikaülikooli mäeinstituudi rakendusgeoloogia dotsendina. Teadusuuringud on keskendunud enamasti Islandi vulkaanidele ja nende seismiliste iseärasuste selgitamisele. Kaheksa aastat osalenud suviti seismilistel välitöödel Islandi mägedes. Seni „vallutatud" sealsed vulkaanid on Hekla, Torfajökull, Askja ja kurikuulus Katla.

TARMO KIIPLI (1951) on lõpetanud Tartu Ülikooli geoloogia erialal 1975. Töötanud Eesti Geoloogiakeskuses, Tallinna Tehnikaülikooli mäeinstituudis ning Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudis 1987-1999 ja 2004. aastast kuni praeguse ajani. Geoloogiakandidaat, vanemteadur ja laborijuhataja kt. Põhilised tööalased uurimis- ja tegevusvaldkonnad on olnud Eesti lubjakivid ja dolomiidid kui maavarad, karbonaatkivimite geokeemia, Eesti šelfimere geoloogiline kaardistamine, liivavarude uuringud meres, Tallinna muldade jt objektide keskkonnaseisundi uuringud. 1998. aastast alates on tegelenud vaheldumisi muude töödega, ka vulkanoloogiaga. 1998 avastas koos Toivo Kallastega ühe ja sama vulkaanipurske kihi tuvastamise võimaluse leelispäevakivi kristallide koostise täpse analüüsi alusel (trükis ilmunud 2002).