MIS ON SAANUD AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE INDIAANLASTEST

120 aastat tagasi peeti Wounded Knees indiaanisõdade viimane lahing - ilmselt üks märgilisema tähendusega sündmusi Ühendriikide indiaanlaste ajaloos. Kuidas elavad indiaanlased Ameerika Ühendriikides täna?

Ühendriikide rahvaarv oli 2010. aasta alguses 308 miljonit. Indiaanlasi elab seal ligikaudu 2,79 miljonit, mis moodustab 0,91 protsenti rahvastikust. Koos segaverelistega, kelle vanematest või vanavanematest vähemalt üks on indiaanlane, on neid 3,9 miljonit ehk 1,27 protsenti rahvastikust. Ühendriikide indiaanirahvastik on viimastel kümnenditel kasvanud märkimisväärselt kiiremini kui kogurahvastik: viiekümne aastaga 4,62 korda kogurahvastiku 1,72kordse kasvu vastu.

Ühendriikide põhiterritoorium, ilma Alaska ja Hawaiita, on eri andmetel 7,71-7,88 miljonit ruutkilomeetrit. See kõik oli kunagi indiaanlaste maa. Nüüd hõlmavad 304 indiaanireservaati üksnes 225 410 ruutkilomeetrit ehk 2,9 protsenti riigi põhiterritooriumist. Eestist analoogi otsides: 2,9 protsenti tähendaks, et eestlaste kui põliselanike reservaadid oleksid näiteks Hiiumaa, Muhumaa, Vormsi ja Kassari.

Enam kui kümne osariigi territooriumil ei ole ühtegi föderaalset indiaanireservaati. Üksnes Arizona territooriumist (295 254 ruutkilomeetrit) on indiaanireservaatide all rohkem kui veerand. Seega on indiaanlastelt sõjategevuse, jõuga peale surutud lepingute ja kavalate äritehingute tulemusena röövitud valdav osa neile kunagi kuulunud maast. Seejuures ei saa indiaanlased ka reservaatide ala pidada täiel määral enda omaks, sest reservaatidel on üksnes piiratud autonoomia.

Kümnest suurema pindalaga reservaadist viis on loodud siuudele. Neid kümmet välja jättes tuleb reservaatide keskmiseks pindalaks üksnes 239,7 ruutkilomeetrit, millele Eesti oludes vastaks umbes 1,2 Muhumaad. Pisimate reservaatide pindala jääb isegi alla poole ruutkilomeetri. Pindalalt suuremad reservaadid jäävad peamiselt Ühendriikide edelaossa (Arizonasse) ning kesk-põhja (Lõuna-Dakotasse ja Montanasse).

Reservaatides elab käesoleval ajal alla poole Ameerika Ühendriikide indiaanlastest ja rahvastikutihedus neis on väike. Reservaatidele on antud enamasti kehv või lausa harimiskõlbmatu maa. Kümnest suurema pindalaga reservaadist neli asuvad peaasjalikult aladel, kus sademete hulk aastas jääb alla 250 mm. Arizona, kus reservaate suhteliselt kõige enam, on valdavalt kõrb. Nii pole ime, et suurima pindala ja rahvaarvuga Navajo reservaadi asustustihedus on üksnes 2,9 inimest ruutkilomeetril.

Arvuliselt elab indiaanlasi 2010. aasta alguse andmetel kõige enam Californias (430 000), Arizonas (307 000), Oklahomas (290 000), New Mexicos (195 000) ja Texases (154 000). Enamikus osariikides jääb indiaanlaste arv alla 30 000: näiteks Vermontis alla 2500, Delawares 3200; New Hampshires alla 3400, Lääne-Virginias 3700, Rhode Islandis alla 6400, Maines 7500 jne. 

Protsentuaalselt on rahvastikus indiaanlasi kõige enam New Mexicos (9,8 protsenti), Lõuna-Dakotas (8,3 protsenti), Oklahomas (8,0 protsenti), Montanas (6,4), Põhja-Dakotas (5,1 protsenti), Arizonas (4,7 protsenti). Viimases kahaneb indiaanlaste osatähtsus kiiresti intensiivse sisserände tõttu: osariigi rahvastik on kahekümne aastaga kasvanud peaaegu kaks korda. Kahekümne ühes osariigis jääb indiaanlaste osakaal rahvastikus alla poole protsendi.

Indiaanlaste maad siis ja nüüd

Oma kunagise, valgetega kokkupuutumise eelse asuala on kõige paremini suutnud säilitada hopid, quinault-indiaanlased, tohono o'odamid ja navahod.

Hopide praegune reservaat hõlmab üle 60 protsendi, mõne hopi liidri arvates küll mitte üle 30 protsendi alast, kus hopid valgete saabudes elasid. Navahode reservaadi pindala moodustab üle 50 protsendi navahode kunagisest asualast, ent nende alade kattuvus on oluliselt väiksem: praegune reservaat hõlmab lääne pool alasid, kus navahod pole põliselt elanud; samas on reservaadist välja jäänud nende ajaloolise asuala idapoolsed osad ning kirde- ja edelanurk, sh mitu navahode jaoks tähtsat mägiala. Washingtoni osariigis asuv quinault-indiaanlaste reservaat on ainult 819 ruutkilomeetrit, kuid hõlmab hinnanguliselt üle 60 protsendi aladest, kus see rahvas elas valgetega kokkupuute hetkel. Sonora kõrbes elavad tohono o'odamid kasutavad reservaadina samuti üle 60 protsendi kunagisest põlisalast.

Enamikul indiaanirahvastel pole aga paraku nii hästi läinud. Näiteks meskalero-indiaanlaste ala tänapäeva New Mexico ning Texase osariigis hõlmas üle 240 000 ruutkilomeetri, nüüdisajal on meskalerode reservaadi pindala üksnes 1862 ruutkilomeetrit, st alla 0,8 protsendi kunagisest alast, kusjuures lisaks meskalerodele elavad seal ka chiricahuad. Šoniide ala Kentucky, Indiana ja Tennessee osariigi territooriumil oli 180 000 ruutkilomeetrit, tänapäeval pole šoniidel mingit reservaati. Kansase, Missouri, Arkansase ja Oklahoma territooriumil elanud oseidžide asuala oli kunagi 220 000 ruutkilomeetrit, tänapäeval on nende reservaat 5967 ruutkilomeetrit, üksnes 2,7 protsenti kunagisest alast. Arapahode asuala Kansase, Nebraska, Colorado ja Wyomingi territooriumil oli üle 260 000 ruutkilomeetri, tänapäeval hõlmab reservaat, kus elavad arapahod ja idapoolsed šošonid, 9148 ruutkilomeetrit. Seejuures jääb reservaat arapahode kunagisest asualast eemale, loodesse (3,5 protsenti kunagisest arapahode alast ja alla 2 protsendi nende rahvaste kunagisest liitalast). Vareseindiaanlased elasid Montanas ja Wyomingis 200 000 ruutkilomeetril, tänapäeval on selle rahva reservaadi pindala 9340 ruutkilomeetrit, mis on vähem kui 4,7 protsenti kunagisest alast.

Ameerika Ühendriikide idapoolsetel aladel elanud indiaanirahvad on valdavalt hävitatud ja vähestel allesjäänud rahvakildudel pole üldse oma reservaati või on see ülimalt väike.

Majanduslik argipäev

Majanduslikult on indiaanlased Ühendriikides jätkuvalt ühed kõige tõrjutumad, paljud sotsiaalsed näitajad on indiaanlastel kõige kehvemad. Näiteks on neil kõrgeim teismeliste enesetappude (18,5/100 000), teismeliste raseduse ja keskkooli poolelijätnute suhtarv. Neil on madalaim sissetulek inimese kohta. Ülimalt palju indiaanlasi on töötud - mõne indiaanirahva seas koguni kuni 80 protsenti. 2008. aasta elas ligi veerand USA indiaanlastest ametlikult vaesuses ja ligi kolmandikul puudus ravikindlustus.

Indiaanlaste viletsa majandusliku ja sotsiaalse olukorra põhjuseks on muu hulgas vähene juurdepääs kapitalile ja haridusele. Nende aladel ei leidu maavarasid - seesugused piirkonnad on reservaatidelt valdavalt ära võetud või tegutsevad seal ettevõtted, millest indiaanlased olulist kasu ei saa. Reservaadid asetsevad peamistest turgudest kaugel, mis tõstab transpordikulusid. Reservaatide liidrid on sageli korrumpeerunud - raha mõjul juhindutakse tihti suurfirmade huvidest, mitte kohalike indiaanlaste vajadustest.

Kaotatud nimed

Ühendriikide indiaanlased ei ole kaotanud mitte ainult maa - kadunud on isegi nende põliste asupaikade nimed. Ka eestlased tunnevad Ühendriike üldiselt ingliskeelsete, mitte indiaanikeelsete kohanimede järgi.

Nii on loomulik, et käesoleva artikli pealkirjas olevad indiaanikeelsed kohanimed on eestlastele raskesti mõistetavad või lausa mõistetamatud. Tegelikult on Wolastokuk ehk Särava Jõe Maa (mõeldud on St Johni jõge) Maine'i osariigi territooriumil ja piirnevatel Kanada aladel elanud malisittide ehk wolastoqiyik'ide kodumaa. Numunuu Sookobitu ehk Inimeste Maailm on komantšide ajalooline asuala, mida inglise keeles tuntakse Comancheria nime all. Továngar (Maailm) on Californiasse jääv tongvade kodumaa, mida inglise keeles tuntakse Los Angelese piirkonnana.

Seega kõlab artikli pealkirja kohanimede pool tõlkes: Särava Jõe Maalt läbi Inimeste Maailma Maailma. Või ka: St Johni jõe äärest läbi Comancheria Los Angelesse.

1980. aastatel ilmus Noorte Hääles lühike tõlkelugu sellest, kuidas üks mees oli olematu Haudenosauneega riigi passiga ületanud mitu korda mitmete riikide piire, enne kui valvsamale piirivalveametnikule vahele jäi. Kui siis mehel paluti kaardil oma kodumaad näidata, asetas ta sõrme New Yorgi osariigile ja ütles, et valged tunnevad tema rahvast irokeeside nime all. Haudenosaunee (vahel ka kui Hau de no sau nee) ja Haudenosauneega tähistavad irokeesi rahvaste konföderatsiooni - esimene sõna rahvaid, teine sõna maa-ala. Sellesse konföderatsiooni kuulusid tänapäeva USA ja Kanada Ontario järve ümbruse aladelt mohoogid, oneidad, onondagad, kajukad (kaiugad) ja senekad ning hilisemal ajal ka tuskarorad, kes enne kokkupuudet valgetega elasid hoopis kaugemal lõunas, tänapäeva Põhja-Carolina territooriumil.

Eesti keeles on järjest enam loobutud koloniaalsetest nimekujudest ja hakatud kasutama nimekujusid, mis vastavad ligilähedaselt rahva omakeelsele nimetusele. Näiteks ei räägi me tänapäeval enam tšeremissidest, eskimotest ja uelslastest (Walesis elava keldi rahva tähenduses), vaid hoopis maridest, innuiitidest ja kõmridest. Ka indiaanirahvaste puhul on esimesed positiivsed nihked toimunud. Parimaks näiteks on tohono o'odamid, keda eesti keeles alles hiljuti nimetati konkistadooride antud koloniaalse terminiga papagod: papawi on tohono o'odami keeles teravalehised aedoad ja nimi papago on lühend sõnadest, mida võib tõlkida kui teravalehiste aedubade sööjad.

Indiaanirahvaste koloniaalsetest nimedest võiks eesti keeles loobuda siiski palju kiiremini ja ulatuslikumalt. Näiteks võiks komantšid (hispaanlaste antud nimi comanche tulenes juute-indiaani keelest ja tähistas vaenlast) olla hoopis numunuud ja navahod hoopis dined. Või rahva omakeelse nimetuse tõlkimisel tehtud vea tõttu kummalise nime saanud vareseindiaanlased hoopis absarokid või apsalookid, zunid hoopis ašivid jne.

Indiaanlaste arv siis ja nüüd

Ameerika antropoloog Henry Dobyns hindas 1983. aastal, et valgete saabudes elas Ühendriikide territooriumil 18 miljonit põliselanikku, neist valdav enamik indiaanlased ja vähesel määral nn põhjarahvad tänase Alaska territooriumil. 1890. aastal oli Ühendriikide antropoloog James Mooney hinnang kolonistidele palju soodsam - soovist näidata valgete negatiivset mõju võimalikult väikesena, hindas ta põliselanike arvuks 15. sajandi lõpus üks miljon.

Neli sajandit hiljem, st 19. sajandi lõpul, oli indiaanlasi järel vaid 237 000. Indiaanlaste arvu drastilist vähenemist põhjustasid muu hulgas eurooplastelt saadud (ja vahel ka sihilikult levitatud) haigused, mille suhtes indiaanlastel ei olnud immuunsust; sõjad; sunniviisiline ümberasustamine elamiseks vähekõlbulikele aladele jne. Ükskõik millisest vaatenurgast vaadata, võib väita, et vähenemise peamine põhjus tulenes kokkupuutest valgete kolonistidega.

Käesoleval ajal elab Ühendriikides küll mitusada indiaanirahvast - föderaalselt tunnustatud hõime on 564 -, kuid enamiku suuruseks on 50-1000 inimest. Indiaanirahvaid, mille rahvaarv ületaks 50 000, on vaid mõned. Suuremad on 2010. aasta alguse seisuga navahod (310 000-320 000), tšerokiid (305 000-310 000, koos lähedaste hõimudega üle 330 000) ja tšoktod (üle 160 000). Ajaloost tuntud komantše on tänapäeval alla 15 000, ehkki veel 18. sajandi lõpus oli neid üle 45 000. Kunagist arvukaimat apatši-rahvast meskalerosid on nüüdisajal koguni alla 1500.

Osa Põhja-Ameerika indiaanirahvaid peaaegu hävitati juba 16. ja 17. sajandil. Näiteks 1599. aastal tapsid kuberner Juan de Oňate sõdurid tänapäeva New Mexico territooriumil 800, mõnedel andmetel isegi rohkem kui 1400 acoma-indiaanlast. 250-500 naist ja last müüdi orjadeks, 24-80 acomal, kel vanust üle 25 aasta, raiuti ära vasak jalalaba. Need jõhkrad kuritööd võeti ette selle eest, et acomad olid julgenud valgete röövimise ajal kaitsta oma vara ning surmanud selle käigus 13 hispaanlast. 2006. aasta püstitati sadistist massimõrvarile de Oňatele Texase osariigis El Paso linnas mälestussammas.

Aastail 1620-1638 hävitasid kolonistid tänapäeva Connecticuti alal peaaegu kõik pequot-indiaanlased, ning seda, mis nendega tehti 26. mail 1637, tuntakse Mystici massimõrvana. Hooned põletati ja indiaanlased, sh naised ja lapsed, lasti maha või põletati elusalt. Vähesed ellujäetud müüdi orjadeks. 1910. aastal oli pequot-indiaanlasi alles üks protsent kunagisest rahvaarvust.

Wounded Knee pole olnud ainus

Indiaanlaste genotsiidi osaks on olnud massilised hukkamised, piinamised, massiküüditamised, vara hävitamine ja röövimine, orjusesse sundimine. Ka haiguste teadlik levitamine: näiteks mürgitati joogivett ja alkoholi, jagati rõugetega nakatatud tekke jne. Siis veel põllukultuuride ja toidutagavara hävitamine, naiste sundsteriliseerimine, alkoholisõltuvuse tekke soodustamine alkoholi tasuta jagamise kaudu, kolonistide usukommete pealesurumine, indiaani keelte rääkimise ja õpetamise keelamine, indiaanikultuuri mahasalgamine, indiaanlaste ignoreerimine jne. Kolonistide poliitika oluline osa on olnud indiaanirahvaste teadlik tülli ajamine, millega on nõrgestatud indiaanlaste vastupanu. Laiemalt on teada väga vähesed indiaanlaste vastu suunatud alatused.

Ilmselt üks tuntumaid indiaanlaste vastaseid tapatalguid tänapäeva USA territooriumil on 29. detsembril 1890 toimunud Wounded Knee massimõrv, kus hukkus 300 laagris olnud siuud. Hoopis vähem teatakse näiteks Sand Creeki massimõrva, kus 29. novembril 1864 ründasid 700 relvastatud valget Colorado territooriumil rahumeelset indiaaniküla ning tapsid 133 šaieeni ja arapahot, kellest 105 olid naised ja lapsed. Seejuures lõigati paljudel tapetutel ära sõrmed ja kõrvad. Põliselanike küla tehti sõna otseses mõttes maatasa. Üsna sarnane oli ka Bakeri massimõrv, kus USA sõdurid major Eugene Bakeri juhtimisel tapsid 23. jaanuaril 1870 tänapäeva Montana alal Marias' jõe ääres 173 laagris olnud pikani-indiaanlast ning vangistasid 140 pikanit. Enamik tapetuist olid naised ja lapsed, sest mehed olid parajasti jahil. Wounded Knee, Sand Creeki või Bakeri massimõrvaga sarnaseid juhtumeid leiab USA indiaanlaste ajaloost kahjuks hulgaliselt. Indiaanlaste pikaajalisest vaenamisest annab muu hulgas tunnistust tõsiasi, et veel 1960. aastail polnud USAs soovitatav indiaani päritolu tunnistada.

Oleme harjunud tervete rahvaste küüditamist seostama NSV Liiduga ja Staliniga. Tegelikult on põlisrahvaste lausküüditamine olnud USAs palju massilisem kui NSV Liidus, kuigi küüditatud inimeste absoluutarvus ületab Nõukogude Liit Ameerika Ühendriike kordades. Võib öelda, et peaaegu kõik indiaanirahvad, keda täielikult ei hävitatud, on saanud tunda küüditamist. Paljudel juhtudel küüditati kogu rahvas tervikuna. Seadusliku jõu sai niisugune rahvaste küüditamine 1865. aastal, mil seaduse kohaselt tuli kõik indiaanlased reservaatidesse ümber asustada.

Navahode võitlused USAs ja ÜROs

Üks kuulsamaid indiaanlaste küüditamisi on seotud navahodega ja nimetusega Long Walk.

Navahod - pigem küll rahvaste grupp ja mitte niivõrd üks rahvas - elavad nüüdisajal Arizona ja New Mexico, vähemal määral Utah piirialadel. Navahosid on enam kui 310 000 ja nad on USA suurim indiaanirahvas. Navahode rahvastikustruktuur - üle 60 protsendi navahodest on nooremad kui 25 aastat - on selline, et navahode arv kasvab.

Navahod on üks väheseid USA indiaanirahvaid, kelle lastest vähemalt osa saab haridust emakeeles. Tegutseb isegi navaho kolledž. Sellest hoolimata on reservaatides piirkondi, kus vaid kümnendik navahodest räägib esimese keelena navaho keelt.

Praegusele asualale rändasid navahod tuhatkond aastat tagasi põhjast. Valgete tegevus navahode vastu algas 1641 frantsiskaani munkade rünnakuga. 1644. aastast algas piirkonnas hispaanlaste pidev sõjategevus. 1680-1698 tõusid navahod ja nn pueblo indiaanlased Hispaania kolonistide vastu üles.

Ühendriikide formaalse kontrolli alla sattusid navaho alad 1846. aastal. Sellega seoses hoogustus navahode-vastane tegevus uuesti. 1849. aastal sõlmisid USA võimud ja navahod lepingu, millega navahod lubasid valgetel rajada oma asualale kaubandusasulaid ja sõjalisi kindlustusi. Vastukaaluks tõotasid valged navahodega mitte sõdida. Tegelikkuses ründasid USA sõjaväelased ning zuni- ja juute-indiaanlased 1860. aastal navahode ala. Järgnevatel aastatel navahode-vastane tegevus aina hoogustus.

1864. aastal otsustas USA keskvõim saata navahod ja meskalero apatšid nende ajalooliselt kodumaalt New Mexico lõunaosa asulasse, mis oli USA sõjaväe kontrolli all ja sisuliselt vangilaager. See sunnitud ränne, mida meie tunneme nime all Long Walk (Pikk retk), oli ühele osale navahodest üle 600 kilomeetri pikk. Teekonda alustas talvisel ajal peaaegu 10 000 navahot, neist suri teel üle 2500. Vastuhakkajaid piinati avalikult ja tapeti seejärel. Navahod ise nimetavad seda sündmust navahode holokaustiks.

1868. aastal lubati navahodel ajaloolisele kodumaale tagasi pöörduda, tingimuseks oli Ühendriikide keskvõimu ettekirjutustel sõlmitav rahuleping. Selle lepingu alusel said navahod õiguse elada esiisade maal, aga pidid vastutasuks tunnistama keskvõimu ülimuslikkust ja lubama mitte iialgi rünnata USAd. Sisuliselt oli tegemist ränga alistumislepinguga, kuigi ametlikult ülistavad seda lepingut nüüdisajal nii Ühendriikide keskvõim kui ka sellele lojaalsed navaho võimukandjad.

Juba 19. sajandil püüti navaho lapsi väevõimuga vanematest eraldada ja saata internaatkoolidesse, mis sisult olid küll pigem noortevanglad. Lapsed ei tohtinud rääkida emakeelt, neile ei räägitud navaho kultuurist. Neid kasvatati teadlikult kui valgete orje, kes pidid täitma iga valge inimese käsu, sõltumata selle absurdsusest.

1920. aastatel leiti navahode reservaadi maadel naftat. Sellest ajast alates on navahosid püütud pidevalt ümber asustada. Hullemaks on olukord läinud pärast suurte kivisöe- ja uraanivarude avastamist.

1974. aastal asustati president Fordi otsusega ümber 12 000 navahot ja hopit. Põhjuseks vajadus vabastada maa kaevandustele. Ümberasustatutest suri kuue aastaga enam kui veerand, sest piirkond, kuhu indiaanlased asustati, oli saastatud uraaniga. Surnult- ja arenguhälvetega laste sünnid kasvasid kümnetes kordades. Vastuhakkajad said tunda sõna otseses mõttes riiklikku terrorit - hävitati vara, peksti ja piinati, sh lapsi. Tavaline oli puhta vee mürgitamine.

ÜRO erivolinik ja põlisrahvaste õigused

1998. aastal saatis ÜRO inimõiguste komisjon navahode probleemi uurima erivoliniku Abdelfattah Amori. See oli esimene kord ajaloos, kus ÜRO püüdis sekkuda USA põliselanike kaitseks läbi erivoliniku. Uurimuse tulemusena leidis erivolinik, et indiaanlaste elementaarseid õigusi on tugevalt rikutud. 2000. aasta veebruaris võttis europarlament vastu navahode küüditamise vastase resolutsiooni. Muu hulgas kutsus europarlament Ühendriike üles austama põliselanike õigusi vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele. Arvestades, et navahode sunniviisilise ümberasustamisega seonduvad probleemid ei ole seniajani lahendust leidnud, jätkab navahode rahvuslik inimõiguste organisatsioon (NNHRO) koostööd ÜRO inimõiguste komisjoniga ka 2010. aastal. Siinkohal on põhjust meenutada sedagi, et USA ei ole seniajani alla kirjutanud põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile, mille ÜRO 2007. aastal vastu võttis.

Uraanikaevandamise varjus

Enamik navahosid elab nüüdisajal suures vaesuses. Paljudel pole isegi asulates elektrit või veevärki. Viimaste aastate suurim probleem on aga uraanikaevandamine. USA keskvõim toetab igati firmasid, mis tahavad navahode maal uraani kaevandada. Muu hulgas tahetakse osa navahosid järjekordselt oma kodust jõuga minema ajada. 28. aprillil 2005 võttis Navahode Rahvusnõukogu vastu seaduse, mis keelustab uraani kaevandamise ning töötlemise navahode territooriumil.

Külma sõja ajal sunniti navahosid uraani kaevandama ilma mingi kaitseriietuse ja maskideta. Neile ei kõneldud kunagi radioaktiivsuse ohtudest. Radiatsiooni tagajärjel suurenes haigestumus ja suremus. 1979. aastal said Church Rocki ja Crownpointi navahod tunda uraanilekkega seotud otseseid õudusi, kui uraaniga saastus nende joogivesi.

Kultuuride kokkupõrge

Teine oluline probleem tuleneb traditsioonilise eluviisi ja nüüdistsivilisatsiooni kokkupuutest. Navahod, kes lapsepõlves õpivad elama traditsioonide järgi, ja suuremaks kasvades puutuvad järjest enam kokku nn tsivilisatsiooniga, ei oska neid eluviise ühendada. Seetõttu liialdavad paljud navahod alkoholiga ning harvad pole enesetapud.

1923. aasta loodi navahode valitsus. Esialgu oli eesmärk kooskõlastada naftafirmade ja navahode huve. Tegelikkuses püüdis keskvõim luua olukorra, kus navahod valivad endale USA keskvõimule sobivad juhid, kes omakorda sõlmivad naftafirmadele sobivad lepingud.

Navahode valitsussüsteem on USA indiaanirahvaste omadest arenenuim. Navaho n-ö parlamendis on 88 liiget, kes esindavad 110 navahode rühma. Parlament koguneb vähemalt neli korda aastas Window Rockis, mis asub Arizonas ja on navahode kodumaa pealinn. Esinduskogu istungite vaheaegadel toimib seadusandlik võimuorgan kaheteistkümne komiteena, mis on olemas muu hulgas majanduse, hariduse, keskkonnakaitse, tervishoiu, sotsiaalkaitse vallas. 1991. aastast on navahode valitsemissüsteem kolmeosaline - olemas on seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Võimuorganite töökeel on peamiselt navaho keel.

 

Lakotade iseseisvustaotlused

2007. aasta lõpul ilmus Päevalehes uudis, kus väideti, et rühm lakota indiaanlasi on otsustanud USA sees oma riigi rajada.

Lakotad on seitse siuude hulka kuuluvad rahvast. Maa, mida Lakota Vabaduse Delegatsioon lakotade omaks peab, hõlmab Missouri, Platte, North Platte, Sweetwateri, Bighorni ja Yellowstone'i jõgede vahelise ala ehk Nebraska põhjaosa, Lõuna-Dakota lääneosa, Põhja-Dakota edelaosa, Montana kaguosa ja Wyomingi kirdeosa. See ala on oluliselt suurem kui lakota rahvaste arvatav asuala valgete saabudes. Veelgi enam - ala, mida lakotade organisatsioonid praegu lakotade omaks peavad, hõlmab ka osa lakotadest sugulusastmelt väga kaugete indiaanirahvaste (näiteks pawneede, šaieenide, arapahode) kunagisest asulast.

17. detsembril  2007 iseseisvaks kuulutatud lakotade „riigi" ametlik nimi on Republic of Lakotah ja pindala 200 000 ruutkilomeetrit. Sel alal elab üle 100 000 indiaanlase, neist peaaegu 100 000 lakota päritolu. Mitteametlik pealinn on Lõuna-Dakotas asuv 400 elanikuga Porcupine, kus indiaanlaste osatähtsus on 98 protsenti. Moodustise territooriumile jääv suurim linn on Nebraskas asuv 400 000 elanikuga Omaha, kus indiaanlaste osakaal jääb alla 1,8 protsendi. „Riigi" ametikeeled oleksid lakota ja inglise keel.

Lakotade riigi väljakuulutamisega seonduva teeb huvitavaks asjaolu, et juriidiliselt võttes langeb kõnealune territoorium kokku alaga, mille valged 1851. aasta Fort Laramie lepingu alusel lubasid indiaanlastele jätta. Indiaanlased lubasid vastukaaluks valgete vaba rände läbi oma territooriumi ning andsid valgetele õiguse rajada sinna teid ja kindlustusi. Paraku suruti indiaanlastele hilisematel aastatel jõuga peale täiendavad lepingud, millega nende ala pidevalt vähendati. Seejuures sõlmiti uued lepingud enamasti nii, et hõimud või ka üksnes hõimupealike kogud ei saanud ühiseks otsustamiseks nõu pidada ning indiaanlastest kirjutas neile alla äraostetud pealik. Väidetavalt oli mitu hõimu kokku leppinud, et jõustumiseks peab lepinguid toetama kolm neljandikku hõimu täiskasvanud meesliikmetest, reaalselt selliseid hääletusi aga ei toimunud. Seetõttu väidavad riigi väljakuulutajad, et lepingud, mille alusel Fort Laramie lepinguga indiaanlastele jäetud maa-alasid vähendati, on õigustühised.

Probleemiks on muu hulgas Lõuna-Dakotas asuvate Black Hillsi (lakota Pahá Sápa) mägede staatus. Kunagi asusid need indiaanlaste pühaks peetavad mäed siuude reservaadi territooriumil. Seejärel võttis USA keskvõim ala siuudelt kompensatsioonita ära, sest piirkonnas taheti arendada kullakaevandamist. Selle sammuga rikkus USA keskvõim selgelt Fort Laramie lepingut. 1980. aastal määras USA Ülemkohus siuudele selle ebaõigluse hüvitamiseks 105 miljoni dollarilise kompensatsiooni: 17,1 miljonit dollarit maa eest 1877. aasta turuhinnas ja 88 miljonit dollarit intressidena (5 protsenti aastas ajavahemikus 1877-1980). Kohus indiaanlastele maad aga ei tagastanud.

Lakotade iseseisvustaotlusi on tunnustanud Alaska Iseseisvuspartei, st Alaska osariigis ametlikult tunnustatud partei, asutatud 1970. aastatel ja registreeritud liikmetearvuga üle 13 000, ning eraldusliikumine Teine Vermonti Vabariik, mis on loodud 2003. aastal ja ühendab väidetavalt kuni tuhat toetajat, kelle sihiks on taastada aastail 1777-1791 eksisteerinud iseseisev Vermonti Vabariik.

Veebruaris 2008 palus lakotade delegatsioon Lakota Vabariigile tunnustust 15 riigilt, muu hulgas ka Boliivialt, Venetsueelalt, Islandilt ja Soomelt. Ükski riik lakotade iseseisvust siiski ei tunnustanud, sest lakotadel puudub reaalne kontroll deklareeritud territooriumi üle.

 

Indiaani lipud

Paljude USA indiaanirahvaste ametlik lipp on tüüpiline koloniaallipp: lipul oleval pitsatil on kirjas indiaanirahva ingliskeelne - mitte omakeelne! - nimi ja aastaarv, mil kirjutati alla lepingule USA võimudega (loe: ametliku alistumise lepingule). Osa indiaanirahvaid on siiski suutnud endale luua mittekoloniaalse sisuga lipu.

Navahode lipp

Navahod võtsid lipu ametlikult kasutusele 1968. aastal. Tumedama pruuniga on kujutatud navahode algse, 1868 loodud reservaadi alad, heledama pruuniga hiljem lisatud alad. Reservaadist idas, läänes, põhjas ja lõunas on kujutatud neli püha mäge. Üle reservaadi ja pühade mägede kaardub vikerkaar - navaho iseolemise sümbol. Lipu keskele jäävas sõõris paistab päike üle kahe maisivarre. Maisivarte vahel olev loom tähistab navahode iseloomulikku elatusala - karjakasvatust. Sõõris on ka traditsiooniline muldonn ja nüüdisaegne elamu. Nende vahele jääv naftapuurtorn sümboliseerib navahode ala loodusressursse, päikese läheduses olev saekaater aga edusamme majanduselus.

Arapahode lipp

Lipp pärineb Teise maailmasõja ajast, kuid hõimuvanemad võtsid selle ametlikult kasutusele 1956. aastal. Punane tähistab arapahosid, must õnne, tugevust ja kartmatust, valge pikka elu ja teadmisi, mis antakse edasi tulevastele põlvedele. Seitse triipu sümboliseerivad seitset ainet, elu seitset n-ö ravimit. Vasemas osas asuva kolmnurga keskele jääva ringi must pool tähistab südant, asjade tuuma, punane poolring aga inimeseks olemist, õnne, tugevust ja muret. Ringi poolitav valge joon tuletab meelde looja olemasolu. Ring tervikuna tähistab maailma.

Oglala lakotade ehk oglalade lipp

Kaheksa tippu sümboliseerivad Pineridge'i reservaadi piirkondi, kuhu oglalad asustati 1890. aastal. Sõõr sümboliseerib ringja põhjaga telki, samuti ühtsust ja kestvust. Tumepunane tähistab värvi, mida kasutatakse näomaalingutes; kangast, millesse asetatakse oglalade jumalale Wankantankale toodud ohvriannid; põhjakaart; teed, mis juhatab moraalselt väärika eluni.

Idapoolsete šoniide lipp

Florida panter sümboliseerib kuulsat šonii liidrit Tecumseh'd, kelle nimi tähendab panter. Panter tähistab ka leidlikkust ja raevukust. Lipul olev luik sümboliseerib vaikust, rahu ja ilu.

Komantšide lipp

Komantšide lipul on mitu versiooni. Ühel versioonil on lipu taustavärvid sinine ja kollane, teisel sinine ja punane. Ratsanik sümboliseerib komantši sõdalast ning sõõri keskel olev looklev joon madu, kuivõrd komantši legendides peetakse komantše n-ö maorahvaks. Punane värv sümboliseerib kuuluvust Ameerika Ühendriikide põliselanike hulka, sinine lojaalsust ning kollane päikest ja õnne. Ametlikul lipul on kollase sõõri ülaosas ingliskeelsed sõnad Comanche nation (komantši rahvas) ja allosas lords of the southern plains (lõunapoolsete tasandike isandad).

Tšerokiide lipp

Lipu keskmes on pitsat, mida ümbritsevad seitse seitsmenurkset tähte. Ka lipu keskel on seitsmenurkne täht. Need tähed sümboliseerivad tšerokiide seitset klanni, numbril seitse on eriline tähendus ka tšerokii traditsioonides. Paremas ülanurgas olev must täht sümboliseerib valgust, mis läks ära koos nende surmaga, kes hukkusid tšerokiide nn Pisarate rajal, st sunniviisilise ümberasustamise käigus: tšerokii Nunna Daul Tsunny ehk teekond, kus nad nutsid. 6. september 1839 tähistab päeva, mil võeti vastu nn tšerokiide konstitutsioon. Pitsatil olevad tähemärgid on tšerokii kirjas ja tähendavad Tsa la gi yi A ye hli ehk tähistavad tšerokiisid kui rahvast.

 

LOE VEEL

Sonora kõrbe ja tohono o'odamite kohta Hendrik Relve Sonora kõrbe hiidkaktuste ja indiaanlaste juures Horisondist 2/2002.

 

ANDRUS MÖLDER (1970) on lõpetanud 1992 Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna tootmise ökonoomika ja juhtimise erialal ning tegeleb igapäevaselt peaasjalikult finantside juhtimise ja finantskoolitusega. Huvi väikerahvaste, viimastel aastatel eeskätt riigita rahvaste vastu on ta tundnud 12. eluaastast saadik. Kirjutanud Horisondis mitmetest riigita rahvastest, tutvustanud neid ja nende probleeme alates 2004. aasta suvest ka Vikerraadios, kus on salvestanud seni 55 saadet 53 rahvast.